Wandervogel

mis rännu nimel on ohverdatud okaskroonid
ja kassikullast troonid kui kõigi ootuste kiuste
on meid endiselt kistud nähtamatute sõdade haardesse
et siis kui kord peaks tulema lõpp ei tule seda kusagilt
vaid algab kõik uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti
et armastus ligimese vastu pole mitte läbipaistvusest
vaid hooletust tähelepanematusest kus sugude heitluses
murduvad meie imik-õrnad seljad ja vajuvad laubad
ja hooletult nii hooletult võib see võltsimine võtta
kõike armastuse nimel vaimu tapmiseks

ja minu taldade alt kostab lume krõbinat südasuvel
kui mulle meenub sinu kaotuse valu ja nägemus
mis kummitas mind enne seda sest kui kord päeva
lõppedes panen pea võõra naise kõrvale ja tema
lõhn pole sinu oma siis ei pea ma paljuks valjult
oma vaikuses sinu nimel kõlada lasta et seegi
jääks alles siin võõraste linade ja võõraste lõhnade vahel

pikkade jalutuskäikude paiku kui kalmistud
on mattunud uttu ja selles rõskuses kõlav hingitsuste
koor naelutab mind endasse ei paelu mind
selle intsidendi haruldus vaid piinav laeng läbi
eluaegade mis ilma sinuta on möödunud
et siis kui ma kord leian endas mõõdupuu
millega võiksin anduda hetke olematusesse
varjamatult kista end paljaks ja näidata
end täpselt sellisena nagu olen loodud
kui kord ehk ainult kord leiaksid meie käed
teineteist ja hommiku ootuses näeksime
meie silmades taassünni ilu ja kõige kaduva kurbust
nii kurb et on lausa ilus nii ilus
kui me taaskord tantsime hingedena
seda võlutantsu läbi rohu läbi kivi
ja läbi tormi mida kord olime nimetanud eluks

Heimweh

minu kodu pole salaseina taga lasuv vari
milles valgus tooks nähtavale kaugete asjade kaja
vaid see pitsitav salamisi tunne mis kaigub mu silmadest
ja peegeldub sinu omadest kui päevavalguse viimased helgid
kõditavad sinu siniseks pigistatud sääri
ja ainumas vabandus on minu huuled sinu omadel
ja nüüd kus sind pole on läinud mu kodu
ja kohad kus sind endasse haarasin
ja kohad kus mind endasse haarasid
võluvad mind täiuslikkuse melanhooliaga
ja sõnad mis mälestuste hallusesse mattunud elavduvad
kui su hääl on oma nähtamatu ankru heitnud
minu üksinduse vetesse

tasa ja targu jah tasa ja targu võtan ma sind
kordades ja veelgi läbi aja ja ruumi
läbi ajatuse ja ruumituse kuni sinu iga aspekt
ja iga puudutus taas-talletub ja
sinu metsikuse heledas leegis põleb minu kere
muistsete kuningate kombel
muidu võidust väsinud ja tandritel jalus
kuid sinu lummast võidunud
esiemade tarkuse ja isade tormiga
valmis selleks viimaseks heitluseks
valmis langema sinu küüniste vahele
valmis anduma naisekeha võludele

ja meie vahele jäi kõik muu peale armastuse

Fernweh

Vabadus – hirmu puudumine ja sellest teadmise
vajadus, et siis lubada end üürikeseks, veel üürikesemaks
igatsuse  ateljeesse, mitte nagu katakomb vaid palee,
kõigi oma liivakivist sammaste ja marmorplaatidega,
kalliskivid ja opaalid ehtimas võitmatute kuningate päid –
selline oleks ränduri sisemaailm, kui tal sellest aimu oleks.

Ja kui ta on kohale jõudnud, hammustab ootuse lõks
ta valusasti (naksti) kinni ja avastuse rõõm saab räpase
tallajälje ja hing, kui oleks see nõrgem jääks leinama
neid tuhandeid samme sinna ida, lääne, põhja, lõuna poole,
kus pidi oaaside taga mandlisilmne neiu oma ihuliikmeid pesema
ja isa kelle suust kõlasid vaevumärgatavad sõnad kohtadest
ja inimestest keda polnud ränduri maailma veel loodud,
ei teadnud oma mõju ulatust ja tagajärge, et hulluse
ja igatsuse vahel lamab õhkõrn piir, tõmmatud uskumise
nähtamatu kriidiga.

Varem mõnust jahmunud inimese naeratuse ja selle mõnu
tekitanud objekti, koha või olendi koosmõju nimel valas
iidne autor oma veripunast veini isa ja ränduri hauale,
erinevates ajatsoonides kuid mõtetes üks, et siis istuda
samblase haukivi ja rooste-raudse risti äärde maha,
et kirjutada sellest mida teavad surnud ja soovivad teada
elavad. (Tundagi)

Kuid see mis ühele jääb ajast maha ja teisele saab saatuslikuks,
vene rulett enne pulmaööd, kui viimane valik lukustub vannete
õigsusesse, pole mitte kaduviku leinamine vaid uue usu puudumine,
sest küll saab murtust murdja ja murdjast armastaja, nanosekundi
jooksul, närvilaine vältel kui tunne on kasvanud koos lapsega
kelle tegemisse olid segatud peale mehe ja naise ka nähtamatud,
need nähtamatud, kes eile sinu vinguanduri ärevusse ajasid.

Nemadki nägid kauguses Püha Elmo tuld, kui see neile ninanipsuks
vilkus, kaugel eemal, just nagu piiluaugu lõpus, enne kui meremehe
vajadused kaldale jõudes oma enneaegse surma leidsid (kaunitar).

Kodus valdab see neid kes pole tundnud kuuma ihu varatalve sombus
või neid kes on seda liialt saanud tunda ja siis pole muud kui sära silma
ja ilma suurema vaevata end teele sättida.

Ja siis võibolla saavad nemadki kätte selle seal kaugel, kaugel.