Kõiketeadja

Keegi teab, et rohkem võib olla vähem ja sinust ei piisa minulegi.
Keegi teab kuidas rääkida ja olla tahetud iha ja valuta.
Keegi teab millal tulla ja minna, isegi kui minejaks oled sina.
Keegi teab mida vaja ja milleks on vajadustel seatud piirid.
Keegi teab su igatsusi ja nõuab veel, sest veel on peegelduse hind.
Keegi teab kui sügav on otsatu kaev, sinu taskud ja nendes sisalduv.
Keegi teab seda mida keegi ei tea, sest nõnda on õigem.
Keegi teab millal sureme ja jätab mainimata, et avastaksime ise.
Keegi teab kuhu jõuame peale pöörast sõitu ja salasõna.
Keegi teab sõnumit ja kirjutaja aadressi, kuid hoiab enda teada.
Keegi teab muusika hinda kurvale ja lüürika saastatust.
Keegi teab maailma valu, kuid naeratab, sest nii on öeldud.
Keegi teab meie tulekut ja saamata jäänud suudluste pagasit.

Keegi avab värava ja ukse ning kutsub meid sisse, sest nii on seatud.
Keegi hoiab meid enda embuses kui oleme üksi ja hoidis meid ennegi.

Keegi teab avajat ja hoidjat kuid mina mitte ja täna ei tea sinagi.
Keegi teab, et täna oleme me koos ja tänane on igavik.

Sa ei surugi enam oma huuli võõraste kehade vastu.

Sa ei laulagi eleegiaid rändajate põimunud hingedest.

Torm tuli eile. Tuli tuhat aastat tagasi. Vajus peale.

Tekid kisti maha. Töö paistis vabadusena ja õhetava

kostilisena keris päevadeks. Kirub ja vannub. Töötab.

Keeltele istutatakse põletavaid taimi ja põse pealt

leiab suudluste asemel käejälgi. Kuklad on vermeis.

Ahi praksub viimastel minutitel, kui keegi veel usub

aega. Kui keegi veel oskab hoiduda enda jälgedest.

Aga päike ju sirab ja rohi mühab ja meri laksub ja sinagi

oled siin veidikene vanem ja veidikene kogenum. Usu.

Järelikult oleme olemas.

Vahetult enne

Raske on kergeks saada. Kuulsin kedagi ütlevat.
Ise hõljus laekupli all. Teised järgimas tema
eeskuju tualettruumi sinises sügavikus. Laks.

Kui meie vanemad sellest aimu saaks. Endal
nägu naeru täis. Pidu ja pillerkaar. Aastaid
hiljem nägi ta neid paistes silmi trellitatud
aknaruudul. Metsikute loomade varjupaik.

Kusagil sügavuses pesitseb valu. Ootab, et
teda välja lastakse. Vahetult enne südame
seiskumist pistab ta oma pea. Tere tulemast.

Täiskasvanud lapsed nõuavad oma tunnustust
võõrastelt lähedastelt. Nõuavad mõistmist
peeglitelt. Sisemised hääled vestlevad ise-
keskis seespool. Lubavad veenduda, et oled

sina ise.

Diasporaa

Oo sündimatud veidrused, millest kõigile ei piisa
ja petetud armastajad. Petetud sõbradki. Sina ja mina.

Oo rabamata jalad ja kallid kaasteelised, kallis,
sinugi omad. Liiga jäised ja liiga palavad päevad.

Oo südasuvine jumalik ümbritsus, mu kallis,
sinu pühast vaimust. Sinu müstikast ja hetk.

Oo võime ja võimetus leida armastust enesest,
kallis, mu kallis, teistest siis vähemalt. Milleks?

Oo pimedus, kes sa pole sama tumedusega, tean
sind lapsest peale. Ehi mu vangikongi seestpoolt.

Oo laps, nii vihatud ja vihkamata, su isandal on
omad mured. Küll sinagi neid koged. Kasvad välja.

Oo tuledeta laevad ja roiskumisega ehitud ninad,
mu kallis, prantslanegi kostis lohutuseks. Raibe.

Oo keeled meie kõrvus ja meie valikud, millel
kõrvavaigu maitse. Meie igavene vingumine.

Oo enesepeitus ja leidmine ja kerguse ohe, mille
saatel võib armastuski end näidata. Uka, uka, mina prii.

Oo mõistmine.
Oo tundmine.

Oo meie elu.

Tramburai

Vasar tambib otsmiku

ma hüüan seda tunnet nõnda

ma hüüan su nime, sest seda ma oskan

jumalad – te puuslikud

karjun jõuetult

sisisen ja kiunun

vahetan mõtteid tunnete vastu

seda ma oskan tänu sinule

vahetan lülid sammaste vastu,

sest seda ma oskan

mõmisen ja luristan

su laupäeval keedetud suppi

keeran oiates teise külje

higine voodipesu kleepumas mu külge

vaatan filme, mida olen korduvalt vaadanud

seintel on kõrvad ja silmad

ja mina pean aegumatuid vestluseid

sest kõike seda ma oskan nüüd

tänu sinule.

palvustelgi on liini aetud vangid
ja andestus on luubi all
päike paistab ja kõrvetab

pühadel sõnadel on välimust
kuid mõju on kusagil kaugemal

eneses

"Anna andeks" on moelause

Olen su lähedal katkise ripatsina,

millest ilma jääda on miskipärast kahju.

Olen su sees, kui mõtled "mis hea pärast."

Olen su sinasilmil sinikad ja ohvrilaev

on horisondil. Olen su tugev ja nõrk.

Mina olen sinu peegel. Miks ei armasta sa end?

neile ei osata kosta neid samu sõnu
neile ei pakuta neid samu suudlusi
nemad ei usu enda väärtust
ja väärtus ei jookse järgi

süda on kelder
mul kiirelt riknev armukraam

hing on pööning
mul kasutuks teeseldud tunded

sina oled ankur
mul tiivad tõstavad tonne

kuldsel taevakaarel
on laternatel udulaam
ja sääskedele söögiks jäetud uskmatud

kuldsel taevakaarel
ma igatsesin sinna

enne kui sellest aru sain

kord kõnnitasid meest üks vedel rahu ja üksik hõim
kord peegeldasid rahvaid vähemused ja meenutus

sai pestud lastel riideid kuid kehad olid räpased
sai meile vanematele osaks selles süü

mahtus väiksemaid ja suuremaid konteineritesse
kust alguse sai sünd sääl lõppes samuti

mahtus õhtusse hommikuste vihkamiste aur
ja järgnevatesse sai uduks kõik eelnev

kord kõnnitasid meest üks vedel rahu ja üksik hõim
kord peegeldasid teised mindki

Tumedusest kenaks ja edasi

tumedusest kenaks ja edasi
sa tahtsid enamat
usk polnud vana
kui kelmid ja pühakud
võisid leida sind endi hulgast

tumedusest kenaks ja edasi
veel sammub karjast eemal
sinu moodi sinu näoga
veel sammub pinnata
ja lendajatel oli rõõmu
sinu üksindusest leida

helista kella kui peatud
minu liikuva kindluse mademel
too enda teadmata soojust
too enda teadmata armastust
üksindus on poolik üksinda

helista kella kui peatud
ükskõik kelle liikuva kindluse mademel
too enda teadmata kogemust
too enda teadmata vaheldust
üksinda on poolik üksinda

sellest räägivadki teised
kui sind pole kõrval
sellest ja enamastki
ja sinu ja sinu ja sinu
vähemast

saab kõigile enamaks

ilus on olla elus
lausa lust on karata
ühest punktist teise

lausa lust on nuusutada õit
ja kurameerida tohletanud kännuga
sooritada rituaalset paaritustantsu

lausa lust on vaadata kristallidena
sillerdavaid elajaid
lausa lust on pehmelt puudutada

ongi lausa lust

ilus on olla ja tunda rõõmu
ilus on olla kurb

ilus on olla elus

Väädid otsivad teed, ujudes läbi õhu ja
kaisutades vana keldri katust. Puud on
maja kõrval närvilised ja higistavad okas-
traati. Higistavad naelugi. Lehed pehmen-
davad pisarate hukku. Aed on pärani ja
sisse ei astu ükski hing. Siin on ruumi-
puudus. Ruumituse puudutus. Mälestused.

Rehvijäljed on harjatud. Nokakad on varnas.
Lõunauinakutel nähakse unenägusid. Seintel
on rasvaplekid. Kasvavad ja kasvavad. Tapeet.

Kodu on kullake. Kodu on kallike. Kodu
on minu sees ja minu ümber. Kodu. Kodu.

Endamisi jagunev

Viimastel minutitel lööb minus õitsele ärevus,

kui sinu suudluste tunne on hajumas. Nutan

patja ja anun nähtamatuid vägesid. Olen meeletu

ja soovin südames, et sinagi sama teeksid. Kindlasti

mitte. Kahanen päevadega. Öösiti istub minu rinnal.

(Tunne hirmu üksinduse ees. Oo jaa, sina lapsuke.

Tunne hirmu, et ma võiksin sulle abi pakkuda, et

võiksin sinu tumedama tunni dirigendiks olla. Et

rasketel hetkedel pupille laiendada. Et varajase 

eneseusu taastamisega end mitte liialt heidutada.)

(Luba mind kallis lapsuke.)

(Luba mul hoida sind.)

Viimastel päevadel olen tundnud märgatavat

elujõu taseme kerkimist. Karjun onaneerimisel

hääletult. Kõnnin tantsuliselt ja piidlen piigasid.

(Kõigil samad kiskjalikud omadused. Et jääda ellu

kiskjate maailmas, tuleb ise muutuda kiskjaks.)

Aga pimedus hakkab vastu vaatama, kui küllalt

kaua sinna enda pilku suunata. Et võidelda koletistega.

Aga ehk olen mina see koletis ja manan ise enda 

reaalsusesse neid kujutlusi. Aga ehk võib proovida

mõnda teistlaadi versiooni minust. Hiljem meenutan.

(Ära muretse väike lapsuke. Sinu aeg on tulnud.

Nüüd näevad teisedki. Tunnevad. Võta mu käsi

ja lööme pilbasteks kõik need uksed, mis meie

ees on sulgunud. Suletud.)

Täna seisan üksi oma alastuses ja keeldun kuulamast

mõistuse häält. Sukeldun puhtasse tundesse ja seisan

vastamisi oma hirmuga. Täna ei võta mind kibestumise

leegitsev saabel. Täna võin pöörata oma pead kergusega.

(Tantsi hing ja tantsi süda. Võibolla mitte täna. Võibolla

homme, aga ükskord ma saan su kätte. Sa võid joosta

aga sa ei saa end peita.)