Undeline

sündisime suure päikese riigis,

valede pilved ajasid palli taga, 

ajasid mööda ilma, 

meie pied-a-terre oli valgust täis,

kulla kuma maakera tipus,

praksuva kamina lõõm,

naerutamas su kumeruste ilu,

ahmisin õdusust kui defitsiiti,

meie elu defitsiiti,

rõõm, mida keelatud,

puudutused mis neetud,

nüüd saanud lõpu,

jumalik vallatlus

ja kõik mis nimede taga.

Elaya

Sel tüdrukul olid silmad

ja kui ta naeratas, siis naeratas päike

ja kui ta suudles, siis suudles kuu,

kõnnumaal, kus ulgusid hundid,

tema oli nende ulg,

metsas kus mürahtas karu,

tema oli mürahtus,

ja seal kus kallistas sügav-sinine allikas

oma peegel-sileda pinnaga 

metsa tume-rohelist varju,

tema oli vesi ja tema oli ka vari,

see oli haldjate vardjas,

nende kuninga kristallid, 

selle kuninga rüü, 

tema pea-ehe,

see tüdruk oli naine

ja ta magas kui oli magamise aeg

ja aeg oli tema valvur,

kes imetles ja vallatles temaga

ja tema oli selle aja elu,

tema naer ja pärlmutter naljad,

mutrid ja poldid tema leiutistel,

sudused suudlused pika kolvi riigis,

enne vaatluste lõppu

mil minagi end tema armastajaks 

pidin tunnistama.

Päikesepoiss

maailm on siin vaikne,

väkesed algused, suur algae,

kaotasid tee käest, kuldset nulgu,

loodus sündis teievahelisest usust,

nüüd pane käsi südamele,

nüüd pane…,

aga ära kolluta konutajat,

tema ilme on vagadus, superficial,

panime käed üksteise sisse,

ilm ütles vaikiva vihmaga: 

ära tule edasi, puhka, ole veidi!

ma ei kuulanud teda…,

Pandorum

olen tuleviku täht, õitsemas lahtises ookeanis,

pimedus on minu vald ja vardjas,

kõmatava jumala padune hääl,

kajav nagu Juudi laul müstikute kõrbes,

aher-tolmik kasvamas, 

temast kasvamas suur ja võimas,

võõrapärane maailm.

Taali

Vernakulaarne, sa ütlesid, 

ja lamp löödi jalaga maha, 

valguskillud su peeditud põrandal,

jälg meie armude igavesest õhtust,

peale pandi muusade muusika,

räpane aroom silitas su seinu, 

nende õdesid,

vahtu, mis valget, mis kütkedele kingiks,

koltund paberi kollast essentsi,

panid kummi peale,

panid akna seina asemel,

meie aeg oli vabadus.

Edelweiss

Kui me sûlest tulnu, õrevil käsivarred,

…, naerul tuksed,

nad vaatasid lillede kasvu, Olümpos,

…, baby I’m back,

siiditee ja palvuste vahele jääb aeg,

nagu vana mees ja meri,

kahvatute aerudega, 

koorund värv,

üksinda kiriku trepil, kuld südames,

Cassiopeia, - ära nuta tüdruk, siin on veel ilu,

tornist paistab linn, 

makettides elavad vaimud, aga sina - 

kallista elavaid.

Astra

Ma pole iga tuule lipp,……

kui kohutav on minu hukk,

ma kestan igavikku - söön selle terakest,

ma olen piiritu ookean,……

orkaan selle pinnal, lõksu püütud Noa,

ma kaotan su ära - kui ma Valin,

nüüd näotu naisterahvas, peleta oma isu,

kustuta oma janu,…..

seda mängu ei mängita,…..

täitsa üksinda, ilma minuta,

kes olen?…..

Suur ja Suure ilma mängija!

*

Nüüd salajane lugu sinu püünest, 

kui puudutusi,…..

ma kahvatuna näides tapma olen valmis,

su mahlad voolaku, 

meel on kalgi lõpu tipp,

näe surmal valgust,

sa tuled kuu on seljas,

ära kingi kandameid,….

nüüd alustame ära,

Homne on Tulevik!

Hukutaja laul

su vähetuntud tundemäng, kui kalk,

kui karmilt näotu, 

et sisenenu armu valda, ei piisakesti,

ei viisakust ta halda,

näed karmuses sa valet, puha,

kui lahkusega pahasti,

homme tuleb laisa naise püha,

kes surma lasi saata,

selle sama, selle - oma.

Tuleviku-tundja

mulle aegu kustumatu näiv,

kehad mille kokku viiv on kesköö tund,

selle kume löök, 

kellad selle kummjas taevas,

selle sinises vaevas,

vaeva puhtuses,

uhkuses, mille pühkis süda,

tuul selle pasunast,

sinu ilu puhtaim puru,

nägime taevas meteoriiti,

saba põles üksikute tuld,

üksindus kui minevik,

selle vari,

me ronisime katusele,

et paremini vaadelda,

neid külluse silmi

varakevadises õhus

Aegumatu

see laev meil sõidab purjeta,

tuul on külma suve näpud,

kõditanud pisematki ulma,

väike päike ripub, 

avaruses kipub,

sinises,

me enam elu küsind,

küsind valvureita,

su kaunid lassie silmad,

su jalad ümber raudrohu,

su huuled ümber…,

ma valisin sind,

su küsimuses oli tähti,

ma olen siin

ja nüüd

ja praegu.

Sensibilis

kui hämarik su kodadesse kondas,

me olime armunute särkides,

seal läbis paistvaid sarvilisi võimu värin,

neid kutsus külma halli luksus,

neid kutsus lahke käsi,

lahkus neid ise kutsus,

*

tundsin tunnimehe palvet,

kui saarele sai valgust antud,

valges vana valu kantud,

valge ranna liiva,

*

ma katsin su nägu silituste ja suudlusega,

su nägu silitas mind,

*

kui pruuniks päevitunu – su nahk, nahk, nahk,

loetud lokkidesse ihade pärle,

rinnad mis laulsid hääletult

ja kõht millest saanud peegel,

*

õrn tuul su kardinates,

lehvi veel, lehvi minu poole,

aseta üks käsi..., aseta oma, 

aseta see minu...,

*

hibiskus – mahlakuse emand,

sensibilis,

panid oma pea minu sülle,

panin end sinu sisse,

*

seal meist sai tulevik.

Taevasadu

on tulevik mis kirjutamata,

siin ulmade kujuval tasandil,

sinul olid nägija silmad,

kodu oli tuks-tuks-tuks taga,

ja kui ma silitasin su meeli,

ma silitasin su sääri

ja mu jahe sõrm sõi su ilu,

jõime seda sama igavikku,

selle allikat,

ja pähklid su juustes, su sammal…,

su …,

siin me peatusi ei tee,

lahke kaduvik,

õhtuti küünla valges vahus,

kahvatu tundmus portselanil,

pimedus valgusega ühte,

vala mind üle,

unustame kustumatu nälja

ja leiame tee - nüüd ainult leiame,

teineteist.

Sinu saarele

su armastus on vigane, ta jalgu jäänud,

kus kustub koni, ta kutsub heitlusesse

ja sellest välja,

ta kustub hommikuni, 

läitnud uue päeva avarust, ta näotu,

kõneleb me tühja pilku,

viib nahkadest läbi, selle ühe

ja üheks olemise poole,

*

sinu jumalateenistus oli sinu jumala teenistus,

mina vaikisin ja valisin uued sõnad,

need peibutused tulid välja, 

koos sinu vägistatud laipadega, sinuga,

su elu, su surmaga,

ma nägin sinus puhtust,

sa olid tulnud siia ja sinu tulemine …,

nüüd on õhtu ja vabadus,

kohe tuleb uus …,

*

kaelustamise ja huulte vahel, nukker pidu,

kauni kaebuse igavik, ohe,

su libe selg, rinnad kuhu ununesi…,

vaatasime sügavale,

… ja seal sa olid, sa oled,

… me oleme!