Taas Acheronil õisi

Noorkuu keha 

valge piim,

tilkunud - 

meie oleme 

kadunud ja

lärmakad,

kõhedad kujud 

loksumas merel,

tilpnemas seal

jumalate ketil,

viril ja Vergiliuseta,

Dantel suured silmad -

seal Acheroni äärel,

enne ringe,

*

pidutsedes põikleme,

kadunute viimsepäeva…, 

pidu, puhkus igavene,

naerul kotkad 

taevapiiril,

kusagil kus 

mett kallab 

kui kulda,

kusagil kus 

sind sai 

maetud mulda,

mu naerusui,

*

neid tiibu 

kärbib liigne arm,

ühis see ja 

ühis too,

nüüd leelotame 

hiiglasteta,

tarva trollid 

Suurest Soost,

õdak paljunäoline,

esiemade viimne viis,

isade viha, tuli takus,

käsi rakkus,

*

minu tuli 

oli roheline,

sametine süda,

peoleo laulust,

üksindusest,

Nautilusest,

*

kogusin armastust,

kogusin…,

kui laualt puru,

peopesasse,

enne kui saabusiva,

tähtis külaline,

*

tal olid sinu silmad,

ja sinu suu,

sinu ninagi,

nops nagu päevakoer,

roomamas…,

mu ilu tundel,

Estetus Maximus,

*

siis võitsime 

kurja päeva,

vallutasime -

puudutuste,

vaenu ja puuduse,

*

selle miski…, 

hinge salariigist,

kus Dante, Vergiliuski,

mu sõber Achilleus,

teisedki - kauge…,

Acheroni ääres,

kaldal õitsmas

valgeid õisi,

kui meie oleme, 

kadunud ja

lärmakad,

kui noorkuu keha

valge piim

on tilkunud,

seal enne ringe,

*

kus Acheroni kaldal,

valgeid õisi…,

ma näen 

ja nuusutan.

Sina oled oma ema igavene kannatus

- inani ventre või kuidas lapsest sai mängukann,

ja suuremaid asju sai seletada vabalt ja vaenuta,

Sina oled oma ema igavene kannatus,

kui kannatlikult vaatab ta sinu juuste langemist,

õlad nagu vitsad hunnikus metsas,

nägu nagu päikesepaiste,

sina oled saadanlikku irvitaja,

kelle mudel on aeternus,

oravad tamme võras, 

puukoristajad tegemas söömistantsu,

see vana itaallalik kombetalitus,

Jeesuse viimane söömaaeg - püha ja õhtul,

nagu varsad hommikusel aasal,

sina oled oma ema igavene kannatus,

kastemärjad varbad südasuvel,

sõnulseletamatu ja pidulik tunne,

kui langesiva inimese unne,

need lilled kõik kingitakse sulle,

kalmistute kange rõõm - valge ja unelm,

nagu tugitalade otsad ulatumas katustelt välja,

värvitud valgeks rootsi punasele,

sina oled oma ema igavene kannatus,

karkass ilma aluseta,

kodu ilma südameta,

aeg su vahva valvureina,

pidulik nagu kutsekooli lõpetanu,

ootamas oma ema tunnismärki - tulemata,

seal me istusiva ümber lõõma,

lõke nagu salaohtu,

sina olid oma ema igavene kannatus,

kui nõidusime vaskusse närima linikusse augu,

kui vaklu, kärbseid, suggetisi,

kui kauge karma valus vits,

nagu sünnipäeval see esimene pits,

tühja kõhu peale,

sest kuidas muidu?!.,

lubi lõhnas spetsiifiliselt,

langevate lehtede sügisene saladus,

sedasi sa olid oma ema igavene kannatus,

kui isa polnud kodus,

tema oli Jumal taevas - see särav Zeusi luik,

lapergune ühtesaamishetk,

vibratsiooniline ülekanne - surematu loomus,

siis võeti sinust amatus mea vita,

tuli takus nagu öeldakse,

või mis saanud puder,

tamp mis liiga õhku,

oder mis valmis pudend,

naer mis pugend kõhtu,

kui isa polnud kodus,

kui isa polnud kodus,

sina olid oma ema igavene kannatus,

õhtu mil kustusime tuled,

vaik kui sära Leedu metsadest,

sinu kleit oli valitud uhke teadmisega,

teadvustamata et isa polnud kodus,

nagu valguse viimane loit,

sulnis petrichor oma sünesteetilisel asemel,

sinu kõrgeaulise tasemel,

siis kui isa polnud kodus,

teadsid lapsed sadat asja salaja,

kuidas roomab tõuk mööda hernevart,

kui kräunub pime kass pööningul,

kui tajub pääsukesi lendamas sihvat-sähvat,

kuidas kasvavad pelargoonid,

nagu õhtu mil tuled,

kõik väravad on valla sel tuhandejaüheöömajal,

nagu sadat vakka tangusoola,

sada aastat üksindust, 

kui isa polnud kodus ja…,

sina olid oma ema igavene kannatus,

meie võit oli vabadus mis suretanud ära,

selle kes võtnu elu ja surma ja miski veel,

tulge tagasi kõik te inimese lapsed,

sest siin on tema kes oli oma ema igavene kannatus.