kõigi võrdsuste varjust piilub üksik
kõigi sarnane veidi teisiti

mõnel sammujal on usk
mõnel kadumine põhimõtteks

kuningate võlakoorem – rahvas

eristades inimest inimesest
satub pahuksisse endaga

paradoks

Mõnele paarile või paaritusele

Tuleb välja, et isegi kõige väljapeetumad naised mõtlevad neid
mõtteid. Nahal kergitavad karvakesed pead sellisel juhul ja kui
see veel säilib isikliku saladuseloori varjus. Mis imeline juhus
ja juhtum jätta rääkimata need tõelised tunded ja varjatud unelmad.

Sugude eripärast lähtumata ja lahkumata oma pärissoovist olla
isast parem, leidis ka selline isane lohutust nii paljude põllel.
Naised kui kandjad, kui almuse jagajad ja salajased saatürid.
Sireenid või ükssarvikud kellest ainult lugusid ja kujutluse vilju
potsatab meeste aimdustesse. Mis imelised olendid meie planeedil
end ilmestavad. Ja täiesti silmale nähtavad. Vahel varjatudki.

Naisteta pole ühelgi majapidamisel pikka õnne või lusti. Naine
on nimeta lukk. Ole ainult võtmeks ja ava see mida soovid
võimendada. Bravuurne neidis mu kõrval ja nii voolujooneline.

Keegi jutustas mulle loo naise ja mehe murdmisest, et pooled
otsivad teineteist ja kokku saades, lausa ühtides, tunnevad või
tajuvad seda universaalset tõde ja vapustatust. Üksolemise rütm.
Lainetus või pehme soojus. Kergus ja leppimine. Andestus.

Meeneks:

Ma mäletan lapsena, kui nägin kasse või koeri, et üks teisest
nii erinev on oma graatsilisuse ja vaatega. Kass tundus justkui
naisena liikuvat ja tujukusega võrdväärselt minuga samastuvat.

Ja koer oli justkui mees, alul nii usaldamatu, kuid kui kord 
nägi, et sirutatud käes ka palakesi leidus, võis su suurim sõber 
olla. Omavahel pidasid nad alati justkui kirjutamata seadust
silmas, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks. Vastandite tõmme.

Tuleb silmas pidada veel ka sellist toredust, et uhkuseta pole
vist siin ilmas ükski olend hiilanud. Mürk mürgiks ja ainumaski
kord kui selline ootamatu tundmus meid tabab, mõistame me
selle hukka ja leiame kõige lähema vastandi, selle asemel,
et olla uhked oma uhkuses ja möödudes nentida tõsiasja, et
kõik mis pole jääv ja nähtusena end teistele radadele liidab,
on kõigest huvitav vaatenurk ja nõuab õrnalt andestust.

Nii, et andestagem.

Kurva õied

Kui Sokrates oli rääkinud oma loo tarkusest või selle oletusest
inimese vaatenurgas ja laimavas tänutähes. Kui ta oli end
võrrelnud jumalaga või tema teadmisega jumalast. (Vaimuni).

Siis leidis ta end teinekord liigagi suures vaevas solvatud inimese
ees, sest kellele meeldib, et tema teadmist hinnatakse. Mõelda vaid,
et juba siis võis keegi kellestki parem olla vaid seda uskudes.

Mõelda vaid. Mõelda vaid, et tänasele pole midagi pahaks panna,
sest hoole ja armastusega on kõik end parimaks tõestanud veel
enne viimast minutit. (Kui aeg oleks tähtis)(Kui aeg oleks)(...).

Rääkides surnuist:

Pidasin pärast viimast kõnelust sinuga vahet, sest paistsin uskuma jäävat
neid vapustusi, millega sina mind võlusid ja selle võluga ei suuda
mina kuidagi elada, sest milleks meile need mängud ja see salapära?

Või sina oled lugenud rohkem raamatuid ja vaadanud rohkem pärastlõuna
päikesest mööda. Või sina oled meredel rännanud ja magusat nektarit
naisepuu küljest noolinud. Või sina oled. Või sina oled. Olgem pealegi.

Käredatest hingedest:

Nägin oma silmaga esimesi aurikuid sadamast udusse voolamas
ja Ameerika tundus niigi käega katsutav. Poleks mõned sõjad meist
üle riisunud. Nagu sügisesed lehed vihmas, just enne esimest lund.

Pärast pööripäeva algas ka minu teekond pimeduse südamesse
või muutis see minu suunda ja vähest moraali, millega lootsin
su kätt võita. Kes kannab teda endaga? Kellest saab järgmine?

Nägijatest:

Pole vahet! Seda ma ütlen, sest siis ei pea ma nõustuma selle
ühiskonna reeglitega. Isehakanud despoot, sest teisiti pole võimalik.
Relva ähvardusel kandsid nad mind eemale mu Apollonidest,
et siis sundida mind vaatama kõigi abikaasade sügavust.

Hirm üksinduse ees.
Hirm surma ees.
Hirm kaotuse ees (sh. hinge, südame, keha, harjumuse, lootuse, teadmise, geniaalsuse ehk armastusegi).

Hirm hingamise ees.
Hirm alanduse ees.

Ja enne kui nad kuuli mulle kuklasse lasid, kuulsin ma tema karjet.
Selline on ideede vägi. Selline on utoopia ja ismid millega neid
väestada. (Vägistada).

Sügavamale:

Pole palju palutud maist taevariiki, et see just usule alluv oleks, ma ei usu.
Et see näeks ilmavalgust inimese hinges ja käitumises ja vastutuses mille
ta võtab enese ja ligimese eest. Oma tegude eest. Et surma pimedus poleks
mitte pimedus vaid leppimise valgus. (Amor fati).

Et kõiksus oleks meis enestes. Jah me võime püstitada templeid ja kirikuid.
Nimetada pühaks lihalikku ja vaimulikku. Pühitseda kõik mis tarvilik
ja kõik mis mitte. Kummardada ütlemise peale, sest enese kuulamiseks
jääb jaksu väheks, sest kõiki meeli kummitavad väärtused.

Kuid mis seal parata. Ka seegi talletab end ja taltub. Nimed vahetuvad
ja ajastute närvihaigused küsija suu peale ei löö. Puhast keeldumist
julgeb lubada endale vaid murtud mees ja siingi peab ja neab ta end
üksikuks. Üksinda ja enesest eemal. Üksinda sinustki. Üksinda sinuga.

Lõpetuseks:

Pole paremat aega ja vahvamat lõppu. Armasta end ja teisi. Armasta
vihkajat, sest vihata on luksus ja vihanud oled sinagi. Armasta armastada
ja sind nähakse kellegi pojana. Armasta pikka päeva ja veelgi pikemat ööd.

Armasta jonnakat ja pudulojust, süvamõttelist ja hoolimatut ja kõigist
raskustest üle astujat ja kõigisse raskustesse astujat. Armasta valikuid
ja püüdlikkust ja eriti püüdmatust, sest mis lõkse võib inimene endale luua –
armasta neidki.

Armasta nürimeelseid ja lollakaid, tuhvlialuseid ja tallalakkujaid – kõik
su tuhanded maskid. Armasta, armasta, armasta! Lapsepõlve olematust
ja tusatunnet, surevaid ja surnuid. Armasta veeta kaevu ja mälestust
ja veel armasta nähtavust. Vaata vaid ette, et sind nähtaks ja kui ei nähta –
armasta endiselt. Armasta rohkemgi.

Armasta, sest mida paremat sul veel teha on.