Tõelise inimesena leitakse ka eluvalus
kogemuse valget laiku.

Leitakse uue alguse palangus hingele
leevendust vaba olemises.

Ja südamed kasvavad rahulolus.

D

Ta vaatas mind, justkui suudaksin voolida
merest päikese. Justkui suudaksin kaljud
sulatada aia äärseks lombiks. Ta vaatas
mind nii nagu pole mind vaadanud minagi.

Tema hääl on unenägude peletaja. Tema
keha on voolitud aegade savist. Hingas
end endasse. Tema sammud äratavad maa
ja tiivanukid silitavad taevast. Tema
juuksed embavad mind ja mehest saab laps.

Tema vägevuses on õnnelike naeru ja
kurbade lunastust. Tema iha on minu alastus.

Tema halastus on hoolivus ja tema lätteks
on armastus. Mina olen armastusest janune.

Tema ees oleme kõik kuutõbised. Mina samuti.

184725072017

Istutakse nagu muiste seintel ja jälgitakse meid
läbi iga päeva. Üks näeb sügavale ohutsooni
ja teine mõtleb: Üks, kaks, kolm. Tuhk ja tolm.

Mina küsin: Kes vaatab minu taevaselt postrilt?

Kelle alla saab veel vaadatud ja kelle peale
tõustud. Ja kuu pole lõpetanud pooltki. Kuu
aja jooksul saab üks aastase rütmi rütm läbi.

Vanadus on põhjendatud paratamatus. Kordus.
Sõbrad ja kallimad on leiutatud. Õnn naeratab
elajatele ja meie oleme igaviku elajad. Eemalt
kostab naer: Hahahaha, hihihhi, huhuhuhuhu.

Siis tõusis sinise plakati peale kollane nägu ja
vaatas ja ka mina naersin ja naeris leht ja naeris
puu. Alanud oli uus päev. Tervenisti meile.

182225072017

Raske on meenutada, missugune olin eile,
sest päevad on kõik nii sarnased. Eriline
muutunud tavaliseks. Vahet pole, sest nii-
kuinii on tulemas torm, millele pole veel
nime antud. Tormi seljas ratsutab jumal
ja tema nime ei oska me hääldada. Ime.

Igavik on pikk, ütlesid sa mulle, kuid
kuidas saab ta olla pikk, kui ta on igavik.

Pikk on siinkohal siis ajas muutuv väärtus,
mis tähendab, et igaviku puhul muutuvus ise
on väärtuseks. Tänan erinevuse eest ja kerin
kardinaid. Nõnda raske see olema ei pea. Peatu.

Tänane saba on söödud selleks korraks, nüüd
pööran oma pilgu järgmisele taldrikule, sest
olen niivõrd näljane. Uudishimu tapab ning
jumalale tänu, et sünnime ja sünnime üha.

Vähemalt armastus on endiselt salapärane.

Ma ei tundnud midagi. Just nagu filmis.
Tuim nagu kala. Ma armastan juhuslikke
vestlusi aga vihkan vereta vandeid. Kõige
juhuslikkuse vaarema. Ma armastan teise
päeva joomist. El Pohmakano. Armastan
kodutunnet. Mängin 26 aastat kodu. Siin-
seal. Põhjas lõunas. Idas läänes. Südamega
ehitad laeva ja mere usud päevastest une-
nägudest. Edasine sõltub vajatutest. Siin
ja seal näen mahedate nägude pleekinud
irveid ja usun need kaastundeks. Sina ja
mina. Nüüd on ka sellel viisil sõnad. Sina.

Käsulaud

Ta istus uduste akende taga ja tundis kohmetust.
Tundis ennast meeleldi kellegi tallalakkujana
ja tundis kohmetust. Rüüpas seisnud teed, segas
seda vanaema hõbedast lusikaga ja tundis koh-
metust. Hinga, sest mida paremat sul veel teha on.

Ta kiigutas end tooliga ja tundis mõnu oma
raskusest. Otsis pilguga midagi või kedagi,
kellele tähelepanu pöörata. Ja et oleks see
miskit erilist. Ajatutel on tunda aja valu.

Hetkeks unustas ta hingamise, kuid pani
selle masinavärgi sunniviisiliselt käima.
Laual oli kapsaks loetud raamatuid ja
lehti. Ta mudis nende nurkasid. Tabu.

Köögis oli tapeet ja see tapeet tantsis oma
mustriga talle. Ta sulges silmad, kuid raadiost
hakkas mängima Pink Floyd. Paranormaalne.

Ta istus ja pliidi all põles tuli. Tules vallatlesid
esivanemate hinged. Laelambil polnud isu
võistlusest osa võtta. Tema tantsu jootis sund.

Ta katsus ennast kaelalt ja tundis. Ta poetas
pisara suhkrutoosi ja  tõusis püsti, et sättida
end minekule. Kui Muhamed ei tule mäe
juurde, läheb mägi Muhamedi juurde.

Ta vaatas veel viimast korda udusest aknast
välja ja tundis kohmetust. Seejärel sulges
ta ukse. Udu on õhk, mis toidab sinugi.

õhtu taga on valgus
seda seletab nii mõnigi silm
kurjad keeled laksuvad
pole paremat meest
pole paremat naist

õhtu taga on valgus
selle järgi januneb valelik
januneb auski

hommikutel venitatakse naeru
sellest vaikitakse teiste ees

hommikutel kooritakse ööd
verel ja veel on elamise mekk

ja lõunaks saab inimesestki ingel

nooruses näppisin vakstut
eriti sealt kust nuga oli end läbi söönud
veel meeldis mulle näppida kõiksugu asju
meeldis tunda ja kujutleda ette seda
kuidas teised mind tunnevad

nooruses meeldis mulle vaadata
ja teha liikumine aeglasemaks
lumi langes terve igavik
ja vihmatilgad kukkusid üles

nooruses meeldis mulle õnn ja rõõm
kui kinkisin headöödmusi ja naeratuse
kui unedes tõusin lendu
ja pinnatuisuna võisin lubada endale
tuleviku võlu

kõikjal oli ilu ja ilus olin mina
enne kui sain sellest täna uuesti aimu

vihmal on remmelga lõhn ja mulle meenus üks tuttav laul
kummitab mind ühest kõrvast teiseni
vihmal on tänapäeva hääl ja mulle helises laantekoor
kulla kuulaja see heliseb sullegi

rohul on loomasoojad lamatised ja õhus on vaikus
peale kuute õhtul tean ilma kellata
millal loomaks või loomast inimeseks saan

peale kuute õhtul tean ilma kellata
millal päike peab kosmilist lõunapausi
ja lepetele võib kuu eest salaja pandimärgi anda

närviline isu on minu väikesel peegeldusel
ja näljapaistes nägu

kuid sellestki hoolimata võin tervete päevade tervituseks
kajada üle olemise

sest lamagu ma või mitte
õhul on minuga sama tekstuur

ja kõigele olen valla

Nõnda vestles ja teadis targematele peadele
ette visata kõige jahedamat kaalutlust,
et Loojal on looja nimi ja loojaks nimetab ta end.

Nõnda mõistsid teised, et õige on teada vale
ja halva väljamõeldist ja et õige on kõik
millel lõhn ja maitse, millel puudutus annab
taju ja millele saab anda nime.

Raju vahelüli olemise ees, millele mõned
on tähenduseks andnud aja ja millel asupaiga
valivad mõtete kaudu.

Nõnda seltsib Looja alati loojaga, sest mõistab
kujutluste materjaliseerumist ja annab järgijate
isu kurjuse süüks.

Kurjusel on oma plaan ja plaanil on suitsevate
korstnate ja vihast auravate nägude maik, sest
kõik peab olema korras ja normaalne, et toita
igaviku nälga.

Nõnda sõneles peegel peegliga
ja lõppu ei paistnud kusagilt.

Uuh kuidas tuppa siseneb tusatunde salalik keel

ja kuidas naine valas mehe vormi.

Uuh kuidas valetada haisule teine nimi.

Hahahahahahaha, küll on segamini andestuse

ja armastuse pisarad, kui ei suuda rahuldada

ühe täitmatu hinge vajadusi.

Hihihihihihhihihi, küll on ikka kerge enda seljas

kanda pagasit ja kahaneda enne lõppu

niivõrd lühikeseks, et isegi kirbule võib suud anda.

Taevas laguneb miljardiks pisemaks taevaks

ja kõigis piilub salasilm.

Õhul on sametine silitus, kui läbi päeva jõutakse

kuldsele rajale.

Uuh kuidas võib olla nii hea, et kõik muutuvad 

ligiduses niivõrd halvaks.

Illusioon.

Ja ajal pole põhjust

seierite vahel on liiva ja peas on sõlmed
kuhu jäävad kuumad ja higised kehad
jäävad mõnust oigavad meeled
ja sajandite vanune ükskõiksus

kahvatute naiste ees langetas nii mõnigi pead
vaatas nahast läbi iseendasse ja jäi pimedaks
kuhu jäävad armastuse liigid ja tundetus
jäävad mahedad allikad ja katlakütjate hukk

veel peaks olema vee maitse
ja taevast kündma lindude nool
ja surmal peaks olema elujanu
ja vanadusel kogemuse haljas rahu

hukule seisab vastu ainult hukk
ja jätab endale mõistatuse naudingust
ja tantsib meeletusest punase mehega
ja võidujoovastuses kingib oma hinge

seierite vahel on liiva ja teadmatus on raske
suitsukoni jäljed kõrvetavad nägemise nurka
kuhu jäid armastuse soojad laulud
kuhu jäid vapruse vahvad laulud

seierite vahel on inimkond ja ajal pole põhjust

kõik mida oskan on peaaegu
ja teesklen kuni tean

kõik millest janunen on otsas
ja hääled värvin välja

kõik kuhu vaatan on hingav
ja vanale särab noor

kõik mida oskan on peaaegu
ja teesklen kuni tean

et armumine pole armastus