Punased taevad ehk raud ja tuli

hüvasti tuul
las jääda lehvimata lipud
las kõduneda vardad

punaste taevaste tähed
varjutavad härmahõngu

kuu kõneleb valedest
tilgutab viimast helki
läbi udulaama

vihaste meeste rodu
viskab rusikaid taeva poole
needes olemise tahumatust

sõjarahva puremisest
saab tiivutus ajaloo kandadel
ja päike paistab
veel viimast korda

üle vaikuse
enne tormi

Hääled

surm saab alguse lõpust
kui vihmakardin langeb
ja teed näitavad majakad

trompet kaigub
üle tühimiku

saab alguse sosistustest
ja pehmusest
endiste udulaam täidab
kõik praod ja orvad

lämmatavas vaikuses
vormuvad lohutused
mälestused ajatusest
ja ajutine otsimine

sääl salvestub igavik
ja terendab taassünd

kõik jõed tekitavad udu
ja voolavad kord ühte

ja udust kostavad hääled

Vaata loomist

sellest ütlemata loost loodi
ülistus mõnele kaotatud hetkele

loodi samblased asemed
meie ajametsas
ja kannel mida mängiks
mõni oskaja

vanad habemes lapsed
ja hõljuvad naised võivad
nüüd tõmmata hinge

selle kujutluse pintslitõmbega
sai valgele loodud värv

see imeline kaos

Vagabund ja ämbliknaine

Tema pleekinud palgelt nõrgub higi.

Ta on võimetu rääkima. Hingeldab

ja mudib viimast roosikrantsi. Seljas 

istub tiivuline. Sosistab ja silitab.

Vana paks ämbliknaine ootab 

kannatlikult. Rebib viimase liha-

tüki praadimata mehe ihult. Trooni-

ruumi laes on särata silmad.

Hingeldajast saab lõpuks kõneleja.

Hääl kajab ja sõnub silmad särama.

Hääl suunab ämbliknaise koivad

taeva poole. Higipiisad tarduvad.

Ravija võtab keeletuks kõik sundijad.

Ravijast saab kroonimata kuningas.

192030012017

Las ma näitan sulle kõike mida tean.
Ehedaid veetlusi su looritatud elus.
Pimedaid asemeid soojas toas.
Punutud hingi taassünni troonil.
Imelisi vaateid värsketest huultest.
Minekute naasmistest enne lõppu.
Igavesi randasid kõiksuse ookeanis.
Nägusid ilma puudutusteta.
Elatud elusid.

Tuhat ja tuuline

Kaugusest tuleb veetlev mees. Tema
käed on taskus. Tema pilk on vaatlev.
Ta paistab liuglevat mööda kruusamerd.
Paistab tuulega mestis olevat. Ta kannab
endaga sõnumit, mis kajab läbi aja ja
ruumi. Ta otsib puhkamiseks kõige rahva-
rohkema koha. Istub rätsepaistes maha
ja ümiseb. Ümiseb lõpetamata laulu.
Laulu kaugest maast ja kaugest taevast.
Laulu sinust ja minust. Laulu enne ja
pärast meie aega. Tema ümin koidab
meie meelde sõnadena. Tema olemine
lohutab. Me kuulame. Me lepime. Me
närbume pärast õitseaja lõppu. Me
oleme õnnelikud. Me rändame kaugele
maale ja vaatame kauget taevast. Me
ümiseme järgmistele. Me aitame teid.

tere tulemast veetleva vale kõrtsu
tänaseks päevapraeks
on süütu vale
kõrvale soovitaksin
ehk palindroomse elu
ja istekohad saaksite
akna alla

sest taevas on täna tähed

Vahatus ehk nii mõnedki teie

minu vahakujude majas hingitsevad tuhanded
seisavad valvekoertena üle
limpsavad keelt eesootava õhtu üle
liputavad oma sisaliku sabasid
läbi läpanud õhu

üle päikese tõuseb ilatsev kuu
saadab üksluiseid tervitusi
kahtlevatele sõnumitoojatele
saadab varivalguse

minu vahakujude majas hingitsevad tuhanded
nemad ei küsi luba
ei küsi palveid
ei küsi andestust

minu vahakujude majas seisate teie
minu kallid abivajajad

Mul pole tahtmist algatada lõppu.
Pole tahtmist leida vaid otsida
kuni olen ise  leitud. Sõrmed
vaheliti rakendan usku. Lootus
on ebakindel. Selle jaoks pole
ruumi. Teada on parem kui
mõtelda. Seniks võin olla olemas.

Seniks võin vaadata endaks.

nr 43

sarviline jänes kargab koridoris ringi
seinad voolava mere hallid
ustel sügavused ja mahe mõistmine
sisemused on väljapanekuks valmis
võtmevaht lebab mahagonil

tule tuhat tundi mis kannaks meid
meid ajastute liivatusse

tule tagasi nüüd valmib mahetoodang
enesest

kõik vastajad on peletatud selleks korraks

ja küsimustele jäävad õhku veidrad aroomid

ja vastuseid kisume me paigast mille nime

ei suudeta hääldada

kõige kallimatest saab ussipuru kuigi

ei ole palutud võtta üht mahepõllumajanduse

jääknähtu selleks õhtuks kui trubaduur

enda hinge vales kohas kergendab

valgete nägudega mustad mehed talletavad

endid valedesse raamidesse ja ühishankeline

meelemürk kisub dimensioone osakesteks

kuid meie ei ootagi kõiki neid vastuseid

vaid esitame palveid ja soove ja märguande

sest universumiks oleme meie ja meie

on alati abiks

Rabbish

peab härmavalu sulatama kasteks
ja hingevellest oma arupidi lasteks
kes valepalingu mu trompetmeeles
võiks muuta algoritmikeeleks

suud suule surub tõukejõud
vaim puudu ilmast puudu nõu
su muhe tardesilm on kinni
vaim puudu hetk ja puudu hingki

must mustem valge talla all
kõik eelnev hea kõik eelnev halb
peab niisutama tuhatundi
peab võitma tusast meelesundi

888888888888888888888888888

oh vangerdusist sasit  platsil
lööb karakter nii vilkalt tantsu

kus kunn on nurgas korstna manu
ei saa mu lipp küll omaks tanu

põeb armuvalus Süssenplatzil
et saada heledamat laksu

üks kalgi leegi omastanu

Huilgajad ehk ahvatlustel pole piire

uhut on mesine keel mu vesti pääl
ja väikesed jalad tantsivad mu õlgadel
üht imelist võlutantsu
kui tema kõrgeaulisus
kui tema valgemast valgem –
endine varjualune
end sirutab haaramaks mind
enda katmata keha vasta

vilet lööb nupukuppel
ja kõrvu tungib
üks madal
üks vaipa kloppiv
kumekell

ta kikitab suunurki
kui märkab minu päkkadel kiikumist
kui märkab minu eluloo peatüki
kõige kalligraafilisemat algust

Diaboolne tõdemus et tugevused
pannakse proovile tugevustega
ja meie võime ainult tänada neid
võrratuid hetki ja kogemusi

uhut oleme samale rannale
pärast kõike seda tormi

ja täna pole veel reede