seda olen ma alati teadnud…,
nii on see alati olnud,
aga sinu võrgutuste püüd sellel
kolmapäeval…,
suigutas mind küll unne,
nagu kitsarinnalisele mehele kohaselt,
vaatan ma sind läbi karmi enese peegelduse,
(mitte näotust tahtejõuetusest)
või oskamatusest midagi ilusat öelda,
olen ilu vist maha matnud
sellesse aegade hämusse,
nüüd siin me oleme…,
ninad nagu seemneteta käbid,
põskedel varjatud vaod,
üksühene meie teadvustus üksteisele
osutatud teenete eest…,
(et oli hea)
…, ja oleme tänulikud.
No comments:
Post a Comment