Moosekandi laul

i

Need ilusad hinged,

kelle kõrval me seal 

maas lamasime...,

kust olid nad tulnud?

kuhu teel?...,

kui kogu asjaajamise rõõmus

tundus õhtu meid piitsutavat,

kas sindki on jäetud...,

armastamata, isata, emata,

koduta kus Alliumid?

jah, mind on jäetud!...,

hüüab täiest kõrist,

tema frisuur*

näib kasvavat temast eraldi,

luues monumentaalseid

ja kohati vägivaldseid vorme,

nagu usumees,

kes ei teadnud mispidi

piiblit lugeda,

ja õhk tema ümber

oli otsustanud teda koolitada,

ii

näib kohmetu üritusena

veenda mõnda naisukest

selle kaose ilus ja veetluses,

kus õhtu kohtub hommikuga

ja piir on teravam...,

just enne langemist,

näe, seal!...,

kus ärkavad langustid,

kuhu tuul meid tõstab,

kord, kui vanadus

on lõiganud omad vitsad,

seal me kõngeme 

Taevariiki..., mõnd Paradiisi,

mil nimeks Tundmatus,

kas tunned, maitsed?

veenab sind su olemasolus,

see müstiline vägi,

ta nägi!...,

kust tulevad meil lapsed,

kuhu pöörab päeva-ääs

oma konarliku pea,

iii

jah, on tore...,

leida ülesse end,

siis kaotada taas,

otsimise rõõmuks,

kui katustel tantsiskleb,

ta vaatab su tooresse

südamesse...,

tääki lootnud armuja,

kes võidmiseni paastub

puudutuste tulest,

ta on prohvetite udu,

abielluja näotus,

valede kants...,

kentsik pude,

mis muutub kohe, kohe

üheks tuleviku õieks,

iv

näib et metamorfoosidele

on antud eesõigus,

kus aga peidab 

end südametu autor?...,

rohkem vindununa usku,

tal inimsusse,

v

vaata, seal on ilu,

õhtu, kui paljas jalg

on puudutanud rohtu,

kevad kusagil

laulatamas linde,

õnnis Jumala laealune,

täis kõiksugu sipelgaid,

õhitisi, Triinusid...,

lepasitikaid,

vi

nägin taevast langevat

üht jumalannat,

tema vägist kuju,

üht Veenust...,

või Tarvast, kes 

asunud teda ründama,

teda nägin ka,

kui lõpule

ei antud alust,

vii

ehitasin poomkanti,

katusele asetasin pärja

uue elu tarvis,

nüüd hakka elama!...,

to kostis...,

viirastusena tulest.