About the Fifth

Those nightmares of Heaven,

bodies clashing like meteors,

tortured by the looks of…,

and then we were swept,

under the rug of conformity,

to never see, be or touch again,

like a Son who never returns,

wiggling words of comfort…,

to someone like you…,

Who?…, said the owl -

its wings (the Universe of knowing),

and we sang…,

like an italian troubadour,

when you (unclothed) released…,

your mountains of pure white stone,

halting all words, all thought,

Once more unto the breach,

said you - the Queen of Hearts,

like a fly on a painted wall,

then ready to silently fall,

as Autumn leaves…,

the front porch,

like wasted moments,

then excitedly hurrying…,

to be silent again.

And the Day

You are the morning sun…,

the elegance of a wet floor,

while mirroring the nature outside -

its blossoming trees…,

clouds like soft stairs of a 

foreign God…,

You are the coffee breath,

beneath the Hollow Moon,

steamy hand waving across the Sea…,

across the Land,

its fingers crossed for a 

more grounded touch…,

while we search for the hidden meaning,

in our trousers and bra,

You are seldom this quiet,

lip shivering - the upper one,

as saying: with this ‘becoming one’

the onus is on you…,

to Be more,

You are the Souls steer command,

the sandy dune in a 

vast desert of Loneliness…,

as I walk through the walley of 

Shadow and Death,

You quote…,

then proceed to be invisible,

as a ghost of a thousand yards,

sickly white…,

buried beneath the Willow tree,

Sicamore as a brother,

You are the words of a wise man,

losing all his marbles…,

in a card game with Fear,

a Lions roar, a frogs feet,

mischief above judgement…,

and the Day…,

soon my friend,

it will come and call you,

through the veil…,

of Known and Unknown,

there…, 

where we lie,

as the sun goes down,

beyond the horizon,

clouds like soft stairs of a

foreign God.

Sina ainult õitsemas

Võrratu luksus on vaadata seda maailma,

säramas justkui ainult sinule,

kuidas maanteel mühisevad veoautod,

metsad kohisemas vaikuses,

tuul kui vana vedur kohe depoosse jõudmas,

filosoofia kõrgustikud siin ja seal -

ainult siin ja ainult seal,

aga sina - mu hing kui ‘kadunu’,

tule ja tormi viisist, 

laul mis mõeldud hävitama, Dante oleks uhke,

saanud loovuse esimeseks tasandiks,

nüüd sõlmitakse veidraid sõlmi,

lepingud mis lepeteta, kõle tuisk ja mitu vitsa,

ehitame maja, jah, ehitame maja,

nad ütlesid kui ühest suust,

kadunute kavalkaad, see teine tulemine,

aga sinust saanud taimekene laugel maal,

vihma kallab tasa, tasa, sina ainult õitsemas.

Panoptes (Πανόπτης)

Mida sa näed?…,

kui võlutuina näida,

tume maa helde taeva all,

hale kuu Jumala oksal,

kantud rüütel - neli voorust,

viies kingiks sinu näol,

mida sa näed?…,

mu kallim saladus,

kui ohu tunne, verivärskus,

värske veri piimapakul,

udu sombambuulist…,

kõigest kõike teada,

sa oled minu vari,

valge kõrgus kagu higis,

tuul, tuul, tuul mis alla toonud,

sa ulmaliste riigi taeva-and,

ma kasakate saunas,

sa vintske viha lepalaks,

pliks ja plaks,

kõik olen toonud ülemaks,

mida sa näed?…, 

(ta ütleb neiuhäälselt),

ma kannan Atlast…,

ta kanna Maad, 

ma olen ihu sinu viljast,

vili selle Emast, kes laulab,

tuule, vihma, tule laule…,

maad ta laulab ka,

siis tuleb rehaga,

kui suure risti kannatus,

vangistuja appihüüd,

nüüd armastust neab,

keelatud ja muidumaias,

lapsed põllul: kes aias?…, 

kes aias?…,

mida sa näed?…,

sina kes ülimale Isandaks,

kes nagu tuletooja Prometheus,

enne häda silmamas kullipoegi,

nüüd inime on mannetute sohu,

kohutav kui näotu, 

ideede hale-taltsas pale,

kõik hirmu neelab koltumale,

siis annab lapse, isa, venna,

naise annab ka…,

annab vale ja võõra raha eest,

kuldse vere kuldne kuma,

Fausti needus tulitamas,

mikro-makrokosmosel,

kurva kuju pitsatina.

Mida sa näed?…,

kui võlutuina näida,

tume maa helde taeva all,

hale kuu Jumala oksal,

kantud rüütel - neli voorust,

viies kingiks sinu näol.

Taas Acheronil õisi

Noorkuu keha 

valge piim,

tilkunud - 

meie oleme 

kadunud ja

lärmakad,

kõhedad kujud 

loksumas merel,

tilpnemas seal

jumalate ketil,

viril ja Vergiliuseta,

Dantel suured silmad -

seal Acheroni äärel,

enne ringe,

*

pidutsedes põikleme,

kadunute viimsepäeva…, 

pidu, puhkus igavene,

naerul kotkad 

taevapiiril,

kusagil kus 

mett kallab 

kui kulda,

kusagil kus 

sind sai 

maetud mulda,

mu naerusui,

*

neid tiibu 

kärbib liigne arm,

ühis see ja 

ühis too,

nüüd leelotame 

hiiglasteta,

tarva trollid 

Suurest Soost,

õdak paljunäoline,

esiemade viimne viis,

isade viha, tuli takus,

käsi rakkus,

*

minu tuli 

oli roheline,

sametine süda,

peoleo laulust,

üksindusest,

Nautilusest,

*

kogusin armastust,

kogusin…,

kui laualt puru,

peopesasse,

enne kui saabusiva,

tähtis külaline,

*

tal olid sinu silmad,

ja sinu suu,

sinu ninagi,

nops nagu päevakoer,

roomamas…,

mu ilu tundel,

Estetus Maximus,

*

siis võitsime 

kurja päeva,

vallutasime -

puudutuste,

vaenu ja puuduse,

*

selle miski…, 

hinge salariigist,

kus Dante, Vergiliuski,

mu sõber Achilleus,

teisedki - kauge…,

Acheroni ääres,

kaldal õitsmas

valgeid õisi,

kui meie oleme, 

kadunud ja

lärmakad,

kui noorkuu keha

valge piim

on tilkunud,

seal enne ringe,

*

kus Acheroni kaldal,

valgeid õisi…,

ma näen 

ja nuusutan.

Sina oled oma ema igavene kannatus

- inani ventre või kuidas lapsest sai mängukann,

ja suuremaid asju sai seletada vabalt ja vaenuta,

Sina oled oma ema igavene kannatus,

kui kannatlikult vaatab ta sinu juuste langemist,

õlad nagu vitsad hunnikus metsas,

nägu nagu päikesepaiste,

sina oled saadanlikku irvitaja,

kelle mudel on aeternus,

oravad tamme võras, 

puukoristajad tegemas söömistantsu,

see vana itaallalik kombetalitus,

Jeesuse viimane söömaaeg - püha ja õhtul,

nagu varsad hommikusel aasal,

sina oled oma ema igavene kannatus,

kastemärjad varbad südasuvel,

sõnulseletamatu ja pidulik tunne,

kui langesiva inimese unne,

need lilled kõik kingitakse sulle,

kalmistute kange rõõm - valge ja unelm,

nagu tugitalade otsad ulatumas katustelt välja,

värvitud valgeks rootsi punasele,

sina oled oma ema igavene kannatus,

karkass ilma aluseta,

kodu ilma südameta,

aeg su vahva valvureina,

pidulik nagu kutsekooli lõpetanu,

ootamas oma ema tunnismärki - tulemata,

seal me istusiva ümber lõõma,

lõke nagu salaohtu,

sina olid oma ema igavene kannatus,

kui nõidusime vaskusse närima linikusse augu,

kui vaklu, kärbseid, suggetisi,

kui kauge karma valus vits,

nagu sünnipäeval see esimene pits,

tühja kõhu peale,

sest kuidas muidu?!.,

lubi lõhnas spetsiifiliselt,

langevate lehtede sügisene saladus,

sedasi sa olid oma ema igavene kannatus,

kui isa polnud kodus,

tema oli Jumal taevas - see särav Zeusi luik,

lapergune ühtesaamishetk,

vibratsiooniline ülekanne - surematu loomus,

siis võeti sinust amatus mea vita,

tuli takus nagu öeldakse,

või mis saanud puder,

tamp mis liiga õhku,

oder mis valmis pudend,

naer mis pugend kõhtu,

kui isa polnud kodus,

kui isa polnud kodus,

sina olid oma ema igavene kannatus,

õhtu mil kustusime tuled,

vaik kui sära Leedu metsadest,

sinu kleit oli valitud uhke teadmisega,

teadvustamata et isa polnud kodus,

nagu valguse viimane loit,

sulnis petrichor oma sünesteetilisel asemel,

sinu kõrgeaulise tasemel,

siis kui isa polnud kodus,

teadsid lapsed sadat asja salaja,

kuidas roomab tõuk mööda hernevart,

kui kräunub pime kass pööningul,

kui tajub pääsukesi lendamas sihvat-sähvat,

kuidas kasvavad pelargoonid,

nagu õhtu mil tuled,

kõik väravad on valla sel tuhandejaüheöömajal,

nagu sadat vakka tangusoola,

sada aastat üksindust, 

kui isa polnud kodus ja…,

sina olid oma ema igavene kannatus,

meie võit oli vabadus mis suretanud ära,

selle kes võtnu elu ja surma ja miski veel,

tulge tagasi kõik te inimese lapsed,

sest siin on tema kes oli oma ema igavene kannatus.

Antumbra

Meie metsikute teine müür,

valged õied maakodus,

lahvatava tundmuse mesimagus helk,

kalleid materjale,

siis sina kandsid punast,

naeratasid pärlmutter hambaid,

varjamata reostatud hinge,

enne pärispattu roosiaias,

roheline baldahhiin, samet,

ma mõtlesin:

"ilu" – ladina keeles,

ja keerasin teise külje,

*

metsikute lõvide jalad,

seismas kohvilaua all,

mõrkja hommiku aroomid,

kelneril kõik kombed selged,

mind saatis naine,

*

vaegusi loeti salaja,

neil olid isade ja emade,

isaisade ja emaemade..., 

nimed,

*

mulle öeldi kõrva sisse,

sõnad madujate niitidena,

liibumas mööda möödaniku vaiku,

mööda möödaniku vaiku,

nagu öö mis liiga pikk,

*

siis sellest sai meie suvi,

päikese kuldne mõõk, kilpki,

seal võõra valguse all,

taevalina, sinisest sinisem,

Antumbra,

*

meie hinged olid väljadele,

lumistele kõrbetele,

kaugetele orgudele,

näritud puudele,

üksikutele okastele,

libedatele kividele,

seal jões, 

kust kala ei tohtinud püüda,

*

siis me armatsesime,

nagu mustad puudlid,

kõrbenud ja varakad,

kuldsed mündid,

kõlisemas taskus,

*

enne taevaminemispüha,

ohh seda caelo't,

nüüd annan endast kõik,

annan iseendale.

Aniene

Sinust saab minu võidu trubaduur,

nagu iidne Oidipus,

kes tappis oma isa 

ja abiellus oma emaga,

kõik nad teevad seda,

ühel või teisel moel,

leiavad vanemate puudujäägi,

rahulolematus tugev tunne,

leiavad kallimatest,

*

teemantina õhtud Aniene ääres,

kuumava Rooma algasend, võluv,

nüüd algab tuliste pühade vaikne lõpp,

püssipärad pardinokast, piilu-piilu,

ma löönud mitu kiilu - hinge sulle,

hinge sulle,

*

selle valguse salapära, püütuna purki,

ta oli noor, ta oli kaunis,

kaunim kui muidu,

vihatud tema ilu pärast,

teadmised tulla hiljem,

Aniene kaldal, 

*

peale…,

teise poole võitu.

Ἐλευθερία

Su loomad on targad,

targad on su loomad,

kui mansetinööbid pimeduses,

silmade jumalik alge,

nii valge, nii valge…,

nagu kuu,

*

me paistsime võõrastele,

nagu tuli ja tikk ja lööja,

sitikad, mardikad…,

ja miski veel,

Zarathustra kaalus oma olukorda,

vesi lainetas mõnusalt,

*

aga luule pidi tulema (sest tulemata ei saa jätta),

vaikuses (sest mõnusam),

nad süü olid seadnud nii,

et vasikale vestibüül -

ülejäänust peeti lugu,

*

enamus ei mõista olukorda,

selle rahulikku tõsisust,

veetlevaid silmi, loojangut,

kaugel lookleva tänava,

veidrat valu…,

seda me ei talu,

*

võetuna asjade otsusest…,

peita oma tuline valu,

kaalus tema, raskenäolisena,

et peab vist ilusaks hingeks hakkama,

tuline valu kinnitas veelgi,

et aeg oli siinmaal, tujurõngad,

*

Aldousele andis ta mitut nahka,

keeras mutrid poldid, 

ja oligi ἐλευθερία. 

δαιμόνιον

On käed ja jalad,

torso üle kantud…, tähendusega,

mis siin on õigustatud, vaesed

kodudeta rüütlid, ἀνίκητος 

καὶ ἀκηδὴς,…

“miski minus suri sel päeval,”

“miski sinus sündis…,”

kuidas võikski paremat tahta,

kuri kurbus tahumatu,

nagu vana koer, pool -

kurt ja pool -

pime,

“ta tegi selle ära…,”

“ja vaata vaid - ime,”

*

see oli pudulojuste kants,

rumalate kantslist,

nad kasutanud olid…, omni ära,

paberitel, pärgamentidel -

kullane kui kuu, uhhuu,

uhhuu, siis tuli ‘lapse leivategu’,

nagu lahja piim,

haputaigen üle kerkind,

suvisene ekstravert,

kõik lehed pilla-palla,

jumal heitnud täringut,

maailm nüüd maailma sees,

see oli üksildane mees,

nagu karbita tigu, exfoliate,

kantuna tühjusest ja lootusest,

janune mitmemehekõrbes, 

siingi Ozymandias…, pime,

on kirjutanud riimi:

“Näe vaata - ime!”,

*

On loendet ingleid…, 

üksipulka,

neil oli rand, mõnu,

teise vereliini tusatunne,

kusagil kaugel,

verivärske ema…,

imikut on suigutamas unne,

kuidas kadunute seas,

juba selles eas, doulata

ei võitu nopi,

nad olid pärijate liiki,

emalehmalellepoja riiki,

jumaliku vaimu poliitika

on kauge näivus,

kõrb tahumatutele,

taltunud tuulispask,

ainus häda lapsevankris,

et miskit mäda,

*

nüüd siis kimääri lõuad,

unustuse hõlm - kime,

siingi lausu riim: 

“Näe vaata - ime!”,

*

ja kui ma siis jälle tulen,

torukübar koju jäänd,

kepp kui vasika keel,

unustuste maitsvaim neste,

su imeline tagataustafiguur,

naine jumalikku sorti,

ma pillan miljonisse horti,

ja hüüan: 

“Vaata - ime!”

“Ma polegi pime!”

ὀστέον

Kalda uhund pärle,

kagus kauge poisiiga,

Jaapani aed, ajatu masin -

see elamise asi, serenus,

*

nende veetluse pihiisa,

pihil piirid igat sorti,

mugulkartul, võõrad näsud,

võõras nende nahavärvgi,

*

kauge valge torn,

nii võluv figuur, meenutamas ex/e,

nad tulevad…,

kui magusvahukuu,

*

mina olen lubamise luu.

Igavese elu andja

mu vihkamiste salapära,

kui kaunis võhumõõga väli,

näe siingi õitsvat ristikheina,

kus käsi silitanud käsi,

*

keegi teine päiksepoolses toas,

lausund kaunilt:

"ära väsi",

"ära väsi"

*

nad oodanud on tuletoojaid,

akolüütne võõras sugu,

kelle päralt teise ilma,

teise ilma teine lugu,

*

nagu ahvileivapuu,

või roos

või rebane,

või kroon ilma keerubita,

*

mu hing on väike prints,

ta laulab sinisest taevast

kannab maad Atlaslikult,

visalt, varmalt,

*

ta ainult õhku endas,

endas ära kannab,

sinna kuhu vaatab ülim,

täiusliku naha kandja,

*

igavese elu andja.

Mein flora

*

kagutuule

… nägu

*

peeti pidu?…,

kuidas muidu?!,

üleaedse lilleaias

*

kooriti paljaks

valguse vaikne voog

*

tubli tükk

  …hinge neatu

armastus

*

kaduva loetu 

viimne riim

*

ärkab elule

mein flora