deja vu

minu teisikud sulavad ühte
peale nullpunktis hargnemist
deja vu näitab traagelduse
hetkelist piirjoont

sealt edasi on uued valikud
mis loovad uue tagajärje
minu olemise põhjusest

põhjuseks on minu ringist
tahkude välja vormimine

põhjuseks on minu horisondi
loodud lugu
kus sinul on koht juba enne
kui ise selle peale tulid

kus sina oled mu reaalsuse
kontrollitud tegur

ma ei lase kontrolli eales käest

Sünninoot

see pole uudis et vanad mehed on ilusad
minagi saan kord ilusaks
kui lõpetan endi elamise
lukuaugust läbi pigistamise
minagi olen hall ja väsinud pilguga
homsetel päevadel kui kogemus
ületab mõistuse piirilati
homsetel päevadel kui keha
saab meelest vanemaks
ja meel tajub lõpmatuse nooti

seda nooti mis kajab mu kõrvus
sünnist saati

on tunne et miskit on muutunud

mu salamisi sosistustes

mu hääle kaja

mu kuulajad

mu peegelpilt

on tunne et midagi imelist on juhtumas

ma pole kasutanud pead elamiseks

juba tuhandeid tunde

juba tuhandeid vestlusi

juba tuhandeid hetki

on tunne et elu tuleb enesest

dirigeerin üht lõpmata orkestrit

nii kaugele kui ulatub mu meelesilm

nii kaua kuni selgub soovitu pale

nii kõlavalt

nõjatun elupuu najale

puhkama vaid hetkeks

Hümn hetkele

kõigele sai eile mõte antud
üks mõte sinu ja minu eest
kõigest sai poeesia
ja sära meie südameis
valud on jäänud maha meist
ja hingesoojust õhkub
meie ühisest elamise
aparaadist

meie päevade loetud sammud
jäävad kajama nii suurtes
ja taevastes saalides
meie kaja saab viisituses
hetke ainumaks hümniks

kõigele sai eile mõte antud
üks mõte sinu ja minu eest

meie päevad on igavesed

Päevane deliirium

ära palu hingamiseks ruumi
sul on seda küllaga
oma aega ei saa tagasi keerata
annab ehk väänata
kui mõnel naeruväärselt
magusal hommikul sõitled
enese peegeldusega

mõnel naeruväärselt
magusal hommikul
avad oma ainukese kohvri
avad oma hingenatukese
ja soovid kõige pikema soovi
ja soovid kõige soovimatut

ja kui soovid täituma hakkavad
ja kui ruumi on juba küllalt
siis võid leida end päevade
suurimast väljakutsest

elada

Meie lood ei ole paljad

kuigi on väidetud et

saatus on meid nõrgaks teinud

kuigi on kõik rajad 

teel rooma

oleme meie need 

kes kasvavad ette

kuigi ahvatlustel on

kõige tähtsam koht meie

üürikeses elus

oleme meie need

kes vallutavad ihade

ja lootuste tippe

kuigi samm sammu haaval

liigume me pimeduse

ja valguse piirimail

ei kuku me kunagi 

oleme parimad tasakaalu

hoidjad

me ehitame ja lammutame

me vihkame ja armastame

me äratame elule ja tapame

me sünnime ja sureme

aga meie ei lõpeta

mitte kunagi seda lugu

keegi on alati kes 

kusagil loeks 

või kirjutaks

või ümiseks

või unistaks

või oleks

ja temal on alati 

midagi lugeda

maailma bibliograafiast

Meeldivalt eba

nüüd leelotan ilusamates nootides
teile kallid üht heledat lugu
mul teadmatus on sookvootidest
ja mis mehele on naise sugu

üks surfaja meelel on laineks
ja painab teda ühteviisi
ei mehed saa naistest kaineks
kui visuaalselt on liigset eskiisi

pole paljuks meil tarvis maha
kanda taaka rasket mehel
on seegi sugu taha
ja saanud ettegi viigilehe

on vahva suguühteks
kui sood on omasoodu
kui mees ei kanna pükse
ja naine võtab hoogu

kuid varem või siis hiljem
saab otsa jaks me mehel
saab kubemes kuumaks lemb
ja põlevad viigilehed

meil teada on üht vaid
et ähivad kõik lõpus
ses tundes osa sai
ka naine mehe sõprust

Pühendus

kui lühike on päev
ja päeva varasalv
on tühjem hinge
seisundist

üht tundmata tunnet
ja sinu mälestuses
peegelpilt jah seda
usun vist

kaks üheks saada
on liigagi üksühene

üks kaheks jagada
ja elu lüheneb

salm salmi haaval
peidan endasse
ja usun seda
üksühesust

salm salmi haaval
peidan endasse
su mälestuse
pühendust

sondeerisin su pinda
kumasin sulle
ohkasin

viisistasin meile armulaulu
sa ohkasid

uni on magus
kui lendan su kohal
ja meie reaalsused põrkudes
ei lagune

uni on magus
kui sinagi seda näed
ja meie laulule jääb kaja

ööd ei olegi enam nii külmad

ma olen pärastlõunane tahvel tuisus
ainult üks laps tuleb mind sodima
üks väike laps suures keres

ta katsub mind oma suure käega
ma olen külm

see laps on tüdruk
mäletan kord ta punaseid põski

ta kraapis mind
kraabiks siis veel

see laps
see tüdruk
see suures keres

kraabiks ta mind lahti
siit külmast
siit tuisust

iseendast

Ehmatame koos

ilus aeg elamiseks
kunstnik maalib läbi
nägemise

kirjanik küsib küsimusi

mina naeratan
teretan sind kallis
kaasteeline

võta mu käest
ma ehmatan vaid korra

hetkeks tabab su soojus
mu tere
ja päev muutub elamiseks.

Südametu korraldaja

mul ei ole südant et käratada bussis
nendele nügivatele pensionäridele:
kurat võtku
kui vana peab olema
et mõistus oleks seniidis

mul ei ole südant et leppida mõttega
ja austada korda
ma karjun:
kaos
sest ruumi on vaja
ma laiutan

mul ei ole südant et paluda andeks
iseendaks olemise eest
sa hindad:
miks oled selline

mul ei ole südant et vaadata pealt
kuidas sa müürid end
maailma eest
sa ütlesid:
oled mu maailm

mul ei ole südant
aga sinul on

minul on aega
jah seda mul on.

Paiste

mu alguses on valge
ja kirsipuud lõhnavad
tasa

tasa voolab minusse su jõgi
ja paljusid teisi
veel

saadan pilvi kaugele
uurima mul tundmatuks saanud
radu

mu alguses on valge
olen päikene

Tiksuja

ma ei pea ennast just kõige targemaks
või ilusamaks
aga pean ennast küll
pean ennast kõigeks

suviti pean end ööliblikaks
kes iga uue valguse ligi sööstab

talviti soojuseks
kes üksikute südameid täidab

kevadeti pean ma end siristuseks
armujate kõhuõõnes

sügiseti laste kilkeiks
kruusatud kooliteel

ülejäänud aja pean ma unelambaid
ja loen kõik aiad üle

ma pean ennast üleval

Koridoris kondab üks poolik peet

kotermann on kolinud meie ühikasse
ta hulgub öösiti koridorides
ja klõbistab ukselinke
kraabib ja ulub

tema silmad on pärani mustad
tema keha on pehme
ja alati kannab ta pruuni

ta liigub aeglaselt kui näha
kiiresti kui pole

tema pole tavaline külaline
temal on missioon
ja tunnetus

tema tuli uueks looma
ja jooma

ära meie päevade nektarit

tema teeb loomemett
kotermann on looja

Unetu sõbra viimane torm

Mul sõber oli mees nagu muiste. Tal rippus vööl
üks tüsedamat sorti nuga. Ja püksitagumik oli
samuti rippu. Aga häbitunne, see polnud teda
kunagi elus kõditanud ega sügelema ajanud.

Sõber oli tasane kulgeja. Naisi vaatas ta pikalt
ja imestusega. Mehi vaatas kahtlevalt ja ootus-
ärevalt. Ta oli nastikulaadne kulgeja. Libises
ja sisises ja põõnas pikalt päikese käes. Kui
seda meie põhjas leidus. Kui leidus mõnigi kiir.

Mina oma sõbrale pahaks ei pannud. Mõnikord
pilkasin teda tema tasase kulgemise ja pika
piidlemise tõttu. Pilkasin tema rahumeelsust.
Ise olin segadus. Konfliktne inimtüüp. Ise olin.

Sõber võttis mu pilked. Naeratas. Sõnas rahulikul
toonil. Küll minagi kord hinge näen. Kui tormid
on tormatud. Kui leegid on leegitud. Kui on. ON.

Oh mu kallis sõber. Nii rahulik. Nii libe. Nii. Nii.
Täna on sõber kalmistul. Ikka nii rahulik. Rahu.
Täna sõber ei sõna. Haljendab sääl kuuse all. All.

Täna võttis sõber vaevaks tormata mu unne. Korra.

Joodud samm

vanas ahjus lahvatab viimane leek
ja podiseb üks katel mis vanemgi veel

seal katlas on tilluke ast mu arstim
saab joodud sealt katlast see ast küll varsti

kes poeet nii meeletu küll luuletada võib
et jälle miskit kangemat ta lihtsalt ära jõi

nüüd luule kõlab poeetilise liialdusena
et podiseb ast mis sammuks ei saand

poeedi hommikul on samme tuhandeid
ja tuhandeid purjakil käidud teid

see luule on käinud omasoodu
see luule on otse katlast joodud

Lugu ajutisest lahendusest poeedi põlemisel

peletan endast välja neid tumedaid mõtteid
aga siis pole mul ühtegi mõtet

otsin neid heledaid häid
otsin neid tikutulega

pea on kui masuuti täis
üks säde ja lõputuna näib

mu põlemise igivana noot
mu leegi karmus
ja hinge narmus

sa laulik hing karjusid kord: oot
et võtta seljast oma paksu nahka
ja leekidele rahuks
pilkaseks pimeduseks
sättida

sel aastal avatud said peas mul aknad
ja sisse lasti valgust
kuid kaasa hiilis tuul
ja leegid kärsatanud olid su paksu nahka

sul huule puruks lõi aknaruut
ja soovisid sa teistsugust algust

nüüd põleb mul sees
ja põleb mul väljas

eks põleb kuniks otsa lõpevad näljad

Määramatuks ajaks

Kauaks on määratud tulema need tuleviku ulmad
kus liivalaintena laksub sul pisaraid silma

kauaks on vahuta su punaste mokkade ääred
su rebitud sukad ja heledad sääred

meelel või keelel asub nüüd üks sõna
üks salvav igavikku löödud mõra

suitse jah suitse mu arm nüüd tossame ära
küll hingeta hingeldes tuuldub me kära

kauaks on meil määratud olla siin ja sealpool
kauaks on tõeline olla lasteta noor

kauaks on määratud olla tõeline hoor
ja andestusest laulab meil inglitekoor

Meie oleme ühed ütlemata piiritud

meie päevade ilud on lugemata
sest lõputuid hingi ei saa arveldada

meie õhtute valud on määramata
sest tubade tumedad nurgad vaatavad
meist läbi

meie saavutuste pärand on olemata
sest saavutusteks oleme ise

meie igatsused on loomata
sest võtame aega ja vastu ei anna

meie oleme olemata
sest olemine on ajata

Viimane mõte

Kui tõsiselt sa mõtlesid, kui ütlesid, et
võime näha kunagi kui maad katab tulitav
tahm

kui inimkonna hällidest on saanud hauad
ja jõed on värvunud punaseks

kui sadamad on täitunud invaliidide
ja naisteta meestega ja lasteta naistega
ja meesteta naistega ja vanemateta lastega

ja sina oled lasknud end naelutada
tagurpidi ristile kusagil tundmatu mäe
tipus

ja mina olen meeles veel ainult iseendal
kui sedagi

kui linnad tasandatakse ja viimane tund
kõlab linnulauluna kui taevased tiivulised
tulevad meid teispoolsusesse kandma

kui tõsiselt sa seda kõike rääkisid
kui ma vaatasin sind veel viimast korda

kui tõsiselt sa seda kõike mõtlesid

On öeldud, et ainult pool

pool meie murest on sinuga läinud
mis kogutud koos on valusalt valju
pool meie rõõmust on läbi käinud
sealt kus teised mind tihti on näinud

pool meie kerist on kivideta hanges
ja kütmata pale ei sulata ühti
pool meie iseloomu isetult kanges
mis painutab lembust tugevdab rühti

pool meie sõda on ammugi läbi
kuid milleks on vaja meil rahutut rahu
pool meie elust ja natuke häbi
ning pool sellest armastus pool sellest valu

Meist järgi ainult valge tahm

on mõne kuu pärast talumatu tunne
neid öeldud sõnu ütlemata sulle

mis kaigastena kodarate valuks
sa pilkudena ütlemata paluks

kuis käivad sinu värisevad käed
kuis kukuvad pooleks kilplasmäed

kuis tiksumata löönud täistundi
su südametu rind on rakendanud sundi

nüüd palud ja sõnud ning peletad võhma
nüüd pühid ja kogud viimast tahma

et leida järgmist armutoojat
et leida jumalust leida loojat

Hallid päevad

selle halli päeva raames olen otsustanud

oma meelekoja seinad polsterdada

et säilitada viimnegi aruraasuke

keldrikorrusel asuv kütmata süda

roostetab ja toad on nii külmad

ainus jäine pilk kohmetunud sinul

ja see pole meeletuse tohletanud aim

olen lihtsalt elaniketa

olen lagunemisohus

kusagil on leping ilma allkirjata

millel halduriks sina 

mu kallis kadunud sõber

kusagil on koht mis on parem

kui siin ja praegu

koht mis hoiab sind enda kütkeis

mina ootan oma saatust tagasi

selle halli päeva raames

ootan sinu allkirja meie lepingule

mu kallis kadunud sõber

need vettinud talveööd ilma sinuta

külmetavad mind pealaest jalataldadeni

lase mul minna

mu kallis kadunud sõber

lase ma olen samuti kadunud

nende hallide päevade embuses

sellel vettinud talvel

las saada sinu hooleks paigad enne ja nüüd

mina võtan suuna edasi

selle välgatuse suunas millest vestlesime

nendel eilsetel

nendes mälestustes

selle halli päeva raames olen otsustanud

sind unustada

mu kallis kadunud sõber.

kellele veel ei meeldiks tõmmata
suur sõõm seda tarretunud reaalsust
tõmmata üks mehine sõõm

võhma meil ju jagub
eelnev töökogemus

liivaterana sellel elurannal
laine laine järel laksumas

oeh küll saame lihvitud
ja hops sealt läks üks kaasa
mere vahusesse ampsu
ja hops läks teine

mina olen siin endiselt lihvimisel
mina olen raske tera

Hingajad

olla kannustatud tuleviku väljavaadetest

olla meeleldi meelas ühe hingelt kauni

kehalt koleda neiuga

olla füüsiliselt kohal ja vaimselt kadunud

olla armastav vihkaja ja vihkav armastaja

olla tõsiselt naljakas ja naljakalt tõsine

olla üksikult nukker ja peita pea 

padja alla enne jõule

olla jõululaupäeva suurim ime

olla rõõmurull

seista kell neli hommikul vaikuses

langeva lume all

tunda kuidas saada raskelt kergeks

seista läbi selle nukruse

läbi selle rõõmu

kasvada suuremaks ja vanemaks

selle vaikuses langeva lume all

hingata sisse viimane selle

hetke õhk

ja hoida seda sees niikaua

kuni lumest valge ilm

muutub mustaks

ükskord hingame me kõik välja

hingame välja need kogutud

tuksatused

hingame välja need vaevapäevad

need vaevaööd

hingame välja need lapsed

need vanemad

need sõbrad

need mehed 

need naised

hingame välja need ilud ja rõõmud

need armastused ja armastajad

need veetlevad rõhujad

need rõhutud

hingame välja

hingame sisse

välja

sisse

jne

peale viiendat päeva võtsin vaevaks
keerata lehte meie paljuloetud raamatus
ja leidsin eest pooleldi pühenduse

selle pühenduse rebisin ma välja
raamisin ära ja peitsin vitamiinikarpi
otse oma musta pesu korvi alla

seal las see oodaku oma aega
nagu ootavad teisedki viimased
pühendused viimastelt naistelt
viimastel hetkedel

mina ei oota ühtki aega
mina olen siin
olen täna
olen hetkel

Mõistan paljutahulist nii haraliselt

vahel harva maigutab harali keelega suu
aga kui siis ikka nii et mu põsed tilguvad
aga kui siis ikka nii et mu mõtted
saavad haralisteks
aga kui siis ikka nii et ilmad ja inimesed
jumalusi paluvad
ja hambaid ihuvad

vahel harva sülitan ma üle vasaku õla
et peletada hiilivaid aimdusi
lähenevast maailmalõpust
ise olles maailma lõpus
ise olles alguseks

vahel harva üritan ma mõistmise asemel
tunda millest räägivad elusad ja elutud
üritan tunda päeva ja ööd
üritan tunda kehasid nende ööde embuses
kehasid nende päevade lembuses

vahel harva vihkan ma end just nii palju
et jõuaksin veel enne lõppu uuesti
armastama hakata
nii palju et mõistaksin armastuse tõelist palet
nii palju et mõistaksin emotsioonide
paljutahulisust

vahel harva ma mõistangi seda harali
keelega suud
mõistan lõppu ja algust
mõistan kehasid läbi ööde
mõistan armastust

vahel harva mõistan ma sind

ka kõige väsinumad vajavad
igavese otsinguid
selles on nemad ehk osavamadki
maailm täitub iga sekund
iga minut
iga tund

mina olen väsinud
mina olen täis

seisan viiedimensionaalses hetkes
seinad mu ümber on tahutud hallist
olen enese jälgija
olen enese ainus armastaja

sedasi elan ma hetkes
minu sees on värvidest laotud maailmad
värvidest laotud hinged

nõnda tunnete ehk teiegi