Mis võrratu ilm

ma tahtsin elada niivõrd küllusliku elu
küllusliku kogu selle tähenduse spektris
et miski poleks olnud mulle raskuseks
ja miski poleks vajanud minu kurnavat tähelepanu

ma tahtsin midagi sellist mida keegi teine poleks tahtnud
midagi täiesti minu oma
üdini läbini täiesti minule kuuluvat
see võrratu miski
mis oleks olnud kõrgemal elu mõttest ja mõttetusest

kui surm siis kangelaslik surm
idoliseeritud ja etendatud surm
selline surm mis oleks olnud ainult minule omane
üdini läbini täiesti minule kuuluv

kui elu siis elamisväärne
tead selline mida meie vanemad ei oleks valinud
traditsioonidest puutumata
puutumata rämpsväljenditest:
aga see on alati nõnda olnud
me oleme alati niimoodi teinud

päikest vihma ajal ja vihma päikese ajal
(tagurpidi Ants)

ma tahtsin kõigest inimesest enamaks saada
vähemasti endast enamaks
Übermensch Übermensch Übermensch

kui klaas siis värvilisest mosaiigist
kui vihm siis läbipaistvusest
kui päike siis vikerkaareks

see miski mida oleksin võinud leida
kui ma vaid valiksin end

Juveliir

Meil sinuga oli enne Beiruti karahvine, mille kellegi
eksootiline kallim oli eksiarvamuse kohaselt kingiks teinud,
sest pidas mind ja sind selle sama eksiarvamuse tõttu
äsjaabiellunuteks, oma luksuslik armastus.

Selline mis nõudis hinna juba enne hindajat.

Selline mille kohta mõni ütleks: tark ei torma.

Selline mille üle kadetsemiseks poleks vaja olnud palju
vaeva näha.

Ja nüüd kus me pole üksteist meie valikute ja ühiste arvamiste
tõttu juba aastaid näinud, ei teagi ma enam, kas olen ma mägi
või muhhamed ja kas sinul üldse selles mingit süüd on.

Nüüd me tantsime ja teeküünalde valgel kõlab retro raadio
veelgi lummavamalt, kui ma olen haaranud sinu tuharast
ja ürgne tunne läbib mind pealaest varbaotsteni, seisab
hetkeks meheau regioonis ja nõuab minult vabandamata
suudlust, mille ma ainsa mõttetagi su huultele asetan.

Mäletan küll neid õhtuid, hiljem oli ajal varuks mõni vimpka,
kui leidsin su armastuse olevat rohkem idee kui teostus
ja sa selle küsimuse peale päikesest puretud näona õhetama lõid,
sest milleks olla aus enesega kui kergem on vaadata silma.

Kindlasti pilgutamata.

Kindlasti nõnda, sest pilgutus on juba pool kaotust ja elu ei andesta
nõrkadele, seda me ju teadsime, sina ennekõike,
mu mälestuste hämar üksluisus.

Nüüd seisan su ees ja mõistan, et minugi hing oli ideede lootusetus vallas,
et sinagi inimesena, naisena, kallimana, olid samade aegade räsida,
ajad mis nüüd aastatega aina ilusamaks end manavad.

Ainult Beiruti karahvainidest ei tea me mõlemad midagi,
kuhu jäi, kuhu sai.

Loodame parimat, et ehk killud siis vähemalt tooksid õnne.

Kaalupomm vaekausil

Jumal lõi preestri ja saatan lõi skomorohhi.

– Andrei Tarkovski Andrei Rublev


Nad hüüdsid teda Kreeklaseks, kõik hüüdsid, mina ka
ja sellest polekski niivõrd lugu, kui ainult teise vojevoodkonna
prints poleks deemonite hirmus tema nägu nõnda
kahetsusväärselt põletanud, et maski polnud tal enam
kunagi tarvis kanda.

Vojevood oli ehk kaitstud, kuid tema hing mitte
ja Kreeklane pidi elu lõpuni pimedusest ja ööde salapärast
hoiduma, sest nüüd ei tundnud tema kaitseingel teda ära
ja sellest oli kohutavalt kahju ka minul, sest keda
pidi see julmus aitama?

Ei tundnud teda tema karukesed ega kullid,
ei vaeslapsest sulane ega patriarh, kes muidu ehk
oleks andestanud talle jumala asemel need trikitamised.

Kodutee oli igavik ja Kuldhordi vaenu pelgas iga alam
ja ülem, kurat jumalgi niheles oma troonil, kui kuulis:

uukhai!

Kreeklane oli aina enam kaotamas oma usku,
mitte jumalasse, mitte ligimesse, mitte lootusesse,
vaid iseendasse.

Seal vürstiriigi piiril, enne soode määndamist
ja vilkuvaid virvatulukesi polnud palvetest kasu
ja hämarduva õhtu eel kahvatas pikne viimsegi
vere tema juba niigi andestatud näolt,
ainult peegleid ei võinud sulane kaasa tassida,
sest üks osa usku läks temal sealt kaudu kaduma.

Ja kui pärast trillitamist-trallitamist, see Kreeklane,
see vana põlenud näoga skomorohh, ükskord
oma enese süü ja pattude ränga raskuse all otsustas
ikoonide joonistajaks hakata, naersid kõik vaeslapsed
oma sisimuse vaikuses, sest teadagi mis saab sellistest.

Aga seal ta oli aastaid pärast maalikunsti kõveraid käike
ja valesid usumeestele, sest mis sa ikka hädaga peale hakkad,
küll hiljem on aega andeks paluda, ja seal ta ka suri oma nimetu
sära ja punase hiilguse taustal kui mongoli saabel tema
viimase kauni näolapi serviti pooleks lõikas.

Aga mis sa hädaga ikka peale hakkad – ta mõtles
ja sättis end paremini surema.

Kuidagi peame me kõik ...