LiDi

Kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid
kunagi pole olnud selliseid inimestest enamaid
sama aja eitajad millele väärtusetud annavad väärtuse
kuidas hinge kaunidus peitub valeliku tarkuse taha
ja väga sarnane luuletaja palve elamiseks
ja suremiseks

kõik jalad kaela ümber ja suudlused võltsilt keelatud kohtades
sama hinge mitmistunud füüsilised manifestatsioonid
sama tule erinev leek
sama valguse süüdistav pimedus
sama pimeduse armastav valgus

ühe loo mitu algust

pikkade roheliste koridoride varjus sünnivad ja surevad
vaikivate suitsetajate lootused enne ootust ja ärevust

kunagi pole olnud puudutusi nii pehmeid ja ihasid
need õrnad ja karmid ööd mõnulevad meie mineviku patjadel
ja kunagi pole olnud nii piirituid enesepiiritlejaid
kelle valguses võib isegi poeet uskuda end imeliseks
kelle sõnades võib leida end üksik rändaja
kelle südames võib saavutada iseseisvuse

kunagi pole olnud juukseid nii heledaid
juukseid nii siniseid

hingi nii valgeid.

Maagia

Võlur ütles mulle, et olen vana ja nooreks
saan vananedes.

Mõistmatuks jäi tema mõistukõne.

Salaja ja päripäeva keeras ja pööras mu elu.
Sinu sukapaelade vahele peitsin oma süütuse
ja tundsin end vanemana.
Sinu juuste sisse peitsin oma pisaraid ja keelasin
endale võõrast kodusoojust.

Ma tean see võlur olid sina ja olin mina.
See võlur naeratas ja tegi mulle pai.

Sureva rahva seas märkasin sädelust
ja see olid sina.
Võlusid mind ja ennustus sai tõeks.

Elupuu kasvab meie õuel ja iga kevad
tantsib ta tuule ja vihmaga meie elu.

Võlur peitis end meie metsa
ja ükskord võtab ta meie lapsed,
et lausuda neile ennustusi meie ajatusest.

Ja ühel ilusal päeval võtab ta öö
endale kaasaks, sest igavikul on vaja loojaid.

Ja ühel päeval võtab ta meid enda varrukast
teistele näitamiseks.

Oleme maagia.

Kui sa küsisid juurde – kas pakuti?
Kui sa leppisid vähemaga – kas lepiti sinuga?
Kui sa vihkasid armastajaid – kas sind armastati?
Kui sa keelasid elu – kas elasid?
Kui sa võlusid nõrgameelseid – kas olid nõrk?
Kui sa sundisid end meeletusteks – kas oli meelega?
Kui sa mõrvasid unistused – kas mõrvati sind?
Kui sa unustasid end – kas igatsesid?
Kui sa mõtlesid – kas olid mõte?
Kui sa hoolisid – kas hooliti sinust?
Kui sa valetasid teistele – kas valetasid endale?
Kui sa olid loojaks – kas olid hävitajaks?
Kui sa uskusid – kas olid usutav?
Kui sa sündisid – kas surid?
Kui sa surid – kas sündisid?

Uus vana maailm

see uus vana maailm pole valmis
sajad tuhanded ja enamgi otsib
reaalsusel puudub tunnetus
kõigume olemise ja oletuse vahel
vaatame tühjusesse ja tühjus vaatab vastu

solvatud vabandavad solvajate ees
keelatud viljad maitsevad halvasti
lubatud valud tõstavad kõrgemale roomavaid
tähti täis taevas meelitab merd
külaline lahkub koos võõrustajatega

see uus vana maailm pole valmis
arglikud sõnade seadjad kohkuvad valguse ees
armastajad kohtuvad alasti kehades
kuu kergitab pilveloori ja süüdistab isekust
hetk imbub läbi hingede

see uus vana maailm on nüüd valmis

pärast kümnendat võin lubada ärevusel jalgadele
sundliigutusi manada ja kurbusel muutuda
õhtu parimaks sõbraks

enne viiendat kolisin endast eemale
sest järgmiseks päevaks on vaja korda seada
kahetsuste pehme ase ja võita sinu usaldus.

enne esimest teadsin juba kõike

pärast viimast lõin end risti ja lunastasin end

Kõrgemale ei kustu alumine iha

Ole siis kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Pimeduses on mõnelgi raske ja saladustel
puudub kaitsev valgus, kuid siiski
ole kustunud ja ma vaikin, sest enne kõike
endist olin tänase päeva vari.

Kuumadel hommikutel sulame ühte
ja detsember igatseb jahedust,
sest jumal – sepistaja,
lubas kõigel juhtuda ainult korra.

Veres peesitab mürk meie igatsuste
salajase päikese all ja kõneleb
öösiti oma libedaid sõnu, kuid sellegipoolest
ole siis kustunud.

Valetajate sõnumid närbuvad enne meie aega
ja meie astume välja varjust, sest enne kõike
endist oleme valmis enamaks.

oled liiga kaunis et vallatleda hävitajatega
oled liiga suvine et õrritada talve
oled maitsekam kui rahuldatud isud
oled tuhat ja tuline enne meie aega
oled bioloogia ja geograafia või valgusaasta
oled tasa ja targu kui kiirus ei lase uinuda
oled au ja uhkus kui midagi muud pole järel
oled tõsine ja vait sest inimesel puudub rahu
oled külm ja kalk kui tänasest ei saa homset
oled rahu ja vaikus ja pimedale nähtamatu sära

ise oled

eile riputasid sa pesemata linu nöörile
ja panid mind uskuma nende puhtuses

ja täna väidad sa end olevat enamus

kui kõveraks on jäänud meie mõistmine
ja armastus kasvatab end ümber
kuumalt külmetavaks

sa lennutad paberlennukeid rõdult
ja soovitad mul nendega kaasa lennata
kuigi oled kärpinud mu tiivad

sellest hoolimata tunnen igatsust
kui jätad hüvasti
või peidad end kahetsuste taha

ümmarguste päikeseprillide tagant
piilub talve igatsus

tean sa teed seda kõike tahtmatult
aga oled minu peegeldus

ja homme on meil teine maitse

palutud lepete varjus on elamisel hägune mekk
ja soolasambana seisab ka kõige libedam vennike
kooljate labidad on kuivanud poriga varnas
koolnud elajad vahivad akendest sisse ja irvitavad

kosmilise ruumi ja ruumituse sees on olemine
ja tema pidev pimesiku mäng
naine naisena ja mees mehena on ühe raamatu kaks poolt

vajadusteta öeldud sõnade vahel leiad sa minu tõelisuse
ja kõik muu ununeb aga siiski ma tean sind ei ole kauaks
ja kõik mis oli on ja tuleb saab hetkes vajatuks

tule kallim ma näitan kuhu ma kuulun, seal kus ma olen sind näinud
ja enamgi võib kaotada enamuse sinust
sest miks mitte kui kaotus on võitjate rõõmuks
ja võitjad rõõmustavad harva

tere tulemast sinu päevade kollapsi
tere tulemast igatsuse värelevasse verre
sest seal on minu igatsus ja tunne
millest ei ole mul kahju kaotada

pole tähtis kes millise mätta otsas oma pikniku peab
tähtis on kellega seda peetakse ja kui kaua

pole tähtis mis sõnu sa kasutad
tähtis on kuidas sa neid kasutad

pole tähtis mida sa oled teinud
tähtis on mida sa teed

pole tähtis olla otsija
tähtis on osata leida ja vastu võtta

pole tähtis olla tähtis
tähtis on olla olemas

tähtis on olla ise

kustunud leegi hämaruses lõid silmad sädemeid
ja südamed ümisesid une ja unetuse piiril

kellegi pihku libises lubaduse niiske käsi
ja kellegi pihust see kisti

tähed kolisid sinitaeva lakke
ja kuu tilgutas hõbejast niiti

ära tee seda
ära tee seda

tee seda
tee seda

ma tahan sind

sütelkõndija lõi nöörilkõndijaga tantsu
ja vetevaim viskas järvepinnal lutsu

udust sündisid mälestuste hallid lapsed
ja päevadele ei jäädud võlgu

selleks korraks

teeme seda

ma tahan sind

Kümne käsu tahvlilt on puudu midagi

midagi erinevat kõigi jaoks

kümne käsu tahvlil on midagi liiga palju

midagi erinevat kõigi jaoks

surnud jumalate varjust astus välja inimene

surnud inimesest astus välja jumal

ja kõik on võimalik