Midagi muud

Mõnede arvates peaksimegi me tagasi liikuma
ja väitma seda tehes, et kõik on korras,
sest mida targemat leiaksime me uuendustest
ja nende pakutavatest lahendustest,
seda vist nimetataksegi pessimismiks.

Ja kuna luuletuses polegi tarvis kiita vaid kurta,
siis kurtkem juba kiitmise vähesusest
ja kui see solvab mõnda, ei tea keda,
siis olgu siin lähemalt selgitatud,
et solvatu on oma solvumise looja,
tunne tuleb enesest,
tunne tuleb reaktsioonist,
reaktsioon on kontrolli puudumine.

Ja kuna pole targemat pead kui enese oma,
seda eelnevat pidavat me rumalale pahaks panema,
siis lähtume me demagoogia alustaladest,
kui too oleks õppekunstis tõeline,
et kergem on jaotada süüd hulgale
kui et osadele,
hiljem on kergem õige ja vale vahel navigeerida,
sest siinkohal pean märkimisväärseks nimetada
ütlust rumal hoopistükkis hinnanguks.

Ära sõnu väheste karjet, sest vähene on hulga tarvis.

Ilust ja valust (päästetud)

Aastad mis me üheskoos veetsime, varjamata ainumastki
südamesoovi meie rafineerimata romantilisuse vaistu eest,
kandsid ehk oma Atlase õlul kõige leierdatumat inimloovustest –
armastust.

Teades neid inimesele omaseid õrnusmomente, mis liiatigi
lubavad end ilmestada kõigist vigadest hoolimata, just nimelt
siis kui oleme kõige haavatavamad, just nimelt tagantjärgi tarkusena,
ei pidanud me siiski vastu ja otsustasime oma nooruses, oma uljuses
leida vastumürki, iroonilisel kombel, kõigist mürkidest.

Ja kasu, sa ehk küsid, kasu ei saanud me mõistagi ühegi krossi,
taalri, dollari või euro eest, kõigest mõne ravimata haavandi
ja tahte kirjutada sellest kõige ebaharilikumal viisil – luules.

Aga kunst on fickle, nagu minu memm armastas öelda,
kelle jaoks oli inimese ja jumala vahe olematu, väidetavalt
võib lausa julgusega tunnistada, et erinevus olevat rikastanud
ka tema ilmasõja aegseid aimdusi, kui ta suurest vanainimese
õrnusest ja tema lummast oli sidunud end Poola päritolu
aafriklasest dirigendiga, kelle elegantsus oli võrreldav
ehk vaid Pavarotti endaga.

Luuletamine – mis igavikuline haigus kutsub inimesi, rabab neid,
neelab oma maigutavasse suhu, et siis oma kunstilise armee ridadesse
lisada meid – armulisi, sündsusetuid, kadunuid, katkiseid.

Väljapääs näib võimatu, usutav, aga siiski võimatu, olgu
tingitud veidrusest peas, mõnest närvisünapsist pidevas krambis
või häiritud keskkonnast kui olemusi peaksid lihvima hoolivus
ja perekond, selle kõige kuldsemas tähenduses.

Meie, kes me teadsime ajastu hiiglastest, ei hüüdnud valjuhäälselt
nende nimesid vaid sosistasime oma hirmus ühiskonna ees, hirmus
mis endas varjas ebakindlust, mis endas varjas täitmata unistusi,
mis endas varjas koletut ängi realiseerimata potentsiaali pärast,
tean sest tema ütles seda mulle.

Meie olime ühe generatsiooni lapsed, teise vanemad, vahepeatus
stiihiate ja meeleparanduste ohvritules, üksinduse pelgamises
ja selle sama üksinduse sunnitud armastama õppimises.

Õppides elama, olime märkamatult õppinud ka surema
ja sellest polekski lugu, kui poleks seda igavikulist leevendajat –
nostalgiat.

Oma mälestuste turmtules hoidsime me taaskord teineteist
kõigi oma vigade ja häädustega ja see oli hea, kui mitte terve elu
siis vähemalt hoieldes saime päästetuks, kui mitte teiste ja maailma
siis vähemalt enda käest.

Elamise õhtud jäävad kukesammu võrra lühemaks
ja ma polegi veel teada saanud, mis oleks siis kui...

Kasvada suureks (mis hinnaga)

Missugust iseloomu näitas põline hing, kui tema kõige
suuremad hirmud said tõelisuseks ja ainumas lootus
leidis end kõige ebatõenäolisemast paigast – võõrast.

Kui ta leidiski mingisugust mõtet oma elamise viisidest
ja käigud mille vastu poleks saanud õrnemadki südamed,
karmimad kanged, vintskemad vitsad, need teisedki, siis
sellegipoolest poleks keegi pööranud temalt pilku,
oleks vaadatud ja imestatud kuidas võib veel kadunutegi
sügavikest imbuda magusama eluisu mahla ja sirutuda
käsi mitte taskutesse vaid abivajajateni – inimene.

Kes siis veel kui mitte tema, see tema, kelle kõndi saadab
kellukeste tilin (kilin-kõlin), oleks hüljanud teiste inimeste
valed mida aastaid oli tõeseks püütud sundida, hullumeelsuse
hinnaga, sest parem olla targalt hull, parem olla keegi teine,
kui kasvõi hetkeks, et hiljem astuda välja nendest vale-nahkadest
ja pesta end looduslapse lalinaga elukevade esimeses vihmas.

Ja ta võibolla uskuski, kui siis ainult üheks viivuks, et paremad
päevad on tulekul ja tema, kes ta oli end leidnud, ei pidavat
end enam ealeski kaotama, sest mõni võib naerda rõõmust
ja mõni nukrusest, mõni kes armastab armastada ehk ka ärkamisest.

Mõni teinekord kui tuul on vaibunud ja vaimud sulgenud oma
hurtsikute orvad, kostub ainult elamise tasane sosin ja mitte miski
ei luba õnnel takistada end temani jõudmast, temaks saamast,
sest lilled võivad kasvada ka kääpa kõrval, südames, silmis.