Pillavatele tähtedele

Selle sooviga sai alustatud midagi lühikest,

midagi tabavat, 

siin selle taanduva ja olesklusest enama ees

ei peatanud mu nähtamatu käsi ühtegi vimma,

vinnanud su pealaest jalatallani 

enese sügavamatesse paikadesse,

võisin nüüd austusega naeratada nende samade 

peeglite ees, kus kord olin nutnud,

aitäh, et vaevaks võtsid lubada

ja kinkida endast enamat,

tänutäheks pilk karget ja joovastavat eliksiiri –

Midagi, mis poleks nii kume

Taevas ehk, või läbi kardinate tulval tuhk, 

kui memmekeste kevadkülv läbi oli saanud,

kasemahl läppunud hingitsuste sees, kägu kukkunud,

varesele valu, põlvede kraabud, pikad ja verised,

Tartu limonaadi kallati peale, 

fantoom-niitjad lõikuvused laste hingedes,

kes just olid ise lapsi saamas,

amööbse maailma meeleheite ja kummaliste traditsioonidega

kustutati mineviku leeke, vesi õlile ja kärab kah,

nüüd puudutan sinu puhevil puhmas, huuli, huuli

ja kaotan igasuguse vormi,

kohe saabunud on talv ja sa tuled,

oiates nagu teisigi,

oiates, oiates,

ohe.

Dialesooria

Minu elu postkaartidel olid alati paljaste rindadega naised,

ränist ja marmorist teeside ja antiteeside füüsilised kujutelmad,

alumiste kolmandate silmade veatuses,

et siis kunsti nimel siseneda teiste reaalsustesse,

nagu sajandeid minussegi,

sisestuse saatel valas viiuli vinge vile meid inimestena üle

oma palava orgasmiga,

talveaia piduses meeleolus pandi käsi peale,

koer jooksis põleva maja eest, liiga nälginud teine, siiski isane,

võibolla ka emane, kes enam mäletab,

sedasi mulle meeldibki, ilma punktita kellegi ajas,

valgeid anemoone täis aias, tapetud sigade seas, kastis defineerimatu olend

end valla päästetuga, sealtmaalt adus ohver oma meelsuse tähtsust

ja ei julenud koopast välja piiluda,

teisel jõulupühal peletas ta kõike mis polnud roheline,

et kindlasti tanu alla saada,

külamees, külamees, enne teisi,

pani hinge alla palvuseks tuleviku

ja lubas päästa neid kes seda väärivad,

kreemine mänd kajas sügavas tumedikus.

Pärast suve (melanhoolias)

Selle tähtsuse suurim noos on sinu eneseväärikus ja lubamise ruum,

kajakas lendas akna taga, katusekorteri soojuses pidasime

teineteisega tõtt, vaat, teinegi lendas ja sõlmis tuulega leppeid,

paratamatu vabadus taskus sõlme keeratud, et meenutada midagi,

ühes sellises palavuses pidasime lahinguid enda ja teistega,

õiguse vaatlus ja tõde, mida pole kunagi eksisteerinud,

valge kotikese sees muutis silm värvi, enne kui tsaarid armu andsid,

kirjakeses mille sidunud oli roheline tempel,

astus sõna-sümboolika vastavuses looduse ja liha lahutus,

astus julge varjamatusega inim-looma südamesse,

et seal tulepüramiidide tipus Styxi jõe valvurile taalreid kinkida,

Acheroni jõe ja emaneerunud hinge taga laus-kuldse ringi sees

pidas teadvuse ürask oma meelelisuse auks paraadi,

enesegi üllatuseks, ahju servast haarates:

"Ärge vanduge alla elule!"

Pisukestele palaks

Sündmuste horisondi ja maagia võrratu lahutus,

millest keegi osa ei võtnud,

nähtamatu piiri peal, lapsepõlv, täiskasvanu,

see vana taat sillalt rippumas,

orgasmi viimase kopika eest saadanale siunanud,

ja täisväärtusliku südamiku päev enne kohut,

seda mida enam pole tarvis,

kasvatades teadmise üksildast puud,

üksildane ainult pimedale,

lähedalseisja võis vanduda osakeste kaja,

uks ukse seest ja raamidest väljas, laine harjal,

üks tibuke, teine kanake, kolmas kukeke,

hip, hip, hurraa, hommikupoolses toas

kasvati ikka enesest enamaks.

Ühest enne teisi (paraadnik)

Siin ta nüüd on, veidi vanem, nagu tavaliselt, 

lähtunud kolme-punkti-teooriast

ja küsinud küsimusi, ootamata vastust kui sellist,

siis õhtu hakul, veeldanud end ja enda keha,

palus ta maagial näidata suunda emaka 

ja selle vahelise barjääri ette, 

sealt ta tuli ja peale tulemist ka jäi,

ihade ja nende käivitajate progress aeglustunud,

võluvate andumiste seas helkimas palavate päevade arm,

kellad kusagil hommikupudru ja õhtuleili aegluses,

tahkestumistes ja niitjas aeg, keda kõik olid uskunud,

murdunud just enne sündi,

siis, iseendana ja selle olemisega kuhtunud mälestuste vimmas,

vinnand endid teadmiste horisondile, 

sõelus ta paadis terasid sõkaldest, 

vastaskaldal, kellegi karvasega istutanud teadmiste võpsikut,

tule ja tuule tütardele kosjalisteks,

"aga vot süütust sa tagasi ei saa",

kostis kellegi kibestunud mamsli hääl,

gravitatsioon ja selle usk, venitanud rinnad maani,

pesumaja esised lapsed, silmad krillis,

peitnud end tuleviku eest,

süütuse taga pidavat magusama teadmise marjad rippuma,

küpsenud aia tagumises otsas,

tuvi, kelle lendu oli seganud mõte talvitumisest,

pidas paraadi kõrgema oksa tipus,

lupsti, kukkus mari ka uinuja suhu,

ärganud veel enne teisi.

Messieri objektid (varalahkunu)

Udust millegi ja kärsatatud esimeste jalakarvade mälestuse vahele
olid sa end pigistanud, sa närune ja samas nii armastatud,

perekondliku valu põhjendus, siiski parandamatu, paratamatu,

seal vahel, kui kasvatati anemooni ja lõhuti puid, 

katsuti pajakinnastega õisi, endal higimull otsaees,

talviti paterdasid kalossides vanaema Mummi kaissu

ja ka tema teadis, mis õudusi sa kaunite kunstide nime all

elama hakkad, 

mulle meeldib su naeratus, 

eriti siis, kui sa ütled neid ulakaid sõnu,

madujate sõrmede all, vean end kringliks,

keha seadnud end järgnevate orgasmide tormiks valmis,

üks, kaks, kolm, üle ühe, üle kahe, üle kolme,

sa pidid olema üks tuulte ja tule tütardest,

kellega kokkupuutumine polnud juhuse märk,

vaid nõudmine ja looming,

ja sa lahkusid minu tunnete esimese palangu hetkel,

kaasas see miski sealt udust, õlekõrs läbi torgatud,

naeratus valgeim, taotlenud õdusust teadmata sõnu selle loomeks,

kuid sa olid siiski oma.

Messieri objektid

Pärnu madalate majade vahel avaldasid sa mulle oma saladuse

ja see oli ilus, ilusam kui oleks võinud olla,

sa ei peatunud, et seda öelda, vaid tormasid esmajalul

ühest poest teise, ühest restost teise,

kusagil lõid sa jala ära, kiunatasid valust,

kusagil muutsid sa oma meeleolu väljapaistvust,

et nõuda kohvi sisse rohkem piima,

kusagil armusid sa minusse jälle,

siis kastsime endid jahedasse jõgge ja ma kirjutasin

selle pehmete tähtedega, et meenutada seda ebaharilikku

pehmust millega ka sina mind leidsid,

tavaline hoopis ürgseim, 

hoopis turbom,

seal suitsetasime pigiseid konisid

ja jõime kanget alkoholi, sest teistega oli tagurpidi vedanud,

küüned lõikasin enne tulekut 

ja enesele ootamatult magasin ühe võõrapärase naisega,

see meid võibolla päästiski,

igatahes oli see ilus, ilusam kui oleks võinud olla,

seda tahtsin ütelda.

Olemise väest

Peletuslike ühtsuste kiuste ei kandnud need tundmused

oma paganlike vilju, vaid ihade ja mõnude

madalaid vibratsioone, kuid eks ole seksil ja verel

vana maailma hõngu,

seda äratuntavat teadvustamist,

millega sindki kord võluti,

nüüd puudutab sinu puudutus sind ennast,

öösiti kisendab su keha valguse järele,

kellestki teisest, kes teisenenud allika ja valenduse

piiritute haavumiste mõjul

on end petta lasknud,

see vajadus olla koju oodatud,

võibolla isegi mitte vajadus vaid palve,

võibolla isegi mitte palve vaid kutsumus,

olla see, keda keegi teine ei oska oodata,

peale iseenda.

Gaia vardjaks ehk kojaülema laul

Enne maailma lõppu pidid nad veel viimast korda magama,

armastuse jaoks polnud enam ruumi,

tema enesevaatluste karm tulemus oli nõudnud

veelgi karmimat lähenemist,

eemaldumise katsetest hoolimata, oli ta kandnud

kauge tundmuse kaunil kutsel

enda raudseid maske ühe sensuaalsuse varnast teise,

rooside tulisuses ja Pariisi treppidel ning parkides

suitsetatud sigarettide uimas

lausus ta viimase keelduja ja uskuja säravail silmil:

"...vihmas saab kõik õndsaks."

sellel keskööl ei kaikunud kellad,

vaid alasi kume löök ja ihatute põrgu kutse,

tuut, tuut, tuut

sealt nad tulevad, pasunad sõjaks valmis,

hoolijate armaada, eetikute brigaad,

pehmuste vardjad, hinge tülpinud nülijad,

et lõpetada maailm, milles erisuse palgeil

looduse valmidus hoida hirmunuid, 

siunatud ilma ja vanade vaimude kaitsel,

seda maailma, kus üks tunneb teise,

seda samust vana maailma, mis universaalsete

muutuste kiuste kandnud tavalisi ja tavatuid,

ühest valgest plekist naise sisemistel linadel,

mateeria vormumise hääletu vimm

ja vinnastumine enne uue universumi sündi,

karje, karje, karje ja tulevaste põlvede kulumise

valus-mõnus aisting, nüüd on siin, 

siin ja praegu,

tuksuva planeedi südamik pani liblika

lendama nendele päikesest paakunud õlgadele,

veel enne kui tekke-kunsti valdaja

sai anduda oma loomingusse,

sest tema teadis panustaja ja hoomaja vahelist

sõnatut kokkulepet,

tema teadis.

Selene vabanemine (turm hingeks)

Selliste tulemuste saavutamise nimel oli ta valmis ohverdama

oma niinimetatud au ja selle kartuse värina,

et siis kui suguakti viimane higitilk oli langenud 

eelmiste armastuste magatatud linadele,

ei peaks ta oma näotusele otsa vaatama,

sest mis sellest, et väline, see fassaad, 

polnud nõudnud maailmalt oma toretsevat kaotusvalu,

tema pidi olema oma enese väe ja paljulisuse 

ühtne kuningriik,

kui veenide kaetud nahkne tunne teda jalgade vahele tabas,

kattis ta oma vaoshoitused enesekindluse läbipaistva linaga,

selle õrnuses pidas ta kinni oma lubadustele,

mitte kunagi alluda,

ei ühegi vale-kandja, habemiku, ega turvise murdja

meelitustele, ei ühegi teadjamehe hurmale,

ei ühegi haigestuja appihüüule,

tema kodu oli südametuse ja pidetuse hall-ala,

fikseerimatuse kuldne paradiis,

definitsioonideta ja allilma rahule vandeks,

leegitseva mõõga ja mööda mädarada itkenud gobeläänide vahvusega

kandis ta oma hinge, kui see mis varjust valgemaks sai,

polnud küsinud muutuse hinda,

muutnud siiski ja kaisutanud enese vigade veatust,

nõnda tundis Selene, kui ühtis teise mehega,

seal eelmiste armastuste magatatud linade vahel, 

kuhu suguakti viimane higitilk oli langenud,

teate küll.

Rüütel Asbuse eleegia ehk võlukepike

"Ma tahan proovida midagi uut"

ja ta tõmbas tema käe enda ligi, vaatas sügavalt silma,

kattis enda tõelisust selle sama kire tulisusega,

silmades peegeldus noormehe hägune vaim,

kui need sõrmed olid märkamatult leidnud end

naise järve leigetest vetest,

udutajate kolleegiumi viimane tempel punasel vahal, naise näo ja armust tingitud

hurma vahel navigeerinud ideede faksimilaator, sest miks ka mitte

filtreerida tõde kellelegi,

peale rindade ringmängu, küll eest, küll tagant, 

sõda nende kahe linna vahel oli lootusetult läbi, peetud parajaks ja au-asjast kaugel,

nõnda näis ainult erutatud ninadele, 

et sitast on saia tehtud,

sealpool keerulist olukorda, enda poolt

keeruliseks muudetud, astus talveaeda

mõnusaks kepiks üks paine,

hingevalus ja roojatu,

kuid siiski naine. 

3d5d

Põrgutuultega vallatlenud sukkubus,

imenud meetreid ja nautinud iga sekundit,

iga nahakandja ihaluse orjust, naisemehe ja mehenaise

petetud vannete paljulisuses, õnnis vaid mälestus,

seegi keedetud tehnokraatide poolt, 

aga kes oleks ütelnud halva ja hea eripära ja siis,

ja siis vandunud risti rinnale vedades, et seegi kõige parem,

sest ajaloo kannanäkitsuste ja hinge võltsi veatuse

varjus lubas jõuline struktuur oma väge ahistavalt nuiata,

veriste päevade kallal käis falloslik märter kasvatamas utusid,

endale ootamatult peegleid valades, kaugemate õndsuste nimel,

nii sai väidetud, 

kehalised naudingud, kui olidki olnud keelu all,

päästeti valla, puudutused libisesid näppude valvsa pilgu all,

kulgesid külmade värinate ja nahksete nappade vahel,

märgunud kallimaid suudlesid suletud huuled, 

orgastilisus avanud kord ka need, siis jah siis võttis

kiretu paine neid oma talumatu kerguse haardesse

ja kandis universumi piiritusse,

eeter, eeter, eeter.