Kόσμος της λησμονιάς

I

külmale mäele,

hallasid tooma,

kärakat jooma…,

valgus mis pöörasena,

vihust sünnitanud viima,

üht tükki…,

hingest, hingest,

hingest,

II

nad olid saanud 

võimatuna näiva ülesande,

koguda kokku

kõik kondid…,

ossuaariks,

III

maailm oli vana,

püha viha täis,

kentsakas lõikuspidu,

kuidas tuldi kohale,

kuidas mindi ära,

IV

lapsed polnud näinud

mao sisinat…,

sümbolite mahti,

kiratseva õunapuu alla

toonud kogu rahva,

nagu Gailiti ahvike…,

V

kutsutakse udutajaks,

nimele tuuri,

purustame aja…,

lõhume uuri,

sinu salajane

nimi, nimi, nimi…,

VI

läheb vist külmaks,

ilma mäeta,

oksata, laastuta,

metsa tubli tänuta,

pistnud silmist

huugama,

keegi urust 

pistnud oma pea,

kas tead?…,

VII

nad teinud selle naljaks

suure ehituse käigus,

kui tehti maailmale

katust, katust, katust,

VIII

pole ammu saanud

seda puudutuste asja,

kuldse aja turma,

igaviku surma,

kuhu jäänud kõik

astjad?

IX

nagu väike pudulojune,

eksinud tall…,

karja huntide keskel,

oleme siin ilmas,

X

teadmiste nälg,

kui pole anda,

on suurem sellest

teisest näljast,

Mundus Oblivionis.