Pimedate ööde salapärast

I

Saladused mis kõlkunud jalgupidi 

mu südame kõlakambrites,

kui tuline jutt, see miski,

mis lahkunud mu seest,

nüüd ehitan ma elamist,

näed seda maailma, kuhu tuua teisi,

kes on need julged?…,

kes on need varmad?…,

kui suure sula lõpuks näilikkus,

kutse taevaste udarate poole,

tilgutamas emakese mesist piima,

nüüd vanku, ära peatu,

hävita kõik lõksud, kõik vangikongid,

su meel on tahmane ori,

selline olla uus mentaal,

kraapa liivale nimetähti,

muunda olnut, (tule kaasa…,!)

su sõbrad on nähtamatud mängukannid,

sina saad teisiti, saad rohkemat,

kuidas metsadesse puud saavad koju tulla?…,

ma tean, et luksus on au asi,

valik on ooper, ooperimaja, 

valik on trooniruum, troon,

ma tean jumalaid, nende võlu.

II

Igal hommikul suren kohviga ma mitut surma,

et lõunaks äratada olnu,

needused pole kunagi tõelised,

nüüd siis tean, ma ise ilu tegija,

ja kui ärkan neist surmadest,

ärkan uuele elule,

tulevikule mis mahlane,

voolan erutusest saapasäärde,

kui kastemärjad heinakuhjad jaanihommikul,

ma tulen tuisu ja tormi riigist,

varjudel seal on koda,

ma tulen taamal inglikoor,

mitte ainult valged ja valgust täis,

vaid tumedad ja kõhetud,

kõikjale näeb taeva silm,

nii aruta kui maagia,

nüüd on tulnud tasumise tundi,

mis enam meil siin varjata.

Minu pariislane

Marsi väljaku pühadust sa oled rikkunud,

nagu kauge õue daam, 

su jalad mis tõusnud Jacki oavartena,

su silmad neelamas tuhandet kaevu,

milline lumm ja luksus on elada su kõrval,

päike kinkinud on kõik aiad ja roosid,

piknikulised veini ja saiadega,

kohvid artistlike pilkude ees,

näotud kuid uute maskidega,

vanade sümpoosionite kombetalitus,

taevarinnak oli horisondil murdmas puid,

leelotava hinge tilist segadus saanud lõpuks rahu,

su kleidiäär naitunud oli maapinnaga,

roheline ja virk nagu värske tordi glasuur,

me ampsamas olime kohe üht tundevilja,

veel pole hilja, pole olnudki,

et kõikide kuumade suudluste sekka,

kosta paar hõiget,

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab…

Meie majakad on süttinud

kui kaunite südamete salu,

nad pildusid la fayetasid, 

sa küsid ‘kuidas’, nagu mõni loru,

kes usub ainult loogika võidukäiku,

sinu maagia on pimik punase valgusega,

sinistes vedelikes pildid (aegade tuline mälu),

kohe-kohe kustumas,

enne kui võidu metsik hoovus,

see sinust üle sõidab,

nagu karmide tuhude lõpp-mäng,

enne kui peanupuke paistab,

…, enne kui kostab kisa,

enne kui su elu sünnib,

enne kui sinust saanud ‘isa’,

loe seda uuesti,

loe seda mõnuga,

kui kogu vältimiste hiis,

ohvri-nutud nutetud, 

nüüd nalja ainult nabani,

‘ei’, siingi keera peale, 

ütle mida ütled ja ütle seda julgelt,

sest kui ütled julgelt, oled ütelnud hästi,

ja vaata vana põlemas,

kuidas sünnib uus,

sedasi saab kõnnumaast,

saab ‘roheliste päevade Paradiis’,

helgemad kui kunaviku mürgised ajad,

kaunimad kui lootuse viiruke piir,

selle tuleviku nägu,

mida kannavad endaga need…

kes on näinud end.

Esimese suve vihm

Ma kuulsin äikeses su häält,

nagu lutt mis nutvat last on rahustanud,

ma tundsin usaldust,

kõditasin teadvuse vallatusis su figuuri,

su veatut nägu, su pärl-valgeid hambaid,

su kirsi-punes huuli,

niisutatud külavaheteed ja asfaldi hais,

kõigil sirelitel õitseaeg,

nägin mesilaste tantsus sind,

sa tulid mulle vastu,

kui joobnu pudeliga, rõõm nii ehe,

tulid perekonnana, imiku naerus,

kellegi lapsena lehvitamas mulle autost,

vihmatilkadena langemas paradiisi okstelt,

nende ingli-lehtedelt,

südamlikud kujud Toomemäel, botaanikaaias,

kõikjal on sind ja sinu ilu,

ma tundsin end taas lapsena,

kui võimalik on kõiksus,

sinu jahedad sõrmed mu peos,

kui istusime jalad vastamisi,

siidised sukad nagu hinged hingamas vabalt,

kõik vaid hetk,

hetk ja veelkord sina.

Su päike tõuseb

Vana ja väsinud, valetad, noor ja uljas,

nagu Doktor Živago,

“…, et kutsuda kõiki asju nende õige nimega.”

kollased võilille ja viljapõllud,

ragistatud poolused, kelle poolused?,

nad saaginud on oksa millel istusid,

Hindenburgi jäljed, 

salajaste õunapuude varjamatu aed,

kus aeg polnud probleemiks,

tema lapsed polnudki tema omad,

nad toodi võõraste tähtede võõrastest kodadest,

kroonitud võltsi vandega - ‘igavikku’ päästa,

nüüd päästa end,

Absolemina näitad sa enda tõelist palet,

roosidel pikutav tõuk, kes kohe, kohe koorub,

just koorundki…, sinine liblikas,

“…, aga miks sinine?” - see on alati sinine,

nüüd valla sõrmed, 

kaunite lindude aeg on tulnud,

kaunis leek mis nilpsab mu varbaid,

sa õrn lepatriinu,

su päike tõuseb.

S = k ln Ω

Meile olid ehitatud püramiidid,

suured ja kullased liivakivist lossid,

need trooniruumid kus kukkusime vaikusesse,

kus udarpõsksed usklikud põlvi hallendasid,

meie, kes me kristalsete kehade vankumatu õigus,

teadsime tuleviku hinda õiglasele,

kulinaarne teadvustus, et armastus tuleb vaikides,

nagu nälkjas voogab ta oma koja poole,

süda mis lööke on jätnud vahele,

meie teadsime ilmast, teadsime imedest,

meie olime need,

kes kukkunud tuliste keradena makro-kosmose avarustest, näod üll nagu ‘värskes veinis tallumine’,

punased pudelid millel pole silte,

su joobnud kuid selged silmad, nii õhtused,

lõhnamas metsikuse ja naadi järgi,

kes valinud teineteist mägede lauluga,

torm mida näinud meie esi-emad, isadki,

meie kes me oleme vanemateta,

kuhu saanud on kroonid ja vannete padu,

nõrkemas põlved ja udused hommikud,

need milles neelasin sind,

need mis neelanud olid meid,

see suur, nii suur see miski, mis süüa ei küsi,

…, kuid antakse, looduse vaimulik entroopia,

meie käsk on vabadus,

meile tõsteti sümboleid linadel,

nüüd vaid valemid õpikutes,

meile kanti ette kõike mis oli uus,

kui vana veel polnudki, meile,

kui lubatud oli tuleviku lahkust, intensivo,

sinu maise keha kaunid jalad,

minu lõõmav lakk, poeetiline vormel ‘lõvina’,

nüüd kanna meid kõrgem vägi,

siin kauniks saada võime…,

meie kes me armastanud teineteist.

Sina kes sa kuldad nähtamatuid niite

Sina, kes sa kuldad nähtamatuid niite,

kaunid ämblikjalgsed sigitised kudunud on võrke,

kuulad mu vahust merd, mu metsa naeru,

sina, kes ei väldi musta, ei valget,

ei taeva karva muunde-mängu, 

kui päike lasti nööri mööda alla,

sina kes sa vaatad ja näed…,

kui valgeid purje sättimas on mere-meistrid,

ma vabatahtlikult upuksin su silmadesse,

sina, kui kuude palavikuline…, tundmuste palang,

õhtud mil hambaid värvind nuum,

tõid mind vormi oma kutsega, oma kutsena,

kui ema-looja kivihiid, kel oma nägu, oma laul,

kui loojangule vastu vaatad, veatu,

kel oma iha, oma tuum,

oma olemise ruum.

Minu taeval on jalad

I

Jah käedki on tal,

mida ilusat teevad need käed?…,

ta kustumatu veetlus, ihade tore roosipõld,

kõik vaikuses õõtsuvad viljad, astlad ne astjad,

ta tulnud on tugeva tormiga,

karmid kalamehe püksid jalas,

õnged-ridvad üle meriste õlgade,

ta jätnud mind ‘meestehoidu’…,

ma pole kannatlikku tõugu,

näris mind kalli pilguga,

mu kallim,

nüüd olen vaseta,

kõik ‘üks’ on 

ja kuld.

II

Seitse miglia nagu vanasti, nüüd tuhat sammu,

hingele see kauge Rooma õigus,

meil vandeid antud kuningatele,

jumalatele, jumalannadele,

nende ikoonid on puhtast…,

lapsenutust,

me ei vali saari, ei sääri,

need senini mind kummitava,

me valime õhtuid, nende faasi,

higiste pihkude seksikus,

sa oled mesilasvaha,

ma karmilt küünal.

III

Tasane hingamine, 

su süda laulab jänesena,

kuidas küll muutuda puhta valguse…,

puude vahel peatumas on aeg,

vaatab kuidas neelasime teineteise…,

essentsi mis puhtam kui valgus,

nüüd on lõpp, nüüd on algus.

IV

Neljas on sinu sest viies on troon,

pikkade jalgadega koerad tammuvad,

neil pole midagi targemat teha,

nagu meiegi, on nad costoso,

sinu tubli pilk on mind muutnud,

nende silmade kaevu ma tunnen,

maitsesime tarkade õhtuid,

kuidas Universum meid harjab.

V

Viies nagu lubatud,

istub lopsakate mägede rinnal,

kõhud sissepoole, 

kuused, nuludki vahvust täis,

seal kiiskab su valgete purjedega laev,

hing mis omasoodu, 

otsinud mind üles.

Jumalatel kaaslasteks on jumalad

Oksad libisesid mahlaka rohelusega,

nagu emerald-tekk katmas katuseid,

koledad pilved vaatasid süngete lõustadega,

täna neist asja ei saanudki,

meil oli silmi vaid teineteise jaoks,

kuhu vaadanud on Universum,

roosakad kogud su iiristel,

sukeldumas taeva-musta-auku,

nagu valged kriidi-sõrmed küünistamas,

enne kui vajunud väljapoole kontrolli,

nüüd oled sa ‘meie’,

maskiball kus kuldsed ja hõbejased,

ee-oo, erogeenne elustiil,

mõni nimetab hedonismiks,

sa palgele ei pane miskit,

minagi olen maskita,

kuhu vaadanud on Universum,

ta näinud sind ja sinu silmi,

nüüd peab välja mängima,

et jumalatel kaaslasteks on jumalad.

Südamete laul

Et ma tuleks vaprana,

isegi kui surnuna,

et elada.

- anonüümne

I

Siis me tulime läbi lumekõrbe, 

valge valguse suunas,

vampiiride, libahuntide lõikehaavad,

nendest voolav vedelik,

nagu veri, veelgi rohkem,

nagu kodu sinuga,

usaldan seda karmi teadmust,

kuidas piin ja piitsajuhus,

need hinge on nüpeldand,

nüüd alanud on lopsakas puhke-tunne,

ajanud meid kulla-unne,

samas nii ärkvel,

kas teadsite, kui magate,

uni näeb Teid ja teie saladusi,

ta vitsutab suure rootsi laua pealt,

kosmiline omasoodu,

keerab rulli, pistab põske,

käega peletab Jupiter-kärbse,

Tema käes on piiritu au ja teadmise vägi,

ühendu Temaga,

see sina kes on meie,

nagu Mina, veidi teisiti,

veidrad karkudega sajajalgsed,

kombitsalised ja muidu-naljad,

kasvava roheluse esmane piir,

oaas mis teadvuse kõrbes,

ehk teadvus ise, selle kese,

seal on valge mõis, nagu pärl,

ilma püüdjata, 

tema koridorides voogab puhas,

puhas ja puutumata õhk,

ei ükski lind pole siin magand,

küll paabulind kuid mitte hoori,

ma tõstsin sulle tooli,

kohe saab hommikust süüa,

malmpotid ja pannid,

marmorist köök, selle aksessuaarid,

viljapuud koduaias,

minu vana isa tundmas rahu,

minagi selle vaate ees, pisar silmi,

kas sa rohelist tunned,

nii mürk kuid mureta,

suurelehelised toas, sellest väljas,

nagu mõisaga mets üheks on saand,

sinugi sinised silmad, hallid veidi,

valguse eripära, selle võit,

leidsin kasvamas minu roheliste sekka,

vaatamas oma loojat,

seda puhast, nii puhast hinge.

II

Kasvatasime lõuga, nina, kõrvu,

sõrmed leotasime jumalate vees,

inglitelt me saime puutekoha,

sshhh, kas kuuled, kuidas puhub kõrbetuul,

see puhub naljata, see puhub lasteta,

küll aiaauk ta välja sikutab,

isadel on alati karmi puhtuse mõõgad,

nende isadus on lubadus,

küll kasvatab hea juhus selle,

kes otsustand on eksida,

hinge-paja-kindad,

nüüd tõstan sulle omletti,

pannkooke sekka,

talli minek jääb hilja peale,

sealt leiad Meduseldi kujundeid

puit mis laulu ei laula,

kuid kindlaid hoiab hoolega,

vaatab valget linna suure kurva tulega,

kaunim kui üksinduse järsk lõpp,

nad teadsid sind kanda,

printsessi kes tulnud tulena,

valge ratsu kappab su kaugele,

lähemal kui viljad, nende sadamad.

III

Mõni vigur jäägu magajate tuppa,

need kes puhanud on öödest,

kahekesi saunas saab leotada,

kõik mis vana, saanud uue kuue,

lehised raputavad päid,

ikka rohelised, ikka lopsakad,

me pidime õppima enne häält tegema,

kui rääkima,

oratoorium sinu ees,

kõnekunsti kuld,

uinu mu lepalind,

sinu maakera-silmad,

veed milles loksuda,

nabanööri lõikab amm.

IV

Nende rüppe keda tavaline silm ei näe,

nad tulid valgete ööde salapärast,

kaste kattis niidetud muru,

värvilised roosid paitasid teineteist,

üks india tüdruk tantsib hommikuid,

keegi kandis hoolt ka kivide eest,

külmad sõrmed igavikku otsimas,

parim alles ees,

nüüd tulgu Võidutulega,

mul metsas kasvab sõnajalgu,

mõisas õisi ka.

V

Viies on peatumise lõpp,

et tuleks hoolega see mis kingitav,

et kanda jaksaks elupuu,

mu asemele tuleks me.

Edasi tuli algus

Mahlased roosid, punased kui…,

kuude kaupa haudunud,

nüüd sündimas,

nad olid vaikuses,

riieteta nagu õhtu,

kõik müstikad,

kui kuri oli minevik,

kui tähtis tema soon,

allikas mis enam ei pumpa,

nad olid taevasse võetud,

neil oli selle hing,

edasi tuli valgus,

selge ja suvine,

valged linad tuules,

hääled nende vahel,

edasi tuli algus…

Vaikuse vali

“Deaths And Entrances”

“Surmad ja sisenemised”

- Dylan Thomas

I

Kuhu küll kõik kaunid jäid?…,

õunad vitriinidel, pärlid rippumas okstel,

ohakad kui muidumaiad, näod õieli,

nende, kes öid vihkasid, särisevad sõnad,

tulnud krantsidena kuudist, sealt kõrge mäe tipust,

valged lumemütsid taeva-ankrutena,

nähtamatud ahelad ulatumas kosmose kõledasse kotta,

siit algavad pärlmutterõhtud,

sametised liivad eksootilistes puhkepaikades,

mürgised kalad värviliste korallide vahel,

vabadus kui tunnetatud paratamatus,

millegi kauni ja purunenud - parandamatus.

II

Aga üksikut koera sa ei pure,

tema raudne saba ja ahar koon on lubaduste tooni,

keel pidi ravima tuhandet haava,

aga mitte enda omi.

III

Lühidalt sööb üks ‘sõber’ supi,

teine prae, kolmas magustoidu,

neljas neab sind tuhat-selga, 

selle väits on vereta.

IV

Kuidas jalutuna üle Kaarsilla minna?…,

ta mõtles vinguda, siis mõtles ümber,

toonitas oma valud ja astus, reispass kõhus loksumas,

üle sotsiaalsete normide ja piiride,

alguses teda vihati, 

siis kardeti,

nüüd austati,

tema oli Naine, suure algustähega.

V

Idast tulnud anti-seemned, need tapsid mulla,

päike sõi vabadust ja tuul oli mehe moodi,

igasse suunda ja igast suunast.

VII

Luuletaja Adunis ja tema nimekaimust deemon,

need lapsemeelsed kavalpead võrgutasid noori,

nad olid valede vaimude laul ühel õhtul õues,

kui sa mind inspireerisid oma üleaisalöögiga,

otse munadesse, nagu kohane,

lubamise määr, keeled pillapalla,

suuseksist villis,

kaduvik nagu kurb kilpkonn ilma kilbita,

lihtsalt sisalik, istus üksinduse rõõmus,

tema vaikus oli valjem kui…,

su süda.

Paradiisile e. ἰδίωμα

(loomise tagajärg on mõistatus)

μου έφαγες τα αυτιά

sa räägid liiga palju

- Kreeka idioom

I

Nagu laps kes und ei saanud, me kõndisime,

Acheroni e. Emajõe veed nagu pruun aeg,

keel laiali, maona siuglemas, 

neelates kõik olnu: linnad, sillad, lodja.

Aga meie kõndisime, viskasime vaske lindudele,

nende tõvetud silmad kuukulgureina uurimas,

kust tuleb isandate hüüd, pilved olid taevas.

Siis sülitati südameid välja,

pisiksed rataste ja vedrudega imevidinad,

verised kaltsud üll, põksumas konnakooris,

me liikusime edasi kuni Jäneseraja alguseni.

Siin võeti relvad taskust ja anti ää,

lubaduste pühi-talv oli jätnud jälje,

haavu lakuti, siis mindi edasi…,

iga roju oma koju.

II

Põrgus polnud ootuste suppi!…,

Seal ei keeratud odaotsa lõpuni, veeti ihaluse silmi,

inglid olid seal tiivutud, siin aga sarvilised,

nende allik-silmad nutavad kristalli,

nad kadusid ohutu allee kaugusesse,

nooks and crannies…, Koningin Astridpark.

Mõne roheluse katame vahaga,

nagu pikali ja taha, kõigi draamade esiema,

antiikse tragöödia hõbedast maskid…,

kord kurb siis rõõmus, näed algab taas,

sama inimene, teine keha.

III

Kuigi paradiise meil mitu,

mitut pole hinge anda, neid kantud lapse moodi,

kes koolist koju toodi, valges siras,

kus mõisa hoovis ta kastaneid noolis.

Seda nimetatakse poeet-populismiks,

kui suure surma valetad elurõõmuks,

elu nagu vits ukse kohal, aidavõti kuldne,

viisud keldril, taas see mõnulev keigar,

nagu triibuliste pükstega Burlone.

Meie võitlus oli vaikimine.

IV

sellest saab meie suvi (chaosest),

pidi tulema nagu iga teine, vanker seljataga,

ämber käes, sitapühasid pidama,

Peetrusel kõik käed ja sõrmed kuldehteid täis,

nad tulid Paasapühadelt,

Egiptlane Egeuse ääres, vaatas kuldset ookeanit,

valetas selle siniseks, istus lastega kellel polnud keha,

pole midagi teha, 

Paradiis kord selline.

V

Nüüd aga võetakse meid ustel vastu,

kergitatakse kübaraid, ei saada aru,

pole kaste, pole triipe, pole pudeleid, ei tanu,

meie ohvrimeelsus asendunud on vaimuga,

ta näljase hundina veab lambukesi sohu,

muundab end iga päev meheks, ei alla vao,

siis laseb võlul puua kõik seeklid hõbetondiks.

Kui loom, siis elevandiks, 

see Paradiis - ta londiks.

VI

Aga armastust ei anu, ta kõnnib seal teisega,

Acheron e. Emajõgi nagu suure surma läte,

läinud üle käte, too need hinged koju,

kes-kuhu-mis-millega?

VII

Meie armastust ei mõõdeta.