Asjade maitsed

Nagu öö mis kipitab,

igatsus mis räsi,

söed ahjus, pott tulel,

kõrge akna kauge vaade,

mehed katrulipõllul,

seniilne tuul räuskab,

aiamaal on pudel,

see mattund liiva alla,

meie laulu alla,

kuidas tõstnud kivi,

kivi peale, 

narmendav linik, hiiud,

võpsikutes rahmeldavad rästad,

ma olen armunu,

puhta looduse laps,

kuidas kõnnib maa,

kuidas roheline kõlgub värvina,

sinine, siis punane taas,

ma ‘kaotatud aega otsimas’,

leidsin selle siin sinuga,

kes sa oled mahagoni õelus,

kuldlõige liivasel pepul,

mu keel mis silitand,

sa oled võõrapärane jumal,

kõigi salapärade kaunim sosin,

ma udu sinu laevaninal,

naised kui kuljustena,

kõlkumas mu mungarüül,

olen päikese süü: et

miks ta paistma peab,

et surm ei oleks ainus vääring,

häiriv unenägu kagust,

kirsade mudane muljumine,

õhtu mil näivus saand aasta,

sinu silmade teritav pilk,

ma olen vaga, vaga ja päri,

marineeritud silk,

soolane kui kurivaim,

ma olen su ‘kuri vaim’,

vaata ette, näe sealgi,

kutsikas lõhub aeda, 

armastusega mis ei kuule,

võõras ja löödu, ahistatud,

selle sama kuu poolt,

kes kinkind on end,

mu valgus on salajane,

see pole sulle,

sina polaarne sala-tõbi,

mu mustad kitsed,

nende sarved lõikund pimedusi,

öö kui kristall, punane kleit,

kui libiseb maha, ma panen…,

oma relvad, raha, siis

võime teineteist…,

veel viimast korda näha.

mēchanē

- shu aam tehke

*

ja nüüd

me alustagem

*

ta tuli

koolist

*

väsinu burka

udus figuur

*

siiski

peame nentima

mina

*

mu vaimud

antikangelane

kodutus

*

kuhu

küll kõik

linnad jäid

*

linnud

sinu akendel

nagu öö

*

mis 

lubas tulla

ja tulla

*

Abdullah

Laulvad liivad

*

kodu,

selmet,

nägu,

*

esiisad,

nende valed,

emad,

*

miks läks kukk üle tee?

et jõuda koju - 

Paradiisi,

*

elu,

maa sool,

sündinuna,

*

kuningate aed,

iidsus,

Laulasmaal,

*

üksik kajakas,

perroonil,

ootab rongi,

*

mina ootan ka,

juba siin…,

sinu igavik

åst

- tähistab ‘metsikust’

*

näod on…,
vahakujud, maja,

carne,

*

valgus sisenemas,

sulatusahi…,

kodutunne, exponent,

*

tuli takkus,

vaimu keeled,

ma nägin,

*

vägi,

näotu…,

vaikus,

*

rinnad kivist,

sile…, 

rõõmu täis,

*

iuvenis,

isandad…, 

koletised,

*

võta mind,

päike…,

mu sol,

*

kusagil,

udun,

kalk,

*

aga hommikuks 

on armastus

पलटे

i

amööbi taju,
mida tajub?… 

jala tõusu,

ii

äikese augu,

kaks oksa…,

nende vahe,

iii

rikaste supp,

palate…,

söödud supp,

iv

valiantne, 

tule torm,

sinu silm,

v

…

väsinud mees,

kodu otsiv,

mees,

vi

võta aeg,

petetu armastus,

vase värv…,

vii

võtnud mind,

ma tühine,

laevavaim,

viii

vandusime valet,

pudrune suu…,

trompet,

ix

SÜND

ilk,

naeratus,

x

võta mind,

perita,

xi

öeldi:

forcé la peurta 

para abrirla

Caltha palustris

mustava kuu paelus,

su uhkuski on üleaedne,

nagu narmas vaikelu…,

üks üle ühe, (üle teise),

siis peatus mis lubas…,

lubas hingetõmbeaega,

kuni taastuvad su loomad,

põdrad, kitsed, lambad,

lõvid, kotkad, maod,

maikuine põlemise hõng,

simultaanne õhkumise lõng,

päike kui vaeslapse udar,

varsakabi kuumal suvel,

see caltha palustris,

sinu vihm minu kollastel…,

kuldkollastel õitel,

nii magus ja hea,

erutava loojangu nektar,

su sume päevalõpu taevas,

Conchali rannas pärisvaevas,

ilma inimese patuta,

ei sündi, ei surma, ei

algust, ei lõppu,

vaid kauge tule madal kuma,

hõbejas tuhakuulaik keskööpimeduses,

siis siugjassiidjas puudutus,

õrnem kui lõpupidu,

süütuse valm, kaduvik,

selle mannetu hetk,

kui lamasime teineteise kõrval,

alasti ja prii, hinged avali,

südametes sees see elamise asi,

nähtamatu ratas, kuldne,

tikanditega, ehitud ja kaunis,

elegantse loomise lubadus,

tärkava tähe sära,

selle igaviku looril,

ainult postament,

sellel kiri: siin nad on…,

siia nad jäävad.

Fragmente elu()jast

Mõnele meist meeldis kui oli valus,

mõnele, kui oli ilus,

aga kindel oli see, et kõigile

meeldis kui oli…,

*

siis teadsid, et sai ‘asja ette’,

nagu mitmekümnendate filmitäht,

need kellega sa lapsi ei saanud,

kuigi tegemise rõõmu oli küllaga,

*

kes kõndis kuuvalgel katustel,

kolistas keldri kõrgetel kodadel,

luristas punast veini…,

nagu mõni munk,

ennast täis ja purjus,

kõik saiad ta nahka pani,

justkui armumine 

mis kutsumata külas käis,

nagu sina kes ainult kutsudes,

*

oi, kuidas ma sind ei salli,

su säravat naeratust,

vigelevat mao keha,

uhket ilmet,

seda luksuslikku füsiognoomiat,

nina mis hoiab pliiatseid,

silmad mis kõditavad,

mis vaatavad varju taha,

ei salli, ei salli, ei salli,

kui sa tuled siis kui tahad,

enam ei taha tulla,

enam ei kutsuta,

nüüd tulevad teised,

need paremad,

*

kuidas maitsevad nende uued huuled,

kuidas kuulevad nende kõrvad

minu hingamist,

siis peeti kusagil pidu,

lasti saluuti,

psühhedeelne vikerkaar taevas,

sädemed kui surnute hetk,

taevaminemispüha,

*

udu, ma armastan udu,

ta on igavene…, 

siin ja sealpool hetke,

kui su riided libisesid seljast,

näe võõraid sõrmi kutsuv nahk,

ma olen võõras,

ärme tuttavaks saagi,

‘ärgem muutugem liiga familiaarseks’,

*

sealt tulevad ema koos tütrega,

gastronoomilised unistused,

kellele ja kuidas?…,

siiski mitte täielik,

ta vaatab taeva,

seal üksik täht,

kui kustuv ühtesaamishetk,

*

ma olen mees nagu muiste,

selge nagu allikavesi,

tõre turm kui astud mu vastu,

kõle surm kui armastada julged,

ma olen…, mees nagu muiste,

kuidas aerutavad tunded võõrastel vetel,

mina ei tea, olen metsiku lääne kaduvik,

kuidas peletavad kõrbes sisalikud sääski,

nõnda söön mina su…,

*

ja me hoidsime teineteist öös,

tõusva päikeseni,

kuni ununev vana,

kes eelmine uus,

*

ära muretse,

minagi olen nii.

Finis

Ja siis oma kallima seismise,

ootusäreva pilguga,

kõne mille nägu oli tulnud…,

oli tulnud pilkamata,

kuid otse ilmutades end,

kõneles vana ja muredat keelt,

tema nimes polnud jaksu,

ilm kõndis temast läbi,

tema kõrval,

nagu marutõbine koer,

ehmatav ja ohtlik, ta mõtles,

mil kustub kurjuse sära?

mil kuhtub kurbade laul?

kui keegi pole üksinduse sõber,

kes veel mind kohutaks…,

kes võtaks kaasa,

kui tuul ja männimets on…,

ohutu ja okkaid täis,

ja lapsed, 

nad mängivad mängu,

ehitavad onni,

valgus paistis,

see sinu silmi,

kui puudutati.

finis.

Armastuse deviis

Kui siiski on tulnud minu kord,

see lahkumise tuline silm,

kristalne pisar pokaalina äärel,

nagu liuad mis kaetud valge linaga,

su nahk see kõnetas mind,

läbi vaatamiste liivatu kõrbe,

eestimaa talv on mannetu suvi,

sul puudub suund, puudu huvi,

näe algamas on katsumiste kananahk,

ilus perseiidide sadu, seda sa oled,

maja urvapuude varjus,

lokkav üksindus,

mina olen poeetide põrgu,

selle kaunim paradiis,

juhm laul, tuttav viis,

mida laulnud on tuhanded,

armastuse deviis.

Avaldumine

See kauge laul su suust,

kui iidne valu haavapuust,

su soonte magushapu neste,

ma panen tuule käe ette…,

ja võtan sinu oma teise kätte,

sa paned silmad minu peale,

su lõhnavate sõnade kalk…,

malbe, huultel haava vedelik,

kui lõhutud on urvapuud,

ma kastan sinu allikasse oma…,

suud, 

näe armastusi tuntud palju,

palju rääkimata nalju…,

sind soovisin ma katakombi

…, valvuriks, näe meelitab

mu ära, tule naiseks mulle,

tule juba täna, ma mõtle

leegi peale, mis kustub jumalaga…,

ja kustub jätuga, see pole…,

liiga uhke, armistunu, tänavune,

hing mis tulnu koju,

nagu laps kes sureb paljana,

riieteta kunstnik, ἀποκάλυψις,

armu asi on suure laia mängu asi,

kes tulega saab mängida, kõrbe,

see saab usust ülemale

…, ja nad vaatasid kaua kaugele,

rõivad nende seljas olid iharust täis,

aromaatsetel küngastel armatseti,

nad olid ühe leegi kaks nägu,

nagu seinalt kukkuv maal,

aken mis jäätunud, igatseva

poisi magus mesine hääl,

kui ta vaatab tüdrukut,

vaatab nagu kaevu…, kus

on selge, selge vesi, lummununa

ta hinge puhtaks pesi.

Appello

Mägi kõndis või komistas.

- Cthulhu kutse, H.P. Lovecraft

mida olete teinud, lapsed,

kes te näinud olete Paradiise,

igale ühele oma,

mitte võikalt ja 

kontrolliga, mitte

taluvuse piirimailt,

nagu kakskeelne, kaks-

olemlik, see kõneleb mitmega,

kelle keeltes? kelle?

varjude nimed…,

tasaste pantheon,

siis udu,

‘

mets liikus,

tema jalad ka,

kurb ja…,

liiliata,

‘

poegi õgiv muusika,

sulandunud ühte,

trumm, 

teomehe trompet, idast,

kust siis veel?

sõja jooned kaardil,

hiiglased kivil,

meie oleme siin,

‘

ära piilu, ega

piilumata jäta,

ütles tema pilk,

mägede koor,

ruske, valulik nägemus,

kohalike ebausud,

kas usud?

kas näed?

‘

kord oli mul kaasa,

korrast pidas lugu, ise

mmm…,

‘

loobusin temast…,

nendest, kelle valed,

hiiglastena kivil,

nüüd ütlen:

‘

mida olete teinud, lapsed,

kes te näinud olete Paradiise,

igale ühele oma

Rosette

Sina, mu sõber, 

kes sa tulid Kairost,

linn mis sündis Marsi tõusul,

nagu Püha Verina mõtisklus,

päikese kihutusest,

ooperist, sünagoogist, mošeest, 

jumalate neste Niilus, basaar,

kõik viljad, maitsed, lihad,

su hinge kopitav tuli,

kui su silmades kaugete maade,

kaugete maade liiv,

kuum, kuum on su tunne,

kui vaatad mind ihalevalt,

näen kaua ‘kaugelt tulijat’,

sina kes sa koorid mind…,

apelsini magus aroom,

muudki veidrad,

aiwa, aiwa, habibi,

ole minuga veel hetke,

kuni taastub liha,

kuni murdub vesi,

ma sinu ihu ära pesin,

nüüd ainult keele võtan,

õpin selgeks…,

kõik liigutused, mured,

kergused, ihad,

su kauni piha,

nüüd algab miskit suurt,

tuult, palun tuult,

sa küsid,

ma puhun idamaise valvurina,

iidamast-aadamast,

nagu kehad meil,

valge ja must,

ütle kust…,

peaksin ma katsuma,

et leida sind,

jumalate karm,

mu kallis,

arm

κόσμος

Kes sa oled? …, Mis?

Kuidas läks sul see mäng?

Nad on näinud päikeseid,

keegi kelle juured on tugevad,

cosmos, keegi kelle huuled,

laetud osakeste piidlevad pilgud,

asi on vaatajas, Schrödingeri kass,

kuidas liiguvad mõttelised tormid,

nende tühjad silmad, caelum,

aga kukruid sa ei kergita,

pugutatud reaalsuseid, ei uskuda,

ei maksa?…, 

nad on tolmuta liikumatud,

iidsed hiiglased…,

oma katakombide ees,

miski mis laulab,

sa kuuled sügavusest,

kuldse koja närbuv tempel,

lind mis must, nokk kinni,

saba lahti?…,

aga tumedamat leiad hingest,

piiritu ja unustamatu, selge,

mitte ainult: selgekõlaline,

kaetud miski samblaga,

kass kes suitsetab piipu,

peksab lapsi…,

ikka on õpetaja,

*

sinu ilude ookean,

kui armusin su mägedesse,

su jõgedesse, järvedesse,

sinu kuuvalgusesse,

paistva taevasilma kuldsusesse,

sinu veatu figuur,

minu kurva küünla valguses,

kui aeglaselt libistasid riietesse,

nüüd mälestusis uut nean ette,

ta punase peaga, lahkem kui sina,

*

ossuaar mis kaunis,

kondid võõrad sees,

vist olid laste omad,

kes surnud tiisikusse,

nende vaimud kurvastavad,

kurvastavad vanemate leinas,

et miks nad meid ei kuule,

miks ei nähta, ei võeta vastu,

aga inime on rumalate sorti,

juhm ja vimma täis,

ei tunne oma lapsigi,

pärast surma,

*

kusagil taigas üks mees,

silmad valged, koopa ees,

kindlasti koopa ees?…,

ta kannab teadjate õlgu,

hütt mis suitseb,

kangete sääskede jumal,

see vaatab tuulena,

vaatab ojakeses, krabi sees,

ussikeses mis libiseb mööda,

kalli liha soonest,

näost mis tolmu joomes,

männiokste kaunist tundest,

isaisade säärejoonest,

lihaste sitkusest, emade

valust, 

et kuhu armastus jäi?

*

näe, ta kandub suitsuna,

kandub taeva valda, Elysium,

või Valhalla, 

või seitse taevasiiru,

dei otiosi, inactive gods,

tegudeta jumalad, 

me oleme.