Leia mind üles

Leia mind üles ja vaata
mis sa oled teinud.
Leia mind üles ja oota
kuni olen läinud.

Oktoobris on sadamas lumi,
see katab kõik olnu.
Õhtust varajase hommikuni
sind enam polnud.

Talvega meenub...,vist midagi.
Ehk isetu valede rodu.
Ehk kord armastasin kedagi.
Ehk kord olin su kodus.

Pean õnnelikuks ainult teesklejat
kes kord kaotab oma maski.
Me võõrad armuseiklejad,
andunud alkoholismi.

Asendajad on järgmised,
meie,üksikute ohvrid.
Taastumatud hinge kelmused
panid neid pakkima kohvreid.

Kuhu me nii jõuame?
On meil oodata paranemist?
Ükskord võibolla proovime
kahekesi vananemist.

Saladus

Naistel on tunded.
Meestel on vajadus.
Hooradel on kunded.
Minul on saladus.

Isagi ütles,et armastada,
see tähendab olla
see,kes sa olla ei saa
või olla ei taha.

Emagi ütles,et armastada,
see tähendab pühenduda,
nutta ja naerda
koos temaga.

Vendki ütles,et armastada,
see tähendab mängida
neid valusaid mänge,
mis haiget meil teevad.

Kõike seda tegin ma,
ju nüüd armastada oskan.
Kuid ilma tast jäin
ja endast ka.

Õrnad

Oo jumalate armuvein
ja surematu igatsuse valu

Oo inimeste surmalein,
ei armastajad seda talu.

Mees naiseta on emotsionaalne vare,
kui harjunud ulaeluga.

Keset öist Tallinnat oleks parem,
kui leppida südamevaluga.

Küll keegi kuskilt ikka leiab,
mõttevälgatuses talumatu innu.

Sinu armust roiskund keha,
naiselajate ette pillub.

Nad on loodud olema olemata,
kõigi kaotus on nende ilu.

Nad on armastajad armastamata,
ja sinus näevad endi vigu.

Need on need naised,
oma salapärases veetlevuses.

Ja siiski võikalt haiseb
armastus oma meeletus lootuses.

Neiu

Õnnetuna liueldes valgesse merevahtu,
kastmaks oma patust läbi imbunud kere.
Ta oli kaunis neiu,alles lapseohtu,
kui leidis mehe ja sündsuse vere.
Veel kaua kõndis pisarad silmis,
üksi see neiuke pool paljalt.
See oli kui kurvas armastusfilmis,
mida komöödiaks ei muuda naljalt.
Üksinda marutuultes ja altkulmu pilkudes
ei kannatanud enam õrn lapsehing.
Teispoolsuse lohutus koitis talle vilkudes,
Pankrannikul nüüd lebab neiu king.

Puntrad

Sammud ja kaja koridorides,
vajadused,olemused,naised.
Pidevast pohmakast värisedes,
kaotasin tunded,mis maised.

Kogu mälestuste korrigeerimine,
inimeste suhetepuntrad,
on mind tüüdanud nendega elamine,
muudkui puntrad,puntrad,puntrad.

Isegi loome on kadunud,
tühjus vallutanud sisemuse.
Pole kurbust veel adunud,
vaid parimast parima isekuse.

Mu elukombed,nii solvavad.
Mu naised,meelt halvavad.
Luule ja kirjandus on väljapääs
Pudel mu suul ja suits mu käes

Ma olen väsimatu nautleja,
elumeres supleja.
Ma olen enesevihkaja,
armastuse ihkaja.

Ootan

Ma ootan talve kargust,
armastajate südamete vargust.

Ma ootan kevade hingust,
vihkamist sinu pilgust.

Ma ootan suve malbust,
vaimse rikkuse almust.

Ma ootan sügise algust,
üksikut küünlavalgust.

Miks ma ootan?
Seda ei tea,
väsinud on pea,
aga ikka ootan.