taassünni tuuletuses –
ümbersünni luuletuses
(jumal vaates)
I
SURM
või
Imperator Caesar Divi Antonini Pii Divi Hadriani Marcus Aurelius Antoninus Augustus
(nagu kutsus tema ema elu lõpuaastatel suures Rooma linnas)
ja kõik need teised
*
salamandri tarkus on tema huku teravaim leek,
mehi voolas linnast sisse ja välja,
käes on ropu-rooja-valu,
terasid teritati, bažaar lõhnas multi-tehnselt,
kõik punased, mustad terad, pulbrid valged
ja graanulid, mis plõksutavad keelel,
areenid liivatati, kes liivatas?
saunad köeti, vannid aurutati, pahtel enne,
siis loodi loorberile ase, kuld sulatati,
sümbol neediti sümbolile,
polnud pragmaatilisemat eluolu,
kui rahuaja Roomas.
*
siin ma suren, siia ma jään,
veel mitte, lugu pole nii kaugel,
aga tõsiasjast kaugemale kihutabki
terane uudishimutseja ja tema kiir,
seal linnas aroome tuhat-vilja, naisi
nagu sünnist surmaohtu, neiud, piigad,
vanad memmed valutavad kõhtu,
südame asemel, need kes vallutanud
tuhat ohtu,
*
siingi võisid muretud ja karvased mehed
oma naistele öelda,
kuid kuulama pidi,
iga õde polnud solvanguks,
mõnel vedeles tera vöö vahel
ja ootas sobivat hetke,
siis sähvatus, kord Lincoln tulevikku,
nägi hetke selle lapse silmis,
kel viljapäid kord tuul, kui sasis,
seal Rooma linna lähedal,
kuuma tuisu eel,
*
Oak Ridge, sinna sai enne Euroopat
ja selle teatrit ümber sündida,
puudutus, kui veritseva aja määramatu hukk,
selle käte-jalgadeta nukk,
nägin algavat seal algamises, kord Roomas,
sealt edasi, kontinendid, laamad
ja nende liikumised –
kõigi ohtude ohutu väli,
rüngas orkaani silm, välju,
maju kistud juurtest, põletatud raamatuid
ja siingi tantsis karikakra kurba mängu,
mõne jumal-surma tahumatu teadmine,
inimene pole vahe tegemiseks valmis,
tema üks-ühesuses kingib taevas vett
ja neelab pimedus elu,
sinna kõndides ta ainult kukub,
nõnda on arvatud, eks näis!
*
kõik nad sünnivad ja sünnivad ümbergi,
nii on seatud,
pimedad veavad seda ratast, rattaidki,
eneste järgi,
eetika, kui moraali sala-vale-teadja,
siiski: ἠθικός pole ἦθος,
ja see mees, kes sinuna peegleid pillub,
piilub sealt võõrast nägu,
elamise halba hägu,
vägivalla neet, kui puurind ihu,
ei salli ennast, ei maailmagi,
neid paistab meil vaja minevat,
ei vajagi! Las jäädagi!
*
siia panime teistsuguseid maailmu,
üksteise ümber needma,
siugja-siunutuse valu kestes,
et teineteise selga pestes,
seal tedretäppe, punne, pompoone,
sünnimärke loendades,
te kujutaksi ette tähistaeva vaevas
piiramatut piirituse lõngu,
kes kellele siin mängus võlgu?
Blake, sa meister-võlur, alkeemia
tuhat-nelja tiivul, Shakespeare,
kui Hamletile keeras selja,
lõi noaga selga, nad ei usu,
kas usust üldse ülemaks end usud,
kui Tagahilju arhetüüpe veab sirkliga
ta oma ringe,
tal selg on juba pinges, see meie
Taavetina tõstnud lõugu,
jah, neid tal mitu, et söögiks inimesi
rõõmuga saaks ahmida,
ahvidki, need inimesed,
neil meeldiks pealt vahtida,
*
aga sinu toome ära pimeduse teisest ringist,
õõnsate meeste kodadest,
kus kõndis see, kes kord ütles:
In nova fert animus mutatas dicere formas / corpora;
Ovidius-raisk, ta raipe heitnud nahana seljast,
kui mängind jumalate teadjat näljast,
ei heitu, ei peitu, tema teravike piikide eest,
ei heitu, ei peitu, tema kannataja silmaveest,
muundumised käivad temagi loomuse vasta,
sest loomus pole muud kui tehislikkuse kuri kaasa,
tehislikkuse taga, vaata valge,
see sinu tegelikkus, sinu alge,
*
aga me ei tulnu siia kõrbeid läbi kammima,
muumiaid äratama,
surnutel küll raamat, kuid mitte see,
mille sina avanuks,
Goethe laul sul kajagu nüüd kõrvus,
olgu Rooma taas siin hinnas,
ses vanas linnas kõigiti, kord põigiti
ta läbi pritsis,
et meeles püsiks, kui kord kaos,
see erudiit, tal mikro-makro kosmosest
looks inimsustatud Fausti tüüri,
füürergi, kord näris metafüüsikas
oma küüsi ja avas põrgu väravad,
selle põrgu esimesse ringi,
Tere Meister, tere Margarita!
nad tulivad teile puid laduma talveks riita.
*
suure suve hakul, siis me tulime,
tuleme suure välu pealseil,
kui kiilakale jahedusest karva kerkind,
me istutame puid ja pügame sul hekki,
kes me oleme - arva ära?
... sul jaguks selleks oidu, sina,
kui sa sinana end ülal ei peaks,
kõik pahed sul tehtaks heaks,
*
ära kuula Bacchuse vana-ätti,
tema seene kübar on vajund lonti
ja sau tema käes, pritsib tuld ja tõrva,
ta plaaninud on sinu mõrva,
sa inimeste meelas,
neid ta oma naistel laseb puua,
käed-jalad otsast rebida, neelab,
siis suure surma selle suvena
oma neeldu, klõnks, klõnks,
sa istud tema kurgus igaviku ajata,
kui tema kõnnib nagu tigu, ilma koja,
ilma majata, kuid iga ilmaga,
aastaajata.
II
MORPHO PELEIDES
või
siis kui me oleme lõvid
*
Achilleus, sa närakas, ei, ära ütle nii,
ta sõudnud jõge mööda üles alla,
kord Styx, see Acherongi teine nimi,
paadimees, davai, ta üle vii!
meil mõni alustanud sõdasid,
mõni lõpetanud neid,
au, kui askeesi esimene vale,
talad, millest ehitatud eskiisi,
vaikus, sa kuula, nad esitasid viisi,
mil tuli takkus, eestlaselgi käsi rakkus,
neil alati, ei, ära ütle nii,
nad sõudnud jõge mööda üles alla,
kord Styx, see Acherongi teine nimi,
noh – ütle nüüd! Ehh ütlengi:
paadimees, davai, nad üle vii!
*
Pudrunui, kui pahur vana,
pind su talla all, lõvilõug sul
lööb laksu ainult orgasmi lõpus,
plaksu!
Me oleme kasvanud teineteisest üle,
nagu iidsed väädid, maja jäänud kängu,
ei kivikujud enam puidu poole hängu,
seal lapsed jälginud on meie mängu,
kui lendasime sinistel tiibadel
oksalt oksale, lehelt lehele,
õielt õiele,
Vladimir, härra Nabukov, võttis sust kinni,
sidus soolest nõeltega kollase
ja lõhnava pärgamendi külge,
sealt sul tuligi kirjutamistuhin,
lapsemeel on peidet liblikate sisse.
*
Sel kujunditelt palju saada,
kuid andjatel on Wagnerina kurba laulu,
Hesse moodi sõnaline alus, see
oli liiga valus, kui Eesti kanti
sugulus-sidemeid talus,
Hemingway’gi juba üteld, igas
sadamas on alati kaks eestlast,
mina küsin, oot, ma tean: kas igas
eestlases on alati kaks sadamat?
*
nad liiga kaua magavat, kes kelle kaudu
kudunud on elulõnga, vaibaks,
mustriks selle vaibal, sinu tiheduse vahe,
selle vahe ala, nad võtsid mongolitelt hütid,
hütist vaibad maha,
lammas, kelle veri pole rauda talund,
ei viska hobusele kabjaks jõudu,
Tšingis Khaangi, ilma anund,
teised ei tea, enamik ilma-ilmas
tema soost on tulnu,
kõik on kogend mõrvarite mõrvu,
*
Mustad nahad ja valged nahad
ja kollased nahad ja punased nahad,
globaalne eksistents kui
lokaalne indulgents,
siis seesamune esimese salmi salamander
ja tema tarkus,
paisu taga inimridadesse maabus,
kehadega ja kehadeta,
õlleuimas blondiine mina ei talu,
nad liberaalsed oma õlleuimaga,
kurva meele - tuumaga, ups, srry,
tuimaga.
*
Emajõe suursoos elas Moskvast pärit
Putinist, kes armastas kõiki,
eriti ilmakaari, idat, läänt, kagut - loe,
loen: kirre, edel, põhi, lõuna,
ta söönud polnud hea-kurja õuna!
Talle viidi panuseid ja haigeid,
nii haigeid, lapsi, pudulojuseid,
kes teadis kurja, head, tõi selle endaga,
kuid uksematil elupuu ja nelja ruuni,
nad tagasi pidid saatma kuuni,
nüüd need read, siin saja teise rea vahel,
ta kuuleb kui ma lindistan suure sula
ja igavese* (mitte nii igavese) talve vahel,
kulla aja uue riigi sünnis, ei, ära ütle,
pole sünnis,
et loobumus on religioonist ülem,
kaitsku koopaid kindlustus, ühte,
nad loobusivad kaitsetest aint
suguühtel.
*
Palu lastel, et teistelgi oleks nii,
kui noorel piigal suu magusaks teeb viin,
see marjametsa maitsega,
ta kiusuks aja keeltki kõrva
ja plaanind teise mehe mõrva,
kui Emajõe ääres, Jäneseraja algus,
seal puidust kuju, ootab võõrast närvi,
kui kõneles, mu nägu muutis värvi,
siis paluti, mis vääri,
nad üles keerand oma kääri,
ja vaat mis olgu, saagu selgeks,
veeks või helgeks,
homme algavad punariigis nääri,
kuid mõnest jõest saab sammuga Munamäeni
ja veidi kõrini sai riimist, olgu, olgu,
ma edasi mängin tolgust,
(rohkem ei tule) ei ma usu!
*
Sinised liblikad pidid lendama kuuni,
sinna kuhu kanti neli ruuni,
ühe elu, ühe puuni,
ma ratsutasin mära, ei villast saanu täkku,
mu liblikatiib tegi talle kõdi,
mu kõdi ajas teda närvi, ei siiski,
me armastusele panime selga,
mitte mõistupäraseid, vb naljaga,
kõik võõrad kaltsud, aastaajata,
ei seda hobu enam ratsuta,
*
Milline kaunis segadus, kui tuleb...
kust tuleb?
ja siis ei näe, kui nägijaks on hüütud,
ennustustel on mage mekk,
kannatustel soola tunnus,
nad kirjutasid epopöa, nagu sina,
siin nad olid, villa-karvata,
surma-mõrvata,
kerge maailma esimene sära,
kajab – kas saab, kui särab ära?
*
nad kündsid suure kuuni, maa hallini,
kivivallini, Hadrianuse uhkus,
kooliõde, ei teadnud paremini,
ütles "puhkus" puhumise kohta,
naerdi pilpaid hammasteks,
need ahel-trellid, kikud,
välja kukkus,
III
SALAMISI SANDARMEERIA
*
Keegi kellegi kella on kruvind,
Nii puudutand sisemist hella,
Ei tea, ei tihka,
Kes keda vihkab?
Ma annan nüüd sõnadega säru,
mu süda on suure sõsara valu,
kes ei talu,
kui teda paksuks hüüti,
kui teda võrku püüti!
Nii segane on see algus,
mis sellest, meil tarvis pistuleti moodi,
Prantsuse stiili, metodüümias,
nagu punkar, kes õllest viltu vaadand,
aaa, cannabinoidi, mustad päikseprillid
viltu kruvind,
mul tärganud huvi selle nurgas
tiksuva poeedi suhtes,
te teda teate, jah kõnetan just sind
ja sind ka,
mäletate küll kui revolutsiooni,
kui mitmik-kordselt kanda pöörand,
*
60ndatel võtsime vastu leppe,
et ei eal,
kuid kes teab, veel,
kui sina ei tea,
nii väidad, nagu 8pall,
mis ennustama pidi tulevikku
aga mis siis kui joonelt,
nimelt ajajoonelt
on meid nopitud avaruse avarusse,
lineaarsest ruumilisse,
peadpidi unified!
*
Mis ma tahtsin öelda, viimased
paar tärni juba, ehk salmigi,
et kui sa oma kontsad jalga ajasid
ja kerkisid oma naiselikus suuruses,
ei pidanud mu otstes sõlmitud toredused vastu
ja vesi mis mu hinge kannustusel igaviku
nime kandis,
võttis sind nähtamatu suudluse vimmas valvuriks,
kanna mu tähte, ta ütles, kui proovis
vinnastada kopse järgmiseks hingetõmbeks,
kui aint ei tõmbleks,
siis südamed kokku õmbleks, Singeriga,
nagu Sügises, jah, nagu filmis,
et kanda vagaduse loodi, mõõtmata loori,
mis katnud ilmailma sinu sügavuses, mis,
sinu silmis.
*
Nad valisid välja parimad, siis vaatasid neid sügavalt,
nii sügavalt nagu Tiibeti liiva puhuv munk,
kui palju meist luuletab?
Kõik vist, see osagi seal tolmuse katte all,
esimese paradiisi tuline ring,
katusel must lind, see sinu emalt,
ehk isaltki,
kui needuseid ei murta, su Saalomoni käsk
ei kutsu kristalli sõrmusesse, sõrmust sõrme,
sõrmi siia ilma, mullast Muhu mätta otsa,
kus mätta alla maetud su deemonlikud elukombed
ja vanaisa Vabadussõja munder,
need teadsid teineteist kui venelaste hirmu,
kas venelaste suhtes, ei meie,
Issameie, kelle laste,
nad samuti on inimeste sarna,
nagu põsesarnad Moskva moodi, Balletisaalist
Berliozi veereva peani, tramm kui sõitis,
sõda kui limbo, sa tahad öelda,
ei, mina ütle miskit, mis sinu sees ei kaja,
siin maailmas meil kõiki on vaja,
*
hommikud on ärganud kuketa, tikk-takk,
kunstipoolselt loodu, ise-ära-poodu,
kui südasuve kanti, nad viskasivad,
mul limonaadi sisse kullast münte,
Saalomoni teravad lapsed
- Tema müstilised sõnad,
ära Wolandile ütle,
Pasternak on munast murtud,
terake ioodi ja idioodi surm,
kes süsteemi-vaenu välja näidand,
nad teinu temast näidend,
see parandama peaks nüüd kõik,
selge see, vot kus lops,
meil Peterburi, isake Vanja, Petja
tuline vend, Andruse isa,
kutsus palke Eestist langetama,
et sohu lasta Peetri kutsel,
tuhvel oli kitsas,
aga munn oli suur,
hobese moodi,
hobestega nad ära toodi,
Neva jõe kaldalt vahib vend venda,
aga ära ei tunne, nii kurb,
kui vajub igavese sõja unne,
*
(interlude) – ma taju valu,
aegade silmapilk, kui lapse torujas huuled
kustutasid viimase küünla rahu,
akna taga trolle ei loenda,
ema viskab pesuvee välja, see aurustub,
aurustus küll,
kuid see, kes veega tuli,
pidi veega minema, lubrikant,
*
toredus mõõdeti võõraste naeratustega,
neil oli pühvli saba mõõdet,
pruun sihvat-sähvat,
päikese kuldne mõõk rebis hallaohtu,
nagu taas, ma haistsin ohtu,
kuid nüüd siin on nagu midagi,
ei ärevust, ei kedagi,
tuli kaminas, aur teetassi kohal,
nina kärnas, mokad verised,
mitte kähmlusest
vaid armastusest,
*
nemad manipuleerisid selle, kes tugevamat
ei kartnud,
tugev oli mitte jõu-märk, vaid
ahelvare, gladiaatorlik sihikindlus,
isand Tere-Talv,
tühjaks oli lutsutatud vilja salv,
puud olid metsa jäetud,
kasvama, mõrvama väiksemaid puid,
"mida sa ajad", nad ehitasid maja taha aia,
nad ehitasid aja,
lineaarne lõikuspidu, kulminatsiooni kuuldemäng,
Elmarist tuli kirikumuusikat, sakste suvelaule,
õhtuti hoidsid nad limbost karvavõrra eemale,
et puuvõõrik ja nahavõõrik nende ilusat muserdatust
ei riivaks,
nad olid armastajad, sa ütled...
IV
INTERLUUDIUM
*
Veneetsia teatripublik kustutas Eestisse sattudes
sigareti valesse auku,
tuhatoos, mis viis sõrmed mustava hallinduse pealinna,
ei keeranud ooperit kuulates oma kasutajate/katsujate
küüneviha nende hostide, hordide vastu,
sedasi on eestlane ümber ehitatud, kauge Kalev,
ei, tema poeg, hiiglaste kunn, vana munn,
see sõna on rüve,
nad katsusid meie tamme, meie tüve,
*
xenos, jah, see oli tema nimi
ja teda oli palju,
ta ei mänginud pilli, ei keeranud topelt
kingapaelu kinni,
kui seisis peegli ees, enne kohtumist,
ei pigistanud vinni,
aga tema triviaalne frivool, jah, see,
lubas oletada väsinu mõistu-heidet,
ta kunagi oli kaotanud eide, no wonder,
do wonder, sel õhustiku valu kalk,
tal pähe kukkus palk,
see seletab nii mõndagi,
kas arust kaugemale sa ei näe...?
vaata uuesti!
*
vale tegemise ja vale olemise vahe
on kaua kustuv küünal,
ühel on lõpp ja vine,
sina ju nii ei teeks?
Aga teeks ikka küll!
Et saada kõik,
pead olema valmis OLEMA kõik!
*
Mina olen Leegion! - sure ära,
kelmid ja pühakud seal Saku lähedal
sugulaste suvilas,
emad katsusid kullast kette,
nad katsusid,
ja unusid oma imekaunid sõrmed
liiga kauaks vette,
*
peremees parmupill, seltzimees
kelle taskus oli revolutsiooni auk,
Meie reliikvia on vabadus,
isadel oli vähem saladusi,
nad kasutasid keeli õiges kohas,
pillikeeled, see parmupill,
kui kooti saatusele lõnga,
kooti lõngaga mustreid,
Munast mis koorund sinu nägu,
ära aja hägu,
*
nad ütlesivad, et meid olgu palju
aga palju on siis surma
ja surma neeldu sa lasku,
ta astub sulle otse tasku,
kes õlg õla kõrval
võtab teise mehe
ja teise mehe jumala sealt vastu,
*
aga eestlusele kuld ja kulla kõlin,
