Sunday, January 19, 2020

Ilust ja valust (päästetud)

Aastad mis me üheskoos veetsime, varjamata ainumastki
südamesoovi meie rafineerimata romantilisuse vaistu eest,
kandsid ehk oma Atlase õlul kõige leierdatumat inimloovustest –
armastust.

Teades neid inimesele omaseid õrnusmomente, mis liiatigi
lubavad end ilmestada kõigist vigadest hoolimata, just nimelt
siis kui oleme kõige haavatavamad, just nimelt tagantjärgi tarkusena,
ei pidanud me siiski vastu ja otsustasime oma nooruses, oma uljuses
leida vastumürki, iroonilisel kombel, kõigist mürkidest.

Ja kasu, sa ehk küsid, kasu ei saanud me mõistagi ühegi krossi,
taalri, dollari või euro eest, kõigest mõne ravimata haavandi
ja tahte kirjutada sellest kõige ebaharilikumal viisil – luules.

Aga kunst on fickle, nagu minu memm armastas öelda,
kelle jaoks oli inimese ja jumala vahe olematu, väidetavalt
võib lausa julgusega tunnistada, et erinevus olevat rikastanud
ka tema ilmasõja aegseid aimdusi, kui ta suurest vanainimese
õrnusest ja tema lummast oli sidunud end Poola päritolu
aafriklasest dirigendiga, kelle elegantsus oli võrreldav
ehk vaid Pavarotti endaga.

Luuletamine – mis igavikuline haigus kutsub inimesi, rabab neid,
neelab oma maigutavasse suhu, et siis oma kunstilise armee ridadesse
lisada meid – armulisi, sündsusetuid, kadunuid, katkiseid.

Väljapääs näib võimatu, usutav, aga siiski võimatu, olgu
tingitud veidrusest peas, mõnest närvisünapsist pidevas krambis
või häiritud keskkonnast kui olemusi peaksid lihvima hoolivus
ja perekond, selle kõige kuldsemas tähenduses.

Meie, kes me teadsime ajastu hiiglastest, ei hüüdnud valjuhäälselt
nende nimesid vaid sosistasime oma hirmus ühiskonna ees, hirmus
mis endas varjas ebakindlust, mis endas varjas täitmata unistusi,
mis endas varjas koletut ängi realiseerimata potentsiaali pärast,
tean sest tema ütles seda mulle.

Meie olime ühe generatsiooni lapsed, teise vanemad, vahepeatus
stiihiate ja meeleparanduste ohvritules, üksinduse pelgamises
ja selle sama üksinduse sunnitud armastama õppimises.

Õppides elama, olime märkamatult õppinud ka surema
ja sellest polekski lugu, kui poleks seda igavikulist leevendajat –
nostalgiat.

Oma mälestuste turmtules hoidsime me taaskord teineteist
kõigi oma vigade ja häädustega ja see oli hea, kui mitte terve elu
siis vähemalt hoieldes saime päästetuks, kui mitte teiste ja maailma
siis vähemalt enda käest.

Elamise õhtud jäävad kukesammu võrra lühemaks
ja ma polegi veel teada saanud, mis oleks siis kui...

No comments:

Post a Comment