Kodutus

Ühel tasasel momendil seisin üksinda iidse metsa 

vahelisel teel, kus oksad mind ahistada üritasid

ja kui väga see mulle meeldis.

Tundsin tõsist vajadust öelda ühte lauset:

kas olete veel siin kui ma suren?

Ja ma võin vanduda, ma tundsin neid endas nagu sindki.

Tundsin veenides tugevat tungi ja uskumatust,

oh kus ma tundsin.

Mis imelisi vandeid me vandumata jätame elamisele.

Mis imelisi uskumusi me ahistame.

Matmata laipadel on elamise järelkaja

ja mis imelist häält teeb kodustatud isasus.

Mõnel meist on liiga pikad 

ihad ja järjekord jookseb mu minevikku.

Natukene veel armastust,

pole veel piisavalt.

Aitäh.

Tuleb tubli mees, kõik ütlevad, ah jah, mis seal ikka.
Mõnel meist pole vajalikku varustust elule vastu
minekuks, aga ah mis seal ikka.

Tuleb ja ütleb, vot ütleb: ühe mehe kusi, teise
mehe vesi.

Paljugi mis ütleb.

Mäletan ta soovis rääkida pimedusest
ja vot mis pimedus tegi.

Blank

31 mai ja arbuusil on see vajalik mekk.

Tõsine võib ka homme olla
ja ega tublil mehel kõik korras pole,
see tekitab hea tunde.

Oh kui hea tunde.

must valu peletas kõik liblikad ja linnud
muist tiivulistest palju ei pea
ei pea sülitama kolm korda üle õla
ja vanduma: ptüi

mis vara ärganud südametunnistus
tõi äraspidisele hingele andestust

keris end päikese alla kuumale kivile kerra
ja ootas üht jalavarjudeta maasikalist
palju surma nõuab ettevaatlikus
palju vaatamatus

must valu peletas kõik liblikad ja linnud
loojuvale silmale lendas kärbes

kuidas küll igatseb süda kuulda
seda üht ja ainumast trükipressi heli

see inglitiivaplaksu tooni
ja kõikide tindinäppude kurbmänglik
olukord – igavene talv tasa kulgemise
joovastuses

ärevus enne avaldamist
ja mõistmine et võit on vana igatsuse
kaotus

missugune ihade iga kestab
kirjaniku aastas
ja missugune oli tema näotus

kuidas küll igatseb mõni heli
jõuda meieni
kui vaikusest vaiksemas toas
puudub paberil külgetõmbejõud

annaks ära või mõne oma hingedest
kui ainult kuuleks
seda üht ja ainumast trükipressi heli

sära mu sisse kaunis kauge
ära pelga mind mitmeks
usu taevast soovivat

lähed eemal samm raske
laenatud tiivad nõuavad

hinge hinge hinge

sära mu sisse kaunis kauge
veel suurem kui elu
tahtest viltu vedanud

naaseb puhtamana kui varem

ja kui kõik on otsas
siis võin minagi sinu sisse tulla

tänan tähti
kallis suvekuu öö

pehme hingevooder
lahases süda ja ohver

tuli ja raud su kallimad
üks teisest üle

pehmelt valged esihambad
keel laksub lainena

udu silme sees
manustades rõõmu

homne igatsus
küsija suu peale ei löö

pole veel hilja
pole veel üldse nii hilja

Mõistusega võib viia end ühest otsast teise aga ruumi
jääb endiselt väheks.

Mida mõtles Tarkovski, kui vaatas kaugusesse?
Parem veel, mida tundis?

Külm portselan puruneb ja killud lendavad aeglaselt
tähtede poole.

Augustirohelise heina sees seisab liigutaja nii
vaikselt, kui nostalgiline tuul isa nime
suhu puhub.

Kui iseendast hakkab hale, sest enese isaks
on sirgutud.

Kellele veel võib küsivat pilku suunata?

Nõlvakult murdub kuldpruuni savi
ja lapse käsi libiseb läbi kassi karva.

Kombain naaseb põllult.

Sabistab vihma ja kõrgustesse kerkivate leekide
ees seisab monolooge häälestav vari.

Taeva torgitud tekk libiseb üle inimlaste
ja öö võtab vägisi nii noore kui vana.

Hommikule pole paremat kinki.

Läbi udu on näha viis pudulojust ja udust kaugemal
asub maapealse sõltumatuse terav buratino nina – kirikutorn.

Kaadri taga lõunatab tüse isand ja käsutab oma majaemandalt
püksikuid maha, mille peale too lahkesti esimest ette juhtuvat
anumat pruugib.

Ja otse lagi pähe, sest seal pidavat nii isandal kui alamal
mõistus asuma.

Lapsed itsitavad põõsastes, kui üks neist kangemat häda
tagurpidi torukübarasse teeb.

Küll on kelme, küll on pühakuid.

Kõverad jäljed juhatavad maanteelt kõrvalisele rajale,
mis krudiseva keelena laane kõrva lakub.

Metsikute suudluste varjus on peidus nii mõnigi maailmasõjast
puhkama jäetud kuul, mis kasvab koos tamme või kasega.

Nii kodukootud.

Ema lähme metsa.
Miks?
Lähme isa otsima.

Üle une.