Uskumatuna näiv tõsiasi, et kuidagi ja kusagil on keegi kes,
hoolimata sinu püüdlustest olla leidmatu, leiab sind alati,
igakord.
Ja see keegi veel tagatipuks on keegi armastav,
sest mida saab olla tegemist inimesel selliste pühade jõududega,
jõud mis meid läbi elu saadavad, kusagil pea ja kõhu vahel,
et anda aimu sellistest arusaamatustest, peame me esmalt
mõistma seda ürgsust igapäeva inimeses, tema hoolimatused,
tema koidud ja hämarikud, kodud ja külad, usud ja uskmatused.
Tema – see igapäevane, võib öelda lausa tavaline, on oma tavalisuses
nõnda eriline ja see mis teda eriliseks teeb on mõistmatus, hetk
kusagil hingelise nõrkuse ja haavatavuse ajal ja ajel, millest tingituna
ei võigi ükski ennast austav mehepoeg jätta lummamata.
Ja see vaim mis siis läbi ja üle käib ei hooli soost, ei rahvusest,
ei vanusest, ei klassist, ei varakusest, ei eetikast ja moraalist,
ei piiblist, ei koraanist, ei rassist vaid võtab sind justkui kutsikat kuklast
ja tassib sind tagasi urgu sooja, sest võib ju teadjameeste kombel öelda,
et sealt kust me tuleme ja kuhu läheme on vahe lausa olematu.
Tõesti polegi vist paremat tegu kui lasta end armastada, tagajärjed,
olgu kui tahes jäikust ja jälkust täis, ei lase kohutada olendit,
kelle piiritu vaim tantsib oma universaalset tantsu nende muistsete jõududega,
jõud mille mõistmist ei pea targemaks ainult need, kes nimetaksid kõike kaunist
kõigest vaimunärimiseks ja pilgupüüdmiseks aga need polegi inimesed,
vaid kolmandad, kes alles surivoodil inimeseks olemist tunnustuvad,
kui sedagi.
"Burgeoisie – sest keskmine on parem kui suur või väike"
ütleks see keegi, keda pole puudutatud ja kes nõuab seda väljajättudega (ellips)
ja hoolib nartsissidest vaid talvel, kui igaühte valdab kaunis kurbus
ja kurbus on armastuse vaikne kaksik, sest ühtimiseks on alati pisut
tõuget tarvis.
Sedasi, olles pidevalt leitud, ei pääsegi väärarusaamad meid kummitama,
olgu siis inimese näo ja jäsemetena, vigaste ilmadena, tusaste tujudena,
ignorantsete mõtetena, sõltuvuste ja irdumistena, pigem kostku koputus
kui paistku lahkumise närune selg.
Seda ma ütlen.
Wednesday, December 25, 2019
Sunday, December 15, 2019
d. Zavala ja detsembrikuumus (metamorfoos)
Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud päikesest,
ei kuust, ei loodusnähtustest ja nende hoomamatust ülemjõust
tema suhtes.
Kui d. Zavala sõi, siis sõi ta mõnuga,
kui ta jõi, siis jõi ta mõnuga,
kõike mida sai ja võis teha, tegi tema aga mõnuga,
olgu siis enese või nähtamatu jumala südamerahuks,
keda tema paistis rohkem nägevat kui teised.
Teistel – nendel salapärastel ja temast eraldi teistel,
ei paistnud leiduvat tahtmist d. Zavalaga
jagada ennast, õhku, või seda inimesele väärtuslikumat –
aega.
See kes vaatas, ei vajanud tema hoidmiseks usku,
sest teadagi pole nägijal sellest tolku, eriti kõige (kõigi)-nägijal,
aga see mis jäi tal usu vajadusest rahuldamata,
sai rahuldatud naerust – kõige kaunimast naerust,
mis kohe alguses võlus mind,
sest mina pole teised.
Alguses oli suur sinine ja selles suures sinises oli säde
ja sädemest tõusis leek
ja selles leegis põles inimene,
aga sellest ei tahtnud ma rääkida,
sest eelmine elu on eelmine ja tulevane on tulevane.
Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud armastusest,
ei ilust, ei meelelisusest ja selle tõsiseltvõetamatusest
tema suhtes.
Kui armastus, siis ainult temale omaselt,
selline kaugenev ja tõre-tõrumaiguline,
pahaaimamatult tõsine ja sündsuseni kergitatud,
sest ainult nõnda võisin ma teda kogeda –
oma kallist d. Zavalat, kelle jumal oli maha mänginud,
kui kord tuli aeg süüa oma sõnu.
ei kuust, ei loodusnähtustest ja nende hoomamatust ülemjõust
tema suhtes.
Kui d. Zavala sõi, siis sõi ta mõnuga,
kui ta jõi, siis jõi ta mõnuga,
kõike mida sai ja võis teha, tegi tema aga mõnuga,
olgu siis enese või nähtamatu jumala südamerahuks,
keda tema paistis rohkem nägevat kui teised.
Teistel – nendel salapärastel ja temast eraldi teistel,
ei paistnud leiduvat tahtmist d. Zavalaga
jagada ennast, õhku, või seda inimesele väärtuslikumat –
aega.
See kes vaatas, ei vajanud tema hoidmiseks usku,
sest teadagi pole nägijal sellest tolku, eriti kõige (kõigi)-nägijal,
aga see mis jäi tal usu vajadusest rahuldamata,
sai rahuldatud naerust – kõige kaunimast naerust,
mis kohe alguses võlus mind,
sest mina pole teised.
Alguses oli suur sinine ja selles suures sinises oli säde
ja sädemest tõusis leek
ja selles leegis põles inimene,
aga sellest ei tahtnud ma rääkida,
sest eelmine elu on eelmine ja tulevane on tulevane.
Minu kallis d. Zavala, kes ei hoolinud armastusest,
ei ilust, ei meelelisusest ja selle tõsiseltvõetamatusest
tema suhtes.
Kui armastus, siis ainult temale omaselt,
selline kaugenev ja tõre-tõrumaiguline,
pahaaimamatult tõsine ja sündsuseni kergitatud,
sest ainult nõnda võisin ma teda kogeda –
oma kallist d. Zavalat, kelle jumal oli maha mänginud,
kui kord tuli aeg süüa oma sõnu.
Wednesday, December 4, 2019
Inglite torm
Põlen soovist öelda sulle neid sõnu, mille tagajärgi
isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest
sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis kui?
Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha
kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega ja siis kui su silmist
purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust,
ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale.
Mina kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata
selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks,
mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva
küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi.
Nimedeta saavad alguse puudutuste järgne ja tulemise lõpp,
siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi
ja otse, nii otse et pole võimalik eksida, südamesse.
Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada mis on tulemas
kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle)
isegi kui tean, ei raatsi ma karta, sest kõigist rõvedustest
sallin ma kõige vähem küsimust: mis oleks siis kui?
Sa panid oma pea minu sülle ja ma unustasin selle koha
kuhu olin löönud end sõnade ja mõtetega ja siis kui su silmist
purskus vastuarmastusest ilma jäämine kellegi kolmanda vaimust,
ei pidanud see hetk oma pehmel asemel vastu ja langes unest sügavamale.
Mina kes ma pole vapper, pole ma ka arg, ei teadnud taibata
selles silmadega ütlemises sinu varjatud soove saada üheks,
mida sa ka nüüd ei raatsi unustada, kui meie kahe vahel põleva
küünla valgusvihus otsivad ühe vaevatu sõrmed teise omi.
Nimedeta saavad alguse puudutuste järgne ja tulemise lõpp,
siis kui olemise igine tera tungib minu arvamistest läbi
ja otse, nii otse et pole võimalik eksida, südamesse.
Aga lõppude lõpuks polegi tähtis ega vajalik teada mis on tulemas
kui et mis on olemas. (Ja ma näen sind naeratamas jälle)
;:;
kuhu sa kadusid? mis oli su palve eelne mõte?
ja kui paljud meist ei teagi kus lõppeb metsik teekond
ja algab rahu
siis polegi teised kes näinud valesid värve
oma üksinduses nii üksinda (tõde mis tõde)
ja sõlmed mille on sidunud keegi vanem ja kogenum
ei tule lahti iseenesest või saatuse kurja pilgu all
vist oligi sedasi kui võin mainida
kuidas saime me niivõrd kohmetuna kohtuda
südamed löömas verivärskes ühtehoidmis-rütmis
palun pange hinged valmis sest mis iganes on tulemas
on tulnud ka varem ja nendel kelle teha oleks muutus
ei näe hetkel veel kaugemale oma ninast
meie päevad said alguse vanematest ja nende päevad
said alguse nende vanematest kuni kaugete müstiliste
esivanemateni välja kelle ürgset laulu ümiseb
ka minu sisemine hääl
peale tormi kui kõigi vaatluste tulemusel langetasin pea
su jalge ees ja võtsin sokid tasapisi neilt ja puudutasin
oma huultega neid ja tundsin neid sügavamal kui oleksin
pidanud
ja sina vaatasid minu vaimu-kehast läbi (kiht kihi haaval)
sosistasime tänulikkust sõnadeks enne kui kuu oma
lumise valguskaja kardina vahelt läbi surus (pehmelt)
sest ainult sedasi võisime armastada teineteist
ja meie vanemad kui olid samaväärsed
kui olid nooruse vilju lõiganud elupuu küljest
ja hiljem unustanud oma toitja ja tema oma viimaseid
elupäevi juurteta asus veetma meie aknalaual vaasis
ja selle vaasi külgedelt
leidis pilk mõne õuest tungiva külma joonistatud sümboli
siis teadsin oi kuidas ma teadsin
kui tore on olla siin kui kõigi ahvatluste kiuste
pole meil paremat silmapilku kui sina minus mina sinus
ja neil kellest saime alguse pole vajagi näha kaugemale
sest parem nüüd kui mitte kunagi leida end elusana
mina sinus sina minus
ja kui paljud meist ei teagi kus lõppeb metsik teekond
ja algab rahu
siis polegi teised kes näinud valesid värve
oma üksinduses nii üksinda (tõde mis tõde)
ja sõlmed mille on sidunud keegi vanem ja kogenum
ei tule lahti iseenesest või saatuse kurja pilgu all
vist oligi sedasi kui võin mainida
kuidas saime me niivõrd kohmetuna kohtuda
südamed löömas verivärskes ühtehoidmis-rütmis
palun pange hinged valmis sest mis iganes on tulemas
on tulnud ka varem ja nendel kelle teha oleks muutus
ei näe hetkel veel kaugemale oma ninast
meie päevad said alguse vanematest ja nende päevad
said alguse nende vanematest kuni kaugete müstiliste
esivanemateni välja kelle ürgset laulu ümiseb
ka minu sisemine hääl
peale tormi kui kõigi vaatluste tulemusel langetasin pea
su jalge ees ja võtsin sokid tasapisi neilt ja puudutasin
oma huultega neid ja tundsin neid sügavamal kui oleksin
pidanud
ja sina vaatasid minu vaimu-kehast läbi (kiht kihi haaval)
sosistasime tänulikkust sõnadeks enne kui kuu oma
lumise valguskaja kardina vahelt läbi surus (pehmelt)
sest ainult sedasi võisime armastada teineteist
ja meie vanemad kui olid samaväärsed
kui olid nooruse vilju lõiganud elupuu küljest
ja hiljem unustanud oma toitja ja tema oma viimaseid
elupäevi juurteta asus veetma meie aknalaual vaasis
ja selle vaasi külgedelt
leidis pilk mõne õuest tungiva külma joonistatud sümboli
siis teadsin oi kuidas ma teadsin
kui tore on olla siin kui kõigi ahvatluste kiuste
pole meil paremat silmapilku kui sina minus mina sinus
ja neil kellest saime alguse pole vajagi näha kaugemale
sest parem nüüd kui mitte kunagi leida end elusana
mina sinus sina minus
Subscribe to:
Posts (Atom)