Kasvada suureks (mis hinnaga)

Missugust iseloomu näitas põline hing, kui tema kõige
suuremad hirmud said tõelisuseks ja ainumas lootus
leidis end kõige ebatõenäolisemast paigast – võõrast.

Kui ta leidiski mingisugust mõtet oma elamise viisidest
ja käigud mille vastu poleks saanud õrnemadki südamed,
karmimad kanged, vintskemad vitsad, need teisedki, siis
sellegipoolest poleks keegi pööranud temalt pilku,
oleks vaadatud ja imestatud kuidas võib veel kadunutegi
sügavikest imbuda magusama eluisu mahla ja sirutuda
käsi mitte taskutesse vaid abivajajateni – inimene.

Kes siis veel kui mitte tema, see tema, kelle kõndi saadab
kellukeste tilin (kilin-kõlin), oleks hüljanud teiste inimeste
valed mida aastaid oli tõeseks püütud sundida, hullumeelsuse
hinnaga, sest parem olla targalt hull, parem olla keegi teine,
kui kasvõi hetkeks, et hiljem astuda välja nendest vale-nahkadest
ja pesta end looduslapse lalinaga elukevade esimeses vihmas.

Ja ta võibolla uskuski, kui siis ainult üheks viivuks, et paremad
päevad on tulekul ja tema, kes ta oli end leidnud, ei pidavat
end enam ealeski kaotama, sest mõni võib naerda rõõmust
ja mõni nukrusest, mõni kes armastab armastada ehk ka ärkamisest.

Mõni teinekord kui tuul on vaibunud ja vaimud sulgenud oma
hurtsikute orvad, kostub ainult elamise tasane sosin ja mitte miski
ei luba õnnel takistada end temani jõudmast, temaks saamast,
sest lilled võivad kasvada ka kääpa kõrval, südames, silmis.