Edward de Vere oletavalt

Sulg mis sulgenud tindi aegade hämarusse
ainsaks valguseks meenutustes
nemad elasid ja kirjutasid ajastutes
igavese ilu ja valu mälestusse
kus kaduva olengu vetes kiin raiub
läbi hingede mere
igatsuses poeedi ja tema muusade
rahva vabas insestis karjub
üksik mudas veres imiklik kere
terve pööbli sadistlik pere
ja aegade hämaruses on unustuses
selle tumedas hõlmas varjul
tundmatu hõbesulg
see karjub
armastuse lunastusest.

Luuletaja rada

Lapsekingades vaimsed elevandid
tallamas Noa poole päästmiseks
uputuse ähvardus on pooles vinnas
kõrgintellekti säästmiseks
järgi roomamas kõik teised kummardajad
haaramas lapsekingi
Mammona jumaldajad ja
kari päästmatuid hingi
laevameistrid elu kellassepad
sõjakuse imetajad
valitud hobulausujad ja
moosekandist viletaja
kesk segasumma oma rajal
vastaspoole kooserdab
üks viinaninast luuletaja
on elust aimu rohkem tal.

Alguse lõpp

Kuis vedada oma eluvankrit mööda munakivi radu,
näha vestlemas inimsummas armunuid
ja saagu osaks neil happesadu,
et kataks muld nende luid.

Ja halvemaks ei peaks seda tundemängu
kus hea on halb ja halb on hea.
Kord vanana jääme kängu
ja raskeks muutub meie pea.

Siis meenutuse varjust ligineb valgusvihk,
ärkamine enne alguse lõppu,
et tühjaks jäänud armupihk,
hoolivusest pole kippu ega kõppu.

Oma kaissu võtame meetrite sügavuses
kirstu pehme baldahhiini.
Kõigi neidude valimatud lubadused
meid kummitavad siingi.