Hingeks kaasa

andestus ja õnnistus ja armastus
ja tänulikkus

sina oled

mina olen peegel
endiste keldris
ja tulevaste pööningul

sina oled tänane

valgusest sündis oomen
ja pajatas helisedes:

andestus ja õnnistus ja armastus
ja tänulikkus

mina olen kaja su toas
kui vaim rändab ajatuid radasid
mina olen valvur
kui su nahast kesta ründab
näljane

sina oled mina

(ja kõik on olnud)

mida me teadsime ja ütlesime
mida me tegime et säilitada õndsust
see reaalsus on imeline
lausa unenäoline
ja iga unenägu mida sa näed
saab olema sinu vääriline

ja nüüd soovid sa ehk näha und
kus sa asud hetkel

mina olen sinu unenägu

vaata mind

Lipust kuningani

Musta varju all leidsin valgemast valgema
ja küsisin endalt üht küsimust.

"Miks?"

Nad leidsid end läbi päevade mängulisuse
ja soovisid rohkemat.
Soovisid olla kergemad selles paljulisuses.
Soovisid vananeda omal kiirusel.

Kord vastaks keegi nende küsimusele:

"Ma nägin sind tuhande oletuse võrdluses."

Siin on üks kindel viis.
Laine läbi olemise ja tunded mis võivad
ehk sünnitada sindki.
Võivad olla sinu elamise mõtteks.

Meid kõiki on mängitud.

Sina oled mäng.

Te kutsusite mind

läbi uduse klaasi näen end sättimas
salveid toa keskele
ja seda valget suitsu käega viipamas
näen end tajumas kokkujooksnud
hinnangute kuhja ja kallid
iganenud lapsed kes ootavad

ootavad messiast ja kohtutundi
ootavad puhastavat lainet
ja mäge teisel pool mille tipus
üks mees nagu muiste

klaas puruneb ja minust saab mees
kes seisab alasti kõiksuse viiendas kihis
ülejäänud kihid ehitame läbi elamise
ja paneme punktide asemel komasid

mees nagu muiste kergitab kaabut
kui aerutan üle igaviku lombi

ta saadab laululinde
minu vaeva kergendama
ja muundub ise soojendavaks leegiks

sinna leegi kõrvale ehitan ma hüti
ja põrutan trummi mis avaks prao
minu järglaste esikusse

et saaksin veel järgmist korda
koputada hingedepäeval
nende uksele ja sosistada
iidses keeles:

mida oleks vaja selleks et...
kuidas saan aidata ja...

nad ei kuule mind
ja ma avan ukse
nad kardavad
ma liigun lähemale neile
kuni karjun kõrva
kuni karjun hinge

nad on unustanud

ma naasen ja märkan
kustunud leeki
ning jään seisma sinna
järgmiseks viipajaks

lagunenud hütist
meisterdan ma endale
aseme ja jään ootama

üht muistset meest

Kolme kuninga õnnistus ehk Orioni igatsedes

Üks vanainimene kukkus lilli kastes Lasnamäe

kümnenda korruse rõdult alla. Uudised kajastavad.

Pealtnägijate sõnul oli ta vilistanud: Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Oli tuulevaikne ja soe ilm.

Punane oreool tema pea ümber andis reporteritele 

alust arvata õudusest mis oli tabanud küpset inimõuna.

Pealtnägijate sõnul oli värske koolnu näos üks lai

naeratus. Pealtnägijate sõnul eneste lähedastele

oli miski nende mentaliteedis muutunud. Miski.

Uudised kajastavad, et vanainimene oli nooruses

olnud dissident. Oli kuulunud hipiliikumisse

ja katsetanud nõukogudelike psühhedeelikumidega.

Make Love, Not War.

Vanainimese abikaasa oli erinevates hämarates 

ühingutes ringleja. Abikaasa oli jäänud 1978

aastal kadunuks. Tollaste miilitsate küsimustele

oli ta vastanud laia naeratusega: Ei me ette tea

mis elu meil tuua võib. Uksepiitadele olid

kraabitud pisikesed pentagrammid. Energia.

Parem surra homme kui täna.

Uudised kajastavad, et sistema patsifistom oli
midagi välist. Katsetati spiritualistlike mooduleid.
Pealtnägijate sõnul oli see midagi sisemist.

Samal tänaval elav kodutu sosistab ühele pintsak-
lipslasele midagi. Testamendil asuv rist kolme
punkti kohal määrab vanainimese tema enda
viimse käsu ja soovi järgi lämmastikuga külmuta
misele ja maha istutamisele, et kasvatada üht
puud, millel nimes oleks viis märki. Neist kaks
täppidega ja et koorest oleks nõu ja jõuga
tänapäeva ravitsejatele abi. Tolmendades põrmu.

Viimsele saatmisele tuleb üks pisike poiss. Tema
erivärvilisi silmi katavad pisikesed prillid toon-
klaasidega. Pealtnägijate sõnul oli lahkunu üks
eripärasemaid jooni silmad. Lahket tärkamist.

Näita mulle Tõde ja ma näitan end.

Keelatud viljana ehk keegi kes usub

tuima näoga istus keegi minu ees ja valetas iseendale
kogus endasse järgmise saladuse läbi musta kardina
kogus endasse lukustatu vabanduse ja ohkas teeseldud

kergenduseks

täna paistis päike tervelt päev otsa ja silitas rohmakat hinge
võttis kerguseks soojendada mõnda nähtud toretsemist
võttis kerguseks pimeda mehe tajusid elavdada

nägemiseks

veider memmeke sammus longates ühe unustatud surma poole
komistas oma teel väikese äsja tärganud tunde otsa
komistas ja langes oma varju pilkasesse pimedusse

elamiseks

kõik hingasid täna kergendatult ja laususid naerdes
et kuidas saab veel paremaks minna
et mis veel võimalik on

kerguseks

(sina oled võimalik)

Kannan end endaga

Et ikka keegi võiks kosta minu eest ja sinu eest,
sest milleks lasta enda häälel laulda seda
jumalikku laulu.

Milleks lasta enesel tõusta kõrgemale
ja aidata teisi samale mõistmisele.

Milleks, milleks, milleks.

Palun aita mul näha üht varjatud ja jagatud ruumi,
et võiksin unustada selle järgmises ristumispaigas.

Palun aita mul vähendada taaka,
et võiksin tiivad laiali lüüa.

Palun aita, palun aita, palun aita.

Et ikka keegi kutsuks mind endaga
ja sooviks mulle parimat võimalikku.

Et ikka keegi kes oskaks käsitleda mind nagu pilli
ja lubaks mul õppida ennast mängima.

Et ikka keegi kehitaks õlgu kui küsin
õige ja vale, hea ja halva definitsiooni.

Et antakse ja annaksin vaba valiku
selles võimaluste ookeanis.

(Ole minu parv)

3=1=8

võin oodata su juuste lehvimist veebruari tuisus

võin painutada jalga ühel kiirusest higiseks

aetud reivil ja unustada homset

võin lebada su suguühtest kuumaks aetud kehal

ja popsutada viimast tubakat

võin tühja peanupu sisse lubada sinu hääle saagimist

võin katsuda su keha ja hinge

sest süda on nende kooslus

võin vanduda et kodu on seal 

kus on süda

ja seda sa oledki

meie päevade ükskõiksuses

oled sina kolmainsuseks

Kõik pardale ehk elu ei oota

täna lähevad 

valgete purjedega lootsikud

siit kaugele ära

lähevad horisondi 

auravate kardinate taha

et mitte kunagi naasta

sest minevik on ja jääb

ja tulevik on teadlikutele

sõrmeotsas kõlkuv uur

täna kustutatakse 

viimane tuli

ja majakad jäävad lagunema

olematuse vaakumisse

täna vaadatakse ette

silmad kalkvel

ning lausutakse tänutäheks

ootamatustele:

"täname olemist"

Igavik on liiga pikk aeg

sa võid olla parim osa minust
kuid halvem rippugu
meie ristumata südamete vahel

eksperimenteerimata
võib kalduda väärtaotlustesse
et armastus on omamine

mina olen võimetu
röövima enese vabadust

loodan et sinagi

Muinaskäkk

kartul ja liha see meie rahvustoit
ja eksootiline jäägu teiste manu

mina kannan nahast triipu
ja kannatan vitsa nõnda hommegi

mina nutan põliste hiies
ja sätin leekidesse üht mälestust

kui sakste tohmanid
mul tallad veriseks peksnud

siis veeretan end metsavana hütti
ja omandan vajalikud salmid

ja sõnun neid muidusööjaid
vererikkaid kulduura toojaid

sõnun teisigi
sest hilisemaks tarvis

Vundament ehk osakesteks ja mõndagi

eile puhusin puhevile
üht laenatud sulgedega
sabatu pärdiku

eile komistasin
enesehinnangu otsa
ja naersin südamest

eile sõin igavese tunde
magushaput õuna
ja sülitasin ainult korra

eile avasin veenid
et kasta roosipõõsast
ja langesin loogu

eile nüristusin
et saada targemaks

täna tõmban õhulossid alla
ja sätin sind valitsejannaks

täna valitsen igavest hetke

Maitsestaja

härdameelsus pole sulle omane
mu kallis vahast inimeseloom

melanhoolsus ajab niretama
isegi sinu mängulise lakkumise

laku seda mu kallis demagoogitseja
laku ära mu mõistetamatus

köhi välja see hinnagute
räpane karvapall

ela elamise vaevas
ja nimeta sündsusetuks

asjaajamiseks
seda muhelust

nimega elu