Uued kohad ja vanad tunded

Supilinna majad oleksid nagu trikitava jumala
peost huupi platsile lennutatud.

Igaüks eri värvi ja stiili, eri lõhna ja asupaigaga.
Eri inimeste või loomadega sisustatud.

Luuletaja oma helerohelises ühekordses majas,
millel ukse sees pragu ja mille ees
ta tihti suitsu keerab oma töntside sõrmedega.

Veidrate mentaliteetidega kuukummutajad,
kes ainult mandalatega hõlste kannavad.

Eksid ja advokaadid ja ehitajad ja lapsed
ja kõik selle sama jõe kaldal, kus Vanemuine
kord kandlega mängis.

Ehk sündisid siis koos floora ja faunaga
ka need veidrad Supilinna hooned.

Ehk sündisime siis ka meie nendes hoonetes
juba enne seda kui me nendesse jõudsime.

Keegi põletab kevade rämpsu ja ma tunnen
joostes selles värvide labürindis, et enam
ei põletata rehve ja vanu kampsuneid.

Ei põletata masuuti ja eterniiti ja võõraid ühendeid.

Kui miski põleb, siis polegi ta enam rämps vaid riitus.

Põletatakse vana uueks ja nüüd pole vaja muud
kui ennastki põlema panna.

Talv on alati ohtlik sulle

seda ta ütles mulle ja ma ei pidanud
seda millekski enamaks kui üheks võrratuks
pealkirjaks ühes minu uues luuletuses
mis nüüd hea tahtmise juures vormub

ta ütles seda jah ma mäletan
aga mina olin oma mõtetega kellegi teise juures
kellegi eelmise

ja kui väga see häbi tegi mulle

aga siiski tõi see lause minus esile midagi
kauget ja kunagi tuntavat
meeleolu ja kõditunne näppudes ja kuklas

kauge ja kunagi tuttav

jaheduse melanhoolia
kaunis kurbus

see sinu armastamine

ja mulle meenus
kuidas ma sind talveks hüüdsin

kitsas on siin maailma ääre peal
külma ja kuuma vahel
päeva ja öö ootuses

siis süttib üks
hiljem mitugi
tulukest

ja rada peaks justkui
olema selge
aga ei ole
ja ei tahagi saada
selgeks

seisan ühe jala peal tasakaalus
siin maailma ääre peal

ja kui see on piin
siis pole see vähem
armastusest sinu vastu

sõtta sõtta sõtta sõtta sõtta

verd ja valu
valu ja verd

rauda ja ila
ila ja rauda

rahva mandaat
läheb mustriga meestele

kübarad ja veel kübaraid
ilma sulgede ja ilma hingeta

kui kultuur karjub
pole maailmalõpp kaugel

Valla hümnid

*

Maakodu oma räpaste ületapeeditud puitseintega,
millel ajas laienevad õlitiigid (lapsed loopisid võid).

Veel võisid nad tülitseda arunatukese ja kassikulla
pärast sest mis ühele on ehteks on teisele ellu ärganud
artefakt mis kindlasti kuulus kodukõutsile kelle nimi
oli veelgi salapärasem kui tema isu omada väärt
ehtekunsti – Nurr.

Lisaks oskuslikele pudulojustele patseerisid taevas
imikuröövlid (või nii nimetas neid ema) kes kuivanud
konnavere plekiliste küüniste ja kollaste jalgade välkudes
olid justkui omakandi mehed – tiirased ja lapsetapjad.

Aga muru oli niitmata ja sügaval punaste sipelgate
kuningriigis sünnitas vaikiv ema, kuni varemete vahel
isa poolt maha löödud rästiku pea ja tema tõmblev kere
nende sekka visati.

(Iseseisvuspäev sest erinevalt tava-pärasest tassisid need
sipelgad rästiku pesast kaugemale ja elasid oma
süstematiseeritud elu edasi näilises rahus).

**

Või kas pole siis tore näha lapsi tõttamas üle Keila jõe
kui Kohila päästeamet närviliselt gümnaasiumi direktoriga
sõnavahetust peab.

Ainult talviti, ainult triivivatel jääpankadel, ainult pärast kooli
kui vanaõpetaja Kivik ja noorõpetaja Oksaar
puhkeruumis turakat taovad. aga nemad ei mäleta laste asju,
sest tööpäev on läbi, või kui mäletavad siis ei taha nad uskuda.

Aga kool on läbi ja pärast kooli, olgu suvi või talv,
olgu teedevalitsuse äärne jõekäär mida omad ka džungliks
hüüdsid.

Olgu või Blätzburgi tumedad mustlased kes 50
krooni eest ämbrisse situvad ja sinu vaenlast hirmutavad.

Olgu või, olgu või, olgu või, aga mis sellest sest kool on läbi.

***

Mõisades elasid mõisnikud ja mõni judopagulane.

Mõisades on vägistatud ja piinatud,
on muusikat õpetatud ja enesekaitset.

Viljakas maapind ja tammipealne.

Mahajäetud raudteesild enne sovhoosi põlema pandud hoonet
oma valgete tellistega, mille lakkusid puhtaks krobedad
kinnasteta käed enne meie aega.

Tule siis, tule siis ja vaata mida sa oled teinud oma vana
ja kopitanud lauamänguga – Jumal.
 Heida siis täringut kui oled olemas ja kui sind pole
siis olid kõigi nende valla kodutute ja valla santide
ja kõigi meie teiste pööblitõugu 90ndate laste palved tühjusele.

Ja tühjust asuti täitma Rebasemäe rattamatkaga,
kus salajane arm häbeliku prillidele sülitas.

Kestast välja, kestast välja, kestast välja.

****

99 aasta augustivarjutuse paiku lehvisin ma oma Puhhenvaldi
näljahädalise kehaga nagu kuivav narts Saaremaa tuules,
kui isa mind oma õlgadele tõstis ja pisarakujulised päikeseprillid
ette pani, et ma näeksin seda mis selles sajandis viimast korda juhtus.

Paganama ilus oli seal Kaali kraatri ääres. Paganama ilus.

Ja kui tulid külmad sügistuuled, olin minagi oma teksatagi
ja kondiste põlvedega tagasi kodus, käes lillekimp ja koolinärv.

 Aga õpikud lõhnasid nii kenasti, et lugesin nad ühe ropsuga läbi
ja vihkasin ainult neid väheseid kes lõid mind lugemise eest.

Küsisin teises klassis klassikaaslaste käest, kas nende unenäod
on samuti värvlilised.

(Must ja valged)

Esimene jahmatus, et kõik on erinevad ja kui kahju mul neist oli,
sest minu omadel polnud ainult värvi vaid ka maitset ja lõhna
ja kui õnnelikuks see kingitus mind tegi, et vahest nutsin ka selle pärast,
sest miks mitte nutta ka osa õnnest.

*****

Härje, härje, härje kordas isa mulle kui välikäimlat ehitasime
ja ta nimetas seda mustlaste ettevaatlikuseks, kui haamriga
pöidlasse põrutasin.

Rootsi punase värv mattis valminud ploomide kõduhaisu.

Ja kui ta lamas auto all, masuudi ja Bellamori odööris, vihkasin
ma teda nii palju, et korraks nägin oma peas
kuidas ma tungraua alt löön
ja see valik tekitas minus elevust.

Aga samas ma ju armastasin teda.
Kas see ongi siis armastus?

Jällegi sinust (pärast ööd)

lase paista mis sinus on hea ja ära pelga
lase paista mis sinus on halb ja ära pelga

säragu valgus ja liibugu pimedus
õhtul kui peidetud olendid on väljas
ja verekuninganna marmorpilk
on ainitiselt sinule suunatud

kui pidulised kõik hambutud ja kihvalised
sulelised ja karvased
tolmused ja väsimatud

teritavad oma roostekuldseid pistodasid
ja silitavad kullast ja hõbedast ehteid

sõrmus konnalise peos (kullakallis)
kahvel kükloobi silmamunas

antiikne iroonia

haldjate varastatud lapsed (eikunagimaalt)
ja pisikesed võrratud imed

sinagi istud oma tulikivist troonil
seljas läbipaistev ja õrn sinakasroheline hõlst
liikumatuna näen sind iga külje pealt
ja verekuningannal pole sinu vastu mitte ainumastki
ma kordan mitte ainumastki lumma

sest sina olid võitnud mind juba enne maad ja ilma
sest olen juba joonud su allikast kevade esimeses sulas
sest olen turninud su küngastel ja lamanud aasadel
vaadates taevalaotuse veneetsiat kus pilvekanuud
mööda aerutavad ja kus sinise välu taga magab
pilkane pimedus tehtud minust ja sinust

meie tumedast ainest

silitan su sääri ja sa avaned irvikkassi suuna
ja kui osa minust on saanud sooja
ja osa sinust hoiab emalikus kütkes mehevarssa

pöörab kõiksus pooli ja leiab end taas

hommikul on kõik uus kui ma kõnnin sust eemale
ja tean et kõigest kange kohvi ja vaikuse pärast
pole sul minuga asja sest mõni tung on möödanikust
jah möödanikust parem just nii just nii just nii

ja mina kuulun sinu öödesse jah sinna ma kuulun
ja see on hea nii hea hea hea

Laatsarused

viimaste avatud paikade võlu nädalavahetusel 

ei ole eestlaste eluolu kritiseerivad sakslased

kes tõlkes kaduma läinud pehmusega

ei raatsi teeseldagi oma korrigeerimishimu

ja sülitavad rääkides nii koletuma palju

et hiljem peab kelleltki salfakaid küsima

aga eks nemadki ole inimesed

ja mu must sõber kes polegi õieti mu sõber

vaid näide minu humaansusest

sest sedasi näevad teda teised temasugused 

ja teised minusugused

ja mu homost sõber kes polegi õieti mu sõber

vaid näide minu tolereerimisest

sest sedasi näevad teda teised temasugused

ja teised minusugused

aga eks nemadki ole inimesed

aga eks nemadki ole inimesed

aga kui kõik nemad – need salajased

ja teeseldud ja võluvad ja surevad 

ja tapjad ja tapetavad ja kodutud ja presidendid

ja fekalistid ja nekrofiilid ja albiinod

ja naised ja mehed ja androgüünid 

ja lapsemeelsed ja konservatiivsed

ja sotsiaalsed ja vaktsiinivastased 

ja lamemaa teoreetikud ja tehisintelligendid

ja tehisrumalad ja manajad ja kõik need teised

kelle jaoks mul lihtsalt ei jagu jaksu

(otsige oma paber ja oma kirjanik)

ja venelased kes siis neid saab unustada

naabrimees naabrimees – laena suhkrut

sitta suhkrust kas võtame kah

ja sealt lähevad nad kõik tiira-taara

õlg õla kõrval ja mureta homse ees

ja homme on sõda aga seda pole vaja meelde tuletada

homne tuleb niivõinaa

aga täna nad lähevad õlg õla kõrval zavoodi 

püksinööpide ja pastillide eest õlut ostma

M87 Virgo A

ja seal sa oledki pigimusta keha katmas kollakad aurud
kui õrn riie mille sarnast ei leidu kusagil mujal

õgimas endasse ülisuurel kiirusel kõike mis meile
nii omane – osakesed sinust ja minust

keegi ei tea mis lasub  sündmuste horisondi taga –
see aegruumi koht kus sinu gravitatsiooniline tõmme
neelab kõik oma lõputa vaala suhu

teiselpool kujutelmasid võõras paradiisirannik
pooleks löödud kookostega milles kõrs ja hallikas vedelik
(nii võiks olla kui see oleks minu teha)
ja sinu lurin kui kõik tähed üksteise järel olemise
ja olematuse vahele purunevad

teiste seas minagi oma väsinud arssinasammuga
närakates Kappa tossudes selg küürus ja kael kange
väsimusest mida vastuhakk on tekitanud

aga mis siis kui laseks õige lahti – mõtleb see mina
ja viivuks heidab end kõrvale peegeldusest
mis kestab vaid hetke ja kaob samasuguse susinaga
millega oli tekkinud

ja seal sa oledki rõngjas naisekeha moodustis
kes ilma igasuguse tähelepanuta võib teha mis tahab
sest olgu universum linana komilises tuules

sina oled see näritud auk kõigel sellel mis meile omane
kõigel sellel mis meile kallis

ja pärast sind tulgu või veeuputus

Õhtusöök nefroleepidega

Toas polnud palju ruumi ja ruumi ei jagunud
ka tema sisemuses kui pliidi all praksuv tuli
salajaste limpsatustega  pudrupoti keema ajas.

Öösel tuli tema seest karjeid mida avatud aknast
ainult muidu-nii-lärmakas rukkirääk kuulis.

Akna all kummutil vana Okean 209 raadio kõrval
kasvasid nefroleepid ja iga kord kui ta neid kastma
tõttas, segas see raadio levi ja tõi tuppa lisaks üldisele
leinale ka müstilise aura staatiliste helide näol.

Kaugel eemal kõndis tühjuses üks kogu
ja kordas tema nime. Hingedepäeval süütas ta küünla
ja pikutades suure toa diivanil ei mäletanud ta enam
kehalisi naudinguid ja sõi õhtust vaid nende väheste
väljavalitutega kes küünla pisarleeki pidevas kukkumises
 nägid ja selle kutse tähendust meeles  olid pidanud.

Enam polnud palju jäänud ja ainult öös oli asju.

Kalurid olid korjanud viimased võrgud enne ristlaineid
ja pisikesed uberikud onnid kooldusid justkui tajudes
saabuvaid tuiske ja tuiskude taga külmasid puudutusi.

Ja kui lapselapsed olid suvel käinud, ei kuulnud
nad mitte midagi muud kui kauges külas, vanaema juures
ja pilgud olid neil kõigil telefonides, mis iga aastaga 
ikka lapikumaks ja suuremaks kasvavad.

Aga vanaema ei olnudki kauaks sest inimene pole igavene
ja kui sark keset tuba ilutses oma roosakaskuldsete ornamentidega,
millel punnpõsksed inglid hääletuks lauluks suud torru olid ajanud, 
ei mäletanud ükski neist vanadest ja elavatest põngerjatest tema
nägu ja kuidas see oli ikka vanadest aegadest moonutatud,
ainult silmis üks sära ja asjad toas, mida keegi ei soovinud.

Kaasa arvatud tema, keda soovis üks kaugem ja veidi tähtsam isand.
Keegi kelle soovid olid jäänud igapäeva orjadele märkamatuks,
sest ega pööblile pole palju tarvis: vett, leiba ja tsirkust.

Järgmisel hommikul oli vaikus sest kõik küla kuked olid
salapärastel asjaoludel surnud. Üks ees teine järgi.

Ju siis oli moeks saanud.

Kuningannad ja orjad (fam)

keegi ütles mulle et naised on nagu hobused
ja vaata et sa jumala eest liiga järske liigutusi ei tee
muidu hirmutad veel ära

muidu polnud neid kunagi liiga palju või liiga vähe
ikka parajalt just nagu aluspükste või sokkidega
mis kingituseks saades ei ole ei meh ega mäh
pole hullu kui pole aga hea kui saab

ja siis kui hakkadki kallimaid aluspükse ja sokke ostma
siis kestavad nad kauem kui need odavad
ja veidi kahju on ka kui auk sisse tuleb
ja rikub esteetilise naudingu ära

väikene lein lausa kui need kõige kallimad
siniste ruudukestega prügikasti visatakse
sest õmble mis sa õmbled kergem on uued osta

mõni ausam moment minu päevast
näeks ilma naisteta välja selline:

söök uni peldik pihupeks jne korduses
muutuvas järjekorras eelistusteta vajaduspõhiselt

aga mees olla polegi vist nii lihtne kui välja paistab
eriti kui jälgida neid iganenud vaatepunkte
sest aastad on näidanud et mees soovib kohta
ja inimest kuhu tulla et oleks ikka oma
ja et vastastiku oleks seda armastuse asja

mehed on nagu koerad seda ei väsi ma kordamast
nad on lõpuni ustavad liputavad saba isegi
kui koon on peksust tuline
ja siniselt merelt tulnud torm on viinud
naise ja kodusooja

mitte et üks sugu teisest parem oleks
kõigest mehe orja mentaliteet
ja naise kõutsilik iseseisvus

kujutan ette naist graatsilise olendina limpsimas
oma kareda keelega jäätist pärast lahutust
ja vaatamas oma lemmikseriaali (Gilmore tüdrukud)

aga meest pole õpetatud või kui on siis rumalate
isade poolt kes igale tundele vastuseks mõhhitavad
neelavad iga valu aadama õuna klõnksudes alla
ja joovad seni kuni maa on must sest nii on õige
ja pagana hea ja nii saavad surnud esivanemad
kõrval peenikest naeru kihistada
öeldes: rumalad poisikesed

naine on võimestav vägi ja kui algusest pole
talle palju pakkuda siis pole imestada kui vähe saad
ja kõik see tähendab kõik algab perekonnast

see sama mida eesti poistel pole

aga poisid on tulevased mehed
ja sellest on paganama kahju
et eesti poisse kasvatavad väärad uskumused
suits ja kärakas sest normaalne on olla vintis
ja normaalne on olla loll

ja normaalne on olla normaalne

tänapäeva mees ja naine on sõbrad
kui mitte ühtegi väärkujutlust ja hinnangut pole alles
mitte ühtegi

ma kordan mitte ühtegi

Laul aprillist ja tema soojadest tuultest

ta pani oma sigareti maha ja astus peale sellele

ja kui see oleks olnud elus oleks ta kindlasti karjunud

ja veidi tõmmelnud oma hõõguva sisemuse sees

ta kraapis paar korda tallaga ja võttis pakist uue suitsu

toksas kolm korda sellega vastu pakki ja pani põlema

ja kui seegi suits oleks olnud elus oleks ta kindlasti karjunud

ja veidi tõmmelnud oma hõõguva sisemuse sees

ta lükkas kübara kuklasse ja läks kellegi ajalugu tegema

sest kui tehakse ajalugu siis tehakse seda kindlasti suitsetades

seda ta mõtles ja kui ta mõtted oleksid olnud elus siis

poleks ühelgi teol olnud tagajärge sest nii lihtsalt oleks

ta kõndis mõni meeter edasi enne kui kiire auto oleks 

ta alla ajanud ja kui seegi oleks olnud nii siis poleks 

temast kindlasti mingit asjaajajat saanud 

aga nii polnud ja ta kõndis veel mõned meetrid bussijaamani

istus bussile ja vaatas inimesi

eriti meeldis talle vaadata naisi ja nende naiste sääri

ja nende naiste peenikesi käsi ja mõnikord isegi paksude 

naiste käsi aga ainult siis kui näolapp on ilus aga ainult siis

ta astus bussilt maha ja kõndis veel paar meetrit

helistas siis kellelegi ja tegi kurja häält sellist häält mida

teevad metsikud ja elus olendid aga enamasti ikkagi metsikud

ta mühatas ja lõpetas kõndimise ilusa lille ees ja mõtles

kui ta oleks nõrk mees siis astuks ta selle lille peale

aga ta ei ole ja ta kõndis edasi aga kui see mõte oleks olnud elus

siis oleks ta kindlasti lillele peale astunud sest siis poleks

ühelgi teol olnud tagajärge sest nii lihtsalt oleks olnud

ta kõndis viiekordse maja neljandast uksest kolmandale korrusele

ja jäi seisma paremal asuva punase ukse ees ja kõik ta mõtted

olid kadunud ja kui see uks oleks olnud elus oleks ta küsinud

mida ta soovib ja oodanud vastust aga vastust ei oleks tulnud

sest uksed ei räägi ja kui oleks rääkinud siis oleks see ehmatanud

inimest aga tema ei olnud tavaline inimene ja tema ei oleks tähtsaks

teinud elavaid ja küsivaid uksi sest tema ei oleks mõtelnud

tema seisis ja vaatas seda punast ust ja uks vaatas teda

ja ukse taga oli tema perekond ja kui tema perekond oleks olnud elus

oleks see perekond tulnud rõõmsa meele ja kilgatustega talle uksele vastu

ja neil oleks olnud koer ja see oleks olnud elus koer

ja koer oleks mõtelnud et hea et peremees tuli tagasi

ja ei astunud tema lemmik lille peale millest ta igal hommikul

ja õhtul mööda jalutab sest see oleks olnud kole küll

ja kui ta uksest sisse astus ja ta oleks olnud elus mees

siis oleks ta oma perekonnale tere õhtust ütelnud

sest elusad inimesed teevad nii

aga tema ei ütelnud tere õhtust 

ja kollased lindid lehvisid purunenud akna ees

ja kui see aken oleks olnud elus oleks ta ütelnud:

ära hüppa

aga tema oleks ikkagi hüpanud
sest elusad inimesed teevad nii

midagi uut selles segaduses
midagi täiesti uut ja erakordset
ja kindlasti miski mille erakordsus oleks tundmata
sest ei saa olla erakordne kui saadakse aru

ja siis postuumselt kõlav kaja
miski mille nime kõrval
mille nime kõrval poleks kägu kolm korda kukkunud
ja kolm korda kukkusin surnult maha

midagi uut selles segaduses
selles reaalsuses mis kolm korda kolm korda
on juba muutunud ja nihkes

midagi uut millest sünniks midagi vana
sest kas pole see mitte nii kuis on lood
juba selgi korral
nagu alati

sest kas pole mitte lõbus olla olemas
selles segaduses

olla erakordne ja olla uus

Kui ma vihkaksin (art de gau)

Aga siis ... vaata mis on olemas.

Sa ei saa kõike, aga sa võid saada rohkem kui arvad
ja kõik mida sa arvad võib saada teoks.

Kui ainult jaguks naeratusi kohvri põhjas
ja peidetud kuukivi madratsi all, rahata sokis,
millesse eelmine aasta hiir või mõni teine
salapärane elukas augu näris.

Ühest rendikast teise – see on rändaja õhtulaul
ja poolikud mastid udusse mähkununa, mastid
mis kandsid meie näruseid sõnumeid, mis
tundusid tollal romantilisemad kui tegelikult.

Tegelikult pole meis kunagi olnud midagi erilist,
eriline tuleb välja üksinduses, kui vaikus paneb
su proovile ja katsub sind, igat sinu mühku ja pragu,
igat sinu kortsu ja vagu, igat sinu armi.

Tegelikult ei meeldigi mulle su naeratus ja sinu seltskond,
ma olen kõigest inimene – harjumuste ori.

Ma olen kõigest ... inimene – harjumuste ori.

Tead sellestki ei saa asja ja kui asja ei saa tuleb see viia tapale.

Mõneti kurb on leida end selg selja vastu inimesega,
kelle sõnade taga lubati igaviku arutust ja et see inimene,
kelle süda tuksus aga soojust polnud, tuks ja jahe nahk,
tuks ja kadunud, tuks ja valenahk, tuks ma ei adunud,
et siingi jääme kõigest kunagisteks ja et see saab olema
ainus kord kus ma ei vaevu pahandama ja igatsema.

Ahi on lõpetanud põlemise ja söedki on juba kustund
aga minul on endiselt siiber ja ahjuuks valla, tuul
vihiseb läbi lõõri ja imeb viimasegi sooja enesega
laia ilma poole, just nagu sina kõndisid siit kusagile.

Kusagile kus kollaste seinte peal on laiaks litsutud kärbsed
ja kus kunagi suitsetati kibedaid taimi, mis eritasid
magusaid lõhnu.

Ja sa närakas võtsid kassidki kaasa.

Kõigest üks lehe pööramise krabin kui ma üritasin magada –
see on see mis juhtus meiega.

See on see.