Õrnad

Oo jumalate armuvein
ja surematu igatsuse valu

Oo inimeste surmalein,
ei armastajad seda talu.

Mees naiseta on emotsionaalne vare,
kui harjunud ulaeluga.

Keset öist Tallinnat oleks parem,
kui leppida südamevaluga.

Küll keegi kuskilt ikka leiab,
mõttevälgatuses talumatu innu.

Sinu armust roiskund keha,
naiselajate ette pillub.

Nad on loodud olema olemata,
kõigi kaotus on nende ilu.

Nad on armastajad armastamata,
ja sinus näevad endi vigu.

Need on need naised,
oma salapärases veetlevuses.

Ja siiski võikalt haiseb
armastus oma meeletus lootuses.