Turmata surmata ehk sõnade vägi

Pole tarvis teistele pähe astuda sest nad võivad alt minna.

Kohtasin üht vana, kuid muidu kobedat memme, kes laulis
mulle need sõnad, kui astusin temast mööda kibeda kiiruga.
Esiti arvasin, et mõtles kivikesi mu talla all, mis lõbusasti
krõbisesid. Peatusin ja jäin vaatama seda päevavarast, kes
suutis mind peatada minu igavesel teel. Tema nägu oli vana
ja vanad olid ta ihuliikmed. Käsi toetas ta põlvedele, ise
istus rätsepistes. Mõtlesin temaga tulist vestlust pidada.

Sa mõtled liiga palju.

Kostis ta nagu teades, et panen kunagi kõik selle kirja. Veel
mõtlesin ta panna oma sõnu sööma.

Mis sa arvad kuidas need sõnad muidu mu seest välja pääsesid,
enne oli vaja neid süüa.

(Häbematu krants julgeb pilduda isanda suunas oma väänatud
sõnu. Mina kes ma mägesid merede taha tassisin ja mina kes
ma surnuid äratasin. Mina kes ma teen mida tahan. Tahtmata.)

Sedasi pidasin ma end üleval, kui allpool asujad eirasid minu
kõrgust. Naljakas petetud karvaga minevikuloom, kelle ainumas
lohutus oli kõrkus. Memmekese nõrkus pani mind imestama
ja mõtlesin talle väljakutse pakkuda minu kõnetamise eest.

(Memmeke kallike, võta üks kivi teise seest ja viska mind
sellega.) Teades, et võimatu ülesande olin andnud.

Kuhu on jäänud su armsamad? Kas neid tead ja mäletad?

Mulle meenusid mu kallimad, kelle hingamisi ma olin kuulanud
ja kellele pühendasin kogu oma lihaliku iha. Meenusid nende
seljad kui nad lahkusid minu häbematuse tõttu ja meenus mu
kurbus. Mõistsin, et memm oli täitnud ülesande, kui võttis
minu kehast südame ja viskas mind sellega. Nägin kõike nõnda
selgelt. Langetasin pea ja tassisin mäed tagasi koju. Laulsin
surnud igavesse unne. Ise sõin oma sõnu ja kiitsin takka.

Armastusel on mitu nägu.

Nägin jahmatavat nägemust: Mees mustas ja mees
valges seisid vastamisi. Ise vennad. Ühe näol
kaval naeratus ja teisel suunurgad allapoole. Taustal
kõmises äike ja ristidel rippusid valged mehed
ja naised. Kolmapäevaks vaikis maa ja ilm. Lapsed
ilmusid välja ja laulsid ja tantsisid. Tuhast kerkisid
esimesed võrsed enne päikest ja kuud. Pühapäevaks
sõi kosmiline madu kõik loodu ja kiitis takka eilset.

või et pimedusest tuleb sinu kõrgeklassiline naeratus
ja sammudel puudub kaja et võiksid silitada
oma hõbedase teraga minu osakesi

või et valguse oled sa unustanud
siiski näen sind salaja päikest endale krabamas
ja kõrbele laulad sa ülistuslaule

nõnda nagu iidsed teadjad lahkusid enda elust
et võita sisemiste kodade valvurid
nõnda lahkud sinagi minu juurest
ja homme tõusevad tähed üle minu ja sinu

homme tõusevad surnud ja paluvad keeldujaid
homme tõuseb päike
homme tõuseb kuu

aga täna unistab meist üks kõrgem jõud

armastan
armastan
armastan

Hommikujutud

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Me suutsime teadmatus teadlikkuses võita
teineteise südamed ja vaim naeratas
ja naeratas laps ja naeratasid sinagi.

Nüüd peletab maailm oma teeseldud iha
ja vihaga meid enestest, kui küsib hinge hinda
kõrgemal tasandil mäletamatu sünni eest.

Küsib verd ja higi oma tegude süütuks
tunnistamiseks.
Kuid armastus on temaski seal kuhu vaadata
ei söenda ja kuhu mõni pilk ei küündi.
Seal kus astub tõe tald ja linnuna puhkab
enda tiiva all üks endine.

Üks esimeste seast, kelle väsimus on võtnud
isu olla armastatud.
Kelle ärkamisele on alustatud nime andmist.

Ja tähti on nõnda palju.

Armastus kõneles mulle kui olin noor.
Kõneles meie keeles meie maailmast
ja muutuste muredeta embamisest.

Kõneles minust ja sinust – igavestest.

Oma korduses kordumatu

Põnevusest võis lahvatada kustunud leek
mõne muiduteadja südames, kui tal jaguks
ruumi rinnus.
Kui tal jaguks ruumi enesele eneses ja ainult
paar tunnet tõest hoolijatele.

Ei, mitte uudishimulikele.
Ei, mitte kindlameelsetele.

Vaid tõelisest tõest hoolijale, kes on end
lubanud kanda seda risti ja kes ei hoolinud
puhkusest, ei unestki.

Vaid nõnda võib muiduteadjast sündida
teadja.
Kui korraks astuda tagasi, mitte hirmust,
mitte kõrkusest, vaid, et võtta hoogu.

Ja hooga söösta läbi tundmuste tulise seina.
Läbi varjude vankumatult vanduda truudust enesele.

Sest kõigele lisaks saab teadjast ju kord veel looja.
Ja loojaks oled sina.

Stop on liikumise algus

Ühele tänasele on kõlanud kell ja väikeste
murede pidev surve, kuid survele saab
vastu ainult surve.

Ühel tänasel on homse ja eilse vahel
keeruline ehitada enda kuju, kui hetke ainumast kantsi.
Kui kõrguvate uskumuste saledat palki, mille
najal võib inimkonna talveunest ärganud karu
end sügada.

Mille külge seotakse patuta priiskavad ja mõnuta oigavad.
Mille peale kraabitakse armastuseta armastajate
nimetähed, mis kattuvad teiste sarnastega.
Millel põletatakse kõik kõrgema vaimu edevamad
võrdkujud.

Maagilisel tunnil keeratakse tänane üle võlli
ja panustatakse talle kõik tegemata ja tehtud teod,
sest teisi süüdistada on alati kergem ja vastutus
on pidevate päralt.

Vastusteta vastutus nõuab enneaegseid küsimusi
kui kõige kallimaid lihvimata pärleid
sügavikest mille nimesid ei suuda välja öelda
ka kõige jumalakartmatum.

Kartmatute päralt võib olla maine kui arale
saab osaks ajatus, sest arg on hinnanguga vaene
ja kõigest väsinud kartmatu.

Tänasel on üks ainumas kohustus enda ees –
olla siin, olla täna, olla hetkes.

Üks paganate lugu

Ja tahtjast tahetu võis vanduda veel teisegi palve.
Et kõigest inimeseks tahtis ta end luua ja öelda:
Loojale on kallim enese loodu.

Kuid see on teada, et enese loodu on liiga enda nägu
ja et peegleid peab purustama, sest jumal ei armasta edevust.

Ja armastamata jätab ta teisigi asju.
Mõtteid ja tuliseid vestlusi ja kahetsust ja piitsahoope
enesele.

Armastamata jätab ta enese, kui mõistab endal märgata
varju, sest liiga valguse himuraks on ta muutunud.
Liiga ülesündinud ja vahvuseta on tema teod ja tahted,
kui õilsad ütlevad, et täpselt meie moodi.

Valede vaim on end üle söönud ja üle joonud.
Tema raskus on taagaks kõigil vaevaiharatel
ja vaevata kiidavad nad enda mandumist.
Kiidavad enda maisust ja vabandavat silmapilku.

Ja lunastajaks saab looder, kelle ainus taju on olla olemas,
sest mälestus ja mälestamine on tema priius.
Ja tema kasukast sünnib soojus ja lillevaibast pärg
sellele kes ajast moonutatuna ei jaga almust allaandmisega.
Kes loojale on purustamatu, sest olemine ei küsi
loomise hinda.

Ei küsi tänu.

Nimepäev

Igapäeva kalliskivid säravad ja krõbisevad, kui sean

samme sinu poole. Mõnes kohas on veel päikesest 

sulanud pigilompe. Mõnes kohas on aja ja ruumi

jäljed, kus tunnen endiste lihalike lõhna ja varjan

end nende hindavate pilkude eest. Mõnes kohas

on mõni enda algatatud mõte, mille pealkirja ma

iga sammuga muudan: Igatsusest. Armastusest.

Milleeniumi pophittidele vastu seistes, kuid meelsasti

ümisedes seisan ma sillal või silla all ja ootan sind.

Sa lubasid tulla. Lubaksid sa endal tulla ka voodis,

kus minul see liigagi hästi välja tuleb. Senikaua

võtan ma viimast oma apollolikust jakist ja teeseldud

igavusest võtan kaabu peast. Märkan temas midagi uut –

rohelised niidid. Emajõgi tunneb sarnasust. Mäletab.

Siinsamas kirjutasin ma enne sinuga tutvumist need

luuletused, kus selgeltnägija täpsusega sind kirjeldasin.

Mõtlen üle ja alt ja pealt ja läbi. Tean ei peaks, kuid 

siiski, et ehk kirjutasin sind valmis või nägin sind 

vaimusilmas. Näen sind liginemas. Vaimudeta silmas.

Pühid puhtaks mu peata oleku ja räägid koolist. Küsid

mida süüa teha õhtul. Räägid veel midagi, aga raske on 

kuulata, sest naudin meie hingede siidiseid puudutusi.

Naudin su kõnnakut. Muudan vaatenurka iga paarisaja

meetri tagant. Kolmes dimensioonis võin sind neljanda

mustriks luua ja hiljem trükki lasta. Viiendale seltsi.

Kodus võtame me end alasti, sest tõde on kaunis 

ja tõele antakse nimi: Armastan sind. Armastan.

Ja ma tean, et võime eksida, kui kõik ütlevad,
et oleme nagu nemad.
Ja ma tean sellest olenemata oleme teistest
enamad.

Sa liigutasid mind ühest nurgast teise,
kui lõid ruumi ja ma ei uskunud aega.
Sa kükitasid aastaid nahast kestas.

Palun tõuse üles ja astu välja.

Ma tahan näha sind.
Ma tean kuhu on maetud meie
eripärasused ja vanad kohtumised.

Täna mu kallis näevad meid teised.

Dee on vaikne

Tulevikus pole meil mõtet ja veendumustest
sünnivad kõige jaburamad valed.

Tuliste tekstide mõjutustes vean näpuga
järge ja komistan sinu punktide otsa.

Lastele jätan ma need vaevumärgatavad
lõunauinakud, kus segasin nende lärmi.

Vanas vaikuses puhun silmadesse luulelist
tunnet ja sa kohkud. Kunagi mitte.

Soojas laenatud kallistuses tunnen end
igatsetult vangistatuna. Võtan sellest viimast.

Maja, mille me usume endale saab muuseumiks
pärast vereta liini lõppu ja meist saab kips.

Tuleks tähtedelt seda endist hõbejast tolmu
ja oleks neid aromaatseid suudlusi. Ihkav ja noor.

Tuleks koorumine varem kui nukkumine, et
paasapühad ei lahutaks mind kodust.

Sünniks ma taaskord su kallimaks enne vanemlikku
heidutust, millega me üksteist nuhtlesime.

Sünniks ma su paadimeheks ja kahe kopka eest
sõuaksime allavoolu. Aerud üle parda.

Kallis, mu kallis Jupiteri tütar – Varivalge,
põgene minuga aegade lõppu.

Silikoon unenägudes ja mõne üksiku higist
pärlendaval laubal näen end suud liigutamas.
Ühel halval päeval andud emotsioonide tõttu
võtmesõnaks ja avad põrguväravad. Ja taeva
ehitad kõigest, mis veel su hingest alles. Mina
maigutan endiselt suud, kui sa karjud ja süüdistad
mind maistes probleemides. Aga olen kaugel,
kaugel. Mu kallis. Alfa ja Oomega. Aeglasel
viisil keerlev ja pöörlev essents: Valgelt sinakas
puu ja hallikas must juurtega seotud. Balanss.

Tule kaasa ja sa näed.Tule kaasa ja sa näed.

/

Mulle pole kunagi meeldinud kevad. Kui kõik

muutub nii jõlekaunis roheliseks. Kõik mahlad

voolavad elusolendites ja olenditesse. Kõik laulab

ja kisab armastusest ja armastuse järele. Mehed 

on nagu hundid metsas. Lõrisevad linnalagendikel

ja uluvad täiskuu poole. Karjas aetakse naisi nurka.

Mulle pole kunagi meeldinud talv. Kui kõik on nii
jaburalt valge ja kõikjal on jõulumeloodiad ja
veriste vorstide särin. Kui süüakse üle ja juuakse
peale. Ähmaste laste kolonnid täidavad tänavaid
ja hoolimisele on antud kupüüridega väärtus. Kui
ennast ja teisi vihkavad sugulased tulevad kokku,
et arutada kes on surnud ja kes kellega magab.

Mulle pole kunagi meeldinud suvi. Kui kõik arvavad,
et just nemad peavad saama puhkust ja libistavad
kalleid kokteile vete ääres. Lagastavad ja laulavad
ja otsivad varju päikese ja enese eest. Kui kõik on
justkui aegluubis ja veidras hämus. Päikeseloojangud
lausa nõuavad melanhooliat ja naised ei leia riideid.

Mulle pole kunagi meeldinud sügis. Kui kõik vihmad
on otsustanud korraga alla sadada ja selg kisendab
puudutuste järele. Kui armastajad tahavad sõpradeks
jääda, sest koolijütsi ametiga käib kaasas vabameelsus
ja üldine ringi aelemine. Kui nullklaasidega hipsterplikad
oma püksid nabani rebivad ja terve linn jailbaitide
kaamlivarbaid täis on. Kui kõik otsivad seda mis on leitud.

Minule meeldib tõde ja tõelisus. Kui aastaajatuses võib
inimene tõusta üles äratuseta ja kiita end väikeste
asjade eest. Kui võib armastada ilma lootuste, ootuste,
soovide ja hinnanguteta. Minule meeldib naine inimesena
ja mees inimesena. Minule meeldib piiritu ja elav.
Meeldib kehaga olla üksteisele panustavas suhtes.
Meeldib hingede tants ja naer. Meeldib mänglev kergus.

ütle jumalanna – oma koja vaikne valvur
ütle täiest kõrist ja mulle mõistetavas
muistses keeles

ära vaata neid lendlevaid udemeid
päikesepaistes
ära kuula vaikust

sealt oleme sündinud
ja sinna me sureme

aga täna
ütle jumalanna – oma koja vaikne valvur
ütle täiest kõrist ja mulle mõistetavas
muistses keeles

et sa armastad mind