Need kuldsed munad (hanelt)

Kell on 07:14 ja ma tean mis väärtus on armastusel,

et seda sõna heaga välja ei peaks ütlema, kostan

siinkohal minagi, et mõni väljamõeldis kandku

autori nime juba eos.

Tasase suuna või metsiku? Kes teab, kes ikka, kui mina,

et mõlema suuna vahel on keegi salajane kulda istutanud,

puud mis juba 29 aastat kastmata, kasvanud siiski üle põlve 

ja kandnud meeletuid vilju.

Nendest võisid süüa ainult loomad ja inimesed, siiski

ihaldasid just naised neid aromaatseid hukutajaid,

nendele mõjus vili uimastavalt ja kord kui mõju kadunud

ja võim kodus, ei tundnud nad endi elusid enam ära.

Nii lihtne oligi.

Selle keskmise tee taga kasvas Masuraadi tempel,

pealuud iga nurga peal, iidsed jumalused, endised kehad,

marmorisse vormitud, keelud ja kirjad täkitud väriseva käega jalamitele,

siiski kunstile au jagamata, ainult hirmu külvamiseks.

Sealpool saingi aru, et ma olen...

Selle kannatuse saatel kandsid nad elamise tubadest välja

kõik oma vanad ja purunenud, ootel ja nutused,

et siis valmistuda järgmise etapi osaks,

lennutada tuuli läbi ja kanda maailma suurust

kergusega oma õlult, tasane taevas laulis lindudega

kui õhus sünnitas meistrite käe alt vallandunud

kirjeldamatus oma esimese lapse,

tõelise paratamatuse voog, osakeste tantsisklemisest

ja tõdemusest et nende osakeste vahele jääb alati ruumi,

ruumi mida asuda täitma,

soovide ja võimalustega.

Kui nainegi nõnda saaks

Võibolla taheti öelda ja öelda seda ainult enesele

läbi märkide ja sünkroonsuste, nüüd reklaaminud

enda sisekaemusi ja teeninud kopsakust kukrusse,

endal silmavalged punaseks kulunud pimikutesse piilumisest,

õhtukuma taga kallimate varjud, kasvanud mälestustest üle,

puhkuste ajakavas nördimusega, mis veidi teeskluse sarnane,

avanud rinnahoidjaid ja heldimusega kinkinud erutust

neile kes nähtamatuse taga vajatute nimesid kandsid,

kallistus, suudlus ja enese poole pöördumine,

kunstiga võib kaugele jõuda kui pole ootusi, lootusi,

neid kiviga visatud seisaku-momente, üle-õhu vedamisi,

näha veel vaid veidi ennast nendes pisarates, mitte kurbusest

vaid tõelisest tundmusest, mis kaigub tuhandete aastate miljöös,

ümbersünni tuuletuses, nii on hõigatud välja, meelde tuletades,

et tähtsus sünnib pealekauba, palud või mitte, lasta nüüd lahti

ja nuusutada neid kollaseid õisi prantsuse balkonil,

Vahemere sündsusetus kutsunud ühtima, krevetid mälutud,

juustud sulanud päikese tavatus õrnuses, vein virgutamata

kasvatanud heljumist, tiivad laenatud neilt kes võtsid vaevaks

inimesega kokku kasvada, tänu taevale,

sealt tuleb järgmine, naeratus näol, arvamas luuletajast midagi,

päevast päeva, ööst öösse, punase sibula koored ummistanud 

vaimseid elamisi, proovinud armastada, kordan proovinud,

nende kunstilise väärtuse manamine nõutud vaid kõrgemalt,

sellest ise, ise, ise, ise, ise vaid unistanud,

seal nende nimede ja numbrite, tähtede ja allegooriate varjus

saab mõni oma tõelise vormi ja lubab endal olla eksisteerinud,

see looja, lammutab vana alati pärast uue loomist,

kui see looja soovib olla muutusega ühtne,

muutus on ainus konstant,

võibolla oleks hea kui nainegi nõnda saaks,

seda ta mõtles ja mõistis,

et vast juba ongi.

Pimedus saab valgeks (pošuli)

Sureva taeva ja mehe vahel on naine,

see sama näilikkus milles kastetud kõik hoomamatused,

ükskõiksus paratamatu, pahviks löödud inimtõug,

inglite äratajas salajaste kunstide viljeleja, 

möödaniku meenutustes kallimate figuurid,

näod kõigil kuklasse, südamed jäätuvates pihkudes,

teil seal kaugel pole vist vajadust pista end väiksemasse vormi, pandemoonium kulunud väljenditest umbes,

taas puudutavad nad mind siit ja sealtpoolt,

molekulaarne püsimatus vannub jumaluste taoliseks,

et vägi saaks välja, et vägi saaks välja,

elemendid puhastage, et manitsuste taga võiks näha

tõelise hoolivuse ja haavatavuse inglipead,

sõnad mis kaitsevad ja sõnad mis ravivad

ja need teised mis joobnute huultel ei maga,

saanud uute palvuste pealseks,

valge puu mille all kord sündisin, näinud paremaid päevi, elu-öö lõpul seadnud keeldudest hoolimata samme, neid samu samme, kodu poole,

akendest vaatasid su silmad, ühise taeva ja maa poole,

kallimate rõõmud ja kurbused vahetanud ürpe

ja sellest polnudki nii kahju,

ma olin sinu ja sina minu, mõni ütleks,

nii nagu peab,

nii nagu peab.

Kaetust

Selle jala tõeline tunne pole kadunud väärtuste vallatus,

põrgu seintele kritseldatud grafiito: "Armastus tõi meid ühte surma."

siis põletati nahkadele päikese templeid, sümbolid mille 

vormi ma kuidagi ei suutnud meenutada,

mind tabanud ebaedu polnud saatnud meiesuguseid veel,

siis esimeste seas, sain öelda, et mina tulin välja sellest kõigest,

saatuse parandamatud haavandid, vere maitse roojamas

puhtaid olendeid, muutmas neid peletisteks minu kõrval,

seitsme pea ja äkiliste meeltega,

fööniksina tuhast, klassikalise filoloogia tõetruu alamana,

igaviku poeedi näo kuid igatseva südamega, see pidavat 

nii olemagi, kuigi sedasi ei paistnud mu olemus janunevat,

kas tõesti võis veel parandada hingehaavu see sama mis neid 

oli löönud, see kuldne läige nahal, tema huulte puudutus,

mõni veatu idealistlik räsitus, alamale, jah alamale,

pole vaja teada kõrgema võimu kandja hingeelu,

taas kord pööran ma enne risti, et mitte sarvikule

kuklasse hingata, meie tundmused ei paista kattuvat,

tüliõuna keskmeks on armastuse seeme, 

enne keskööd panen vere hoiule ja toimetan

ainult enese käsu ja tahtmise järgi,

võtku neid teisi see otsimise vägi,

minust peab saama leidja.

Käsi kaugel või ...

Sellest kõigest pidi kunst tulema, tõeline ja puhas,

salajaste nüansside kuningas, leegitseva krooniga, 

valmis hülgajatele kätt andma, ehk polnudki

see ohverdus neile meeltmööda, kui ma olin näinud

päikesekoja valvurit, mõnudega maadelnud,

see valu ja tema oskus mind lahti sõlmida, 

need olid vanema igaviku madalad mõjud,

ähvardused, et parem on üksi, koit kohe ukse taga,

piduse näo ja valiantse hoiakuga, sõdinud peletistega,

kes kõik su kutset närinud, 

aga päike tõuseb, kikitab kõrvu ja kingib kulda,

taas katsub kergus üle kere ja avab selle,

mille lukk on paistnud roostes, 

et ka mina võiksin lembes laulu luua,

sinu nimi suul.

Vanitas vanitatum

Mis siin ikka, teil kes te olite pool-väärtuste najal

enda elu ehitanud, polnudki vaja teiste tingimustega abi,

sest see kes teil eelmine nädal hinge seest kiskus,

oli see nädal ikoonidel jumaldatud, 

tuuleke, mis mõnedel juhtudel kustutab on võimeline

ka suurendama leeki, neelaku mis maksab, kõigile võrdselt

tähendab keskpärasust, inim-projekti surm,

sedasi vähemalt teistest eripärasemalt võisime meiegi

näha kesksuvise päikese all omi võlusid,

eriti kui nendel võludel olid sinu käed ja sinu jalad, 

sinu nägu ja nimi,

võtsin ka sinul käest kinni ja sosistasin meelitusi,

nagu ennegi, siiski alati teisiti, alati uuesti,

sest ju siis on vabadusel võime võtta meie väärikuse

vastu omi kontrolle, naglalt siunata siis kui pole vaja

ja manada näilikult enese nimel, 

siiski teistele näpuga näidates, et poeetilisus 

pole siinkohal keelu taga,

keereldes ja viseldes tühjuse poole,

struktuursete olemite irvitus laenanud julguse 

sellele alatule kuid lubatud hirmule, edasi, marss,

taeva poole, iga dimensioon kiitleb oma luigelauluga,

teemantina siuglev hõbejas jõgi, millel hinge libratsioon,

parema tuleviku nimel, sedasi on väidetud,

reaalsus pole küsinud loojatelt väärastumist,

siiski saab väärastumine ilmneda, sest nii palju

kui on öelnud targad keeled, muistsed tahvlid,

oleme me kõik siin paadis kambakesi,

nature morte ja selle võimekus kirjeldada korduste sadismi,

pildilt hääbuv lootus, et asenduks sunniga,

sund elada, sund surra, mõnel juhul sund ära jätta,

et siiski vastuvoolu triivida, kõigi maskid ees, kõigil,

sealtmaalt on selle tõelisuse nimeks tants surmaga,

käest kinni ja rõõmsal meelel igaviku valvurite tänupühaks,

vannutatud piiririigi vapil selle armastaja hing 

ja sama pühaduse vorm, mõnel juba näodki,

aga siin oleme meie sinuga, suurte mängude nupud:

rex ja regina.

Vernerist pooljumalateni siis veel tagasi, nali, ainult edasi

Kirjutised seinal, et see keda hüütakse

variaablite kuningannaks, saaks oma isu täis,

ohh emand Looja, sinu sidemetega ja selle täiusliku naeratusega

võib mõni meist kella tagurpidi keerama panna,

aga ei suuda kunagi muuta enamat kui seda milleks 

usutakse end võimeline olevat, või nii ta arvas

ja kohmetuna pillas selle uitmõtte peale oma kohvitassi,

kohviku külalised vaatasid temast mööda,

ehmumine oli vana sajandi mood, nüüd olid uued ajad,

oma mõtetest teadlikuks saamine pidavat pagasit vähendama,

seal seisis valge nahaga, veel värvimata neidis,

nuttis nukke taga ja sajatas oma kaotusi, kunst mis ehetena

tema nime edasi kandis oli rohkem laps, rohkem essents,

kui massi väärtused ja hoiakud, need suhkrust visandid,

sulanud aegade hämusse,

teravad purihambad puurisid põske, raua maitse neelas igavikku

ja looming, see vana hoor, mattis end päevade ikaldusse,

sajaseid lehvitades vanadele vuntsidega meestele,

et iha, mis teda kord oli kannustanud, ehk otsustaks koju naasta,

kohvi aroom heljus külaliste ninadesse, käivitas momebaarium 14

ja manas vaimusilma ette hetkelisi audiovisuaalseid haistinguid,

implanteeritud, võibolla, ainult sina tead,

siis võttis elu teda tema enese loodud reeglite kohaselt,

sest teisiti enam ei saanud, kui just tema valikust lähtuvalt,

seal ta seisis, muutuvate nägude ja külma tuule käes,

suvi kohe siin.

Düreri protestist

Seletades sipelgale vaba tahte olemasolu ja ärritudes

selle käigus olendi mõistmatuse peale, on tõeline

enese madaldamine suurejoonelise ja võltsilt ülla

eesmärgi nimel, aga siiski peab inimolend end ju

õigeks kui ajab õiget asja, oma sisemise õigsuse 

kompassi truu nõelana, pendeldamas sinna kuhu 

see väärastunud ja programmeeritud õigsus juhib,

ohh seda inimest, eriti seda, kelles teadvus on ladvaõuna

kombel allseisjaid iharaks ajanud, vesiste suude matsuvad

pärad, lopsakad huuled puhevil, puristamas ihaldatud vilja suunas,

keeled laksumas suulakke, süljepritsmed kiitmas langenu helgiga 

elusa puu tüve, päikese vallatus silitamas ka neid,

siis tuleb jänes ja närib aeglase kuid sihikindla perpetum mobile

hirmsa varjuna puu ribadeks ja sätib oma kuube, vaatab kuldset kella

ja kepsleb tagasi hullumeelsuse ja selle meelsuse võrratusse auku,

augu kõrval sildike, põletatud tähtedega: ainult julgetele

need kes üldsuse ja ülla eesmärgi nimel endises silmad-punased-peas-

suu-vahune-ees hoos järele hüppasid, leidsid end vormituse

ja struktuurituse allilmast, gravitatsiooni puudumine kõigest

lubatud ampelmanlikus luksuses, sigari toss kõrgumas müürina

üle vabade ja vallatute peade, üks neist Düreri Melanhoolia

pilt-eksimatu järeltulija, odava soku ja vasest kellaga,

dodekaeedriks kasvanud olemine,

vana mees pühkis kujude alt pärast nende sündi vormimise pulbrit,

liivapaberi heli oli rebinud hinge luudelt ja samamoodi

nagu ühel meist on alati midagi öelda, oli teistel midagi ütlemata jätta,

sedasi seisis kaoses kõik mida oli peetud ja milleks oli peetud,

erinevus vaid vaatleja valik, 

puhuti kord ja kaks, enamgi veel, liblika ja kevade vahele jäi

otsus olla sama silmaga nähtav kuid teise meelega tajutav

ja sipelgas ning tema uus teadmine said teadvustatuks 

alles lahtilaskmise järgsel päeval,

kui neid looma asuti.

Agathodaemon (kornukoopia)

Seal – ühes käes küllusesarv, teises paduvihase kroon,

mida oli lubatud peadele asetada kui hing ja selle muster

olid valla päästetud vete pühepäevane nähtus, mida iganes see ka 

oleks tähendanud, sedasi oli öeldud, rohkem polnud

kindlameelsele tarvis, anna ainult ette, kaerahelbed veega,

homseks vahtrasiirup, sidrun ja cayenne'i pipar, lange, lange, lange,

siit tuleb see mis sisemine ja ühenduv kvant, kvant, kvant,

aitüma naabruses tolknev osake,

rütm viib leiutatud südametunnistusele altari ette orjastatud kallima,

nagu nad kõik, me kõik, siis orjuse reglemendi järgi,

seob ta end ise nööri külge ja heidab ahelatesse teeseldud hurmusest,

et siis see nähtamatu tunne, mis valetab valeks, annaks lubatud rahu,

neli triljonit aastat, ikka veel, ikka veel on mõnel ketsides kivikesi,

mis nüüd on briljantseteks lihvitud,

seal ühes varrukas salapärane käsi ja teises madujas vingerdis,

peetud ebameeldivaks, tulnud välja inimese hirmu haistma,

harali keel maitsmas õhku ta ümber,

palju armastusi ja mis nimetusi selle üldistuse alt leida,

keelud ja mesimagus hoovus, kui teatud pingetest vabaks,

lõhnab roosimahla ja vöökoha puudutuse järele,

sõrm puudutab sõrme ja elupuu juurtesse voolab el vino,

Tagliafico naeratab kohevate vuntside tagant, kiidab taevani,

hääl ja selle hääle virtuoosne lajatamine rumaluse õuele,

pargitud nahkade vahele asetatud sametine vöö,

soome-ugrilik samastumine selle looja nõiduslikusega,

et siis haudadel kõndija ei peaks viimaste kõneluste vahel

liiga palju hingama, maskiks parim, suunurgad üles-alla,

alla-üles, õhku, õhku, õhku, 

rumalale piisab armastusestki,.... või siiski?

Ent see mäng väärib küünlaid

Surm, nad ütlesid pidi olema midagi käegakatsutavat,

siiski müütilisuse varjus ja dogmade teravate küüniste vahel,

sellest hoolimata visates elamise münti kõrgele õhku,

on surm alati selle teine pool,

veidi rohkem kui üldse pole nende eksisteerimiste surinate

vahelises alas nomenklatuurset näpuga järje ajamist,

surnule viiakse alati, kui üldse, valgeid lilli,

kari tohmaneid tudiseb lalisedes ja musta riietatuna

ühe sarga kõrval, mida siis võrreldakse teiste samasugustega,

kelle pugu kõige pringim, kelle varandus kisendab

enne kohtutundi, sitta sellest,

vanade hõimude isandad – rahvas ise, mõõtis rikkust

loodud suhete ja õnnelikuse teetas, nõnda, et väärt oleks pidu,

sest mäng oma loomuselt pidi lõppema tähistusega,

nüüd vaatab äsjatäitunu oma uute silmadega läbipaistva vee ääres

pelikani ja imestab oma suuruse üle,

avab suud matsutuseks ja sulgeb siis visiooni tagajärjel,

eelnevate elude kaja, koju jäänud vison on vist pisikese

sõrmede vahelt pääsenud ja otsib nüüd sama visalt põgenemisteed,

erinevalt inimesest, oskamata enese elu lõpetada,

vaata vaid koode, teokarbilt vaatab vastu lõpetamata lugu,

spiraalina keerleb müstilisuse kareda kuid paksu teki alla,

hea, et ilm nii ilus on, oliiviõli vahemere ciabatta peale,

ahjusoe silitus nostalgia masinavärgil, nüüd ja kohe

tormamas viimaste kaisutuste kogejaks, 

pruunid silmad ja kuldne keha liibumas parandatud peegli vastu,

ilu ja selle ilu vaatleja südames tärganud valge lill –

iga seeme vaid uue  universumi võimalus,

homme tulen ma taas, veidi teisiti, kuid siiski taas

ja me vaatame mis maagiat me luua saame,

osakeste liikumist mõjutab vaatleja silm,

sest teadlikkuse koda on kõiksus.

Piisavatele

Või sellestki pidi saama meie elude algus,

tolereeritud vabaduse kaotus, pisukese tervise nimel,

et surra mõni teine päev, siiski, et surra,

kuid kui keegi pole suremisele andnud väära võimu nimel

oskust muuta elujanus närbuvat inim-lille

enesest enamaks, siis milleks sedagi tarvis,

kas pole paleuslik mõtteviis selle sama ülemjuhataja

õlul, kupud jäänud koju, kontrollimas vaatleja käitumist,

vaid meenutus sellest millest oht ilma jääda,

kui et üldse oht, ehk hoopis rohkem süvendet hirm,

et eksisteerib selline fabrikatsioon, kontrolli mehhanismid,

olemise mehhanismid, jõustruktuurid, kõik selle ühe eesmärgi

vannutatud valvurid, teejuhid, juhatamas neid, kes valinud 

ärgata, sinna kus vabaduse valgust täis kants,

ning neid kes unesegased, kaugemale tõelisuse lubatud õndsusest,

kusagil kunagi peatub post-traumaatilises maailmas

üks paljunäinud silmadega mehemürakas, kuldne ring

ümber kaela ja ürask südames, meelelisuse sajandist

välja saadetud, aja masin koltunud paberi serval,

numbri kombinatsioon väljendamatu, pealagi paljas,

habe vööni, nüüd ehk liialdus, igatahes enamaks valmis,

kuid enamast eemal, kallimad kõik vahaks kujutatud,

ja nende varasemate hetkede kollisioonis vaatab ka tema,

nagu iga teine, enesega tõtt, siunab oma vastase käike,

mis liiati temagi vastu olid määratud, jah määratud vaid enese poolt,

laud, mille must-valgetel ruutudel sõnum sellest

allilmast, kus kunagi sündis hadeslik erapooletus,

kes nimetab pööblit pööbliks, kui mitte see, kes on pühkinud

endalt selle varasema definitsiooni tolmu, tolm,

mille ta oli korjanud eelmiselt hingitsejalt, viirusena

levinud, kulutulena söönud kopse, et siis kõige lõpuks

vajutada valelikkuse nimel surnusööja laubale

see kuradima märk, millel ühiskondlik taak ja lubamine,

sest väärtused saavad kustuda alles siis kui usutakse

need olevat iganenud, või oli vabadus ka siin midagi enamat

kui väärtus ja iganenud maailmavaade,

igatsus kui nii võib olla?

Ei lõppu, ei algustki (konstant)

Sellest üürikesest kontaktist inimese ja üliinimese vahel,

sai leiutatud tulevaste varieeruvuste amplituud,

sõnad ja nende kandjad vallandasid meeleolust enamat

ja palusid vastutasuks matmisele eelnevat lõbulaulu,

et siis see miski, mille tundmuste tagajärg sai loodud,

poleks olnud loodud selle sama tundmuse põhjusest,

vana maailm kostis püssipaugatusega, ei andnud 

alla nii kergelt, kuid leppis oma muunduse ja selle muunduse

võluga, kepike mis oli vett otsinud, otsis nüüd inimest

ja elemendid kui saanud kutse osaliseks, kantuna usust,

ei pidanud seisma võltsmaagia suletud uste taga,

assistentlik vale-jumal, paberimajandus korrast, 

ajamas nimesid sassi, unustamas paljunähtu igavikulisust,

iidne müstik, hüüdmas mõtlemise varem hinnatud tööd,

umbluuks, naeratas puhtakujulise hakkaja naeratust,

hea meel tulevase mõjutuse eest, hetk, hetk, jah hetk

enne kui kollektiivi tabanuks humaansuse lõpu virelev susin,

pöördus voolavate valguste vägi ja kinkis teadlikkuse

neile kes olid seda valmis vastu võtma, vastu võetuna,

paraja piina ja rahulduse segus, hakati elama elusid,

ja lõpp, seda ei pidavatki olema, ei algustki,

ainus konstant see muutus,

vaat juba muutuski.