Nahkja armujuure moodi

Meie kasvame nagu aiamaal kasvab Nahkjas armujuur,
meie juured ehk on sügavamale ulatunud
ja meie ehk laseme talvel endist üle joosta.
Oleme lahus mulla pääl ja all põimikuna
väändume üksteise küljes.

Suviti kuumava päikese ja rahesabinaga
kooldume ja loodame parimat.
Loodame ja unistame õhust ja armastusest
ise teadmata, et juured meil põimit.
Ise teadmata, et meist punutaksegi pesa.

Meie oleme tasaselt tuules kõlkuvad.
Meie oleme ümberistutatud.

Kuidas küll võtaks tasakesi kleiti su seljast,
libistaks sõrmedega üle su heleda naha.
Võtaks su ümbert kinni
ja asetaks su maha pehmelt
jah nii pehmelt maha.

Nuusutaks su kuldseid juukseid,
hoiaksin oma nägu seal tunde.
Hoiaksin oma südant su süles.
Sinu süles on sel kindlam.
Sinu süles näeksin maailma
voolamas mööda,
voolamas ja haaramas kõiki endasse,
aga mitte meid.

Armastus pidi olema midagi
mida ei saa seletada.
Armastus olgu kuidas, mis, kes tahes,
sina oled armastaja.

Sina oleksid kõik.

Kuidas küll võtaksin ja peataksin
hetke ja oleksin.

Nüüd on ainult mälestus.
Aga süda – see on endiselt kindlas kohas,
seal sinu süles.

Meie on parem kui sina või mina,
see on ju lausa vale puha.
Seda, et kodu on seal kus süda,
seda ehk oli ja on ka juba.

Vanad on järsult saamas nooreks,
meie noorus kõrgepinges.
Süda on tähtis vereringes,
kodu on järsult saamas tooreks.

Meie ei ole näinud päikest
iseendi varju tagant.
Meie ei ole tundnud äikest.
Meie ei ole lihtsalt magand.

Meie algab suurelt, lõpeb punktiga.
Algab ühest õhtust, toob meid siia.
Meie on pehmus silma taga,
meie on armastusest viia

ja olla vaga.

Laul

Kätte on jõudnud tasategemise aeg.
Habe on aetud, öösiti padjal krabiseb.

Kallimad on ootel, ise leian end
nii päeval kui öösel enda seltsist
ja naudin seda aina rohkem ja rohkem.

Kõige kallim vaatas mind läbi pikksilma,
nüüd näeb ilmagi.
Näeb kuhu kuhjatud on armastust,
mille ukselt on murtud tabalukk
ja kõik on maailmale valla.

Üksindus on viisita laul,
laulab minuga koos.

Kõige kallim on nüüd ka mulle nähtav,
tema laulis ka siis kui polnud üksi.
Meie laulul on nüüd mõte.
Eraldi oleme koos paremaks saanud.

Meie kõige kallim viisita laul.

tarmukas neiu oled
leegitsed taevani
kraabid ja vehid hääletult
sa karjud sissepoole
sa karjud et ise kuulda

see pole sina
see pole isegi sinu vari
see on peegeldunud kellestki
kellest oled hoolinud

kellestki kes tahtis vastu hoolida

sina oled vagur ja pehme
oled õis keset tiiki
see õis mis nopitud sirelilt
see õis mis lubab kõikvõimalikku

sa vettid seal soovikaevus

sinust saab kord täht
sinust saab kord taevas
sinust saab kord maa

täna saab sinust supernoova

täna sain su mina
mina saan mustaks auguks

meel on hall ilm hallim veel

veel on vale me ilmateel

veel on vale ja kõik mis eel

meel on hall ilm hallim veel

kus sa oled mis saand on sinust

kus su kodu kus armuturm

ehk su sõnast ehk su ilust

sai veel kortsu mõni kulm

keda veel ma armastan

kelle rinnus näsit süda

keda veel ma armastan

keda veel kui mitte teda

Läbi ja lõhki mees ei oskagi olla

väsimus vanadus nii noores eas

inimesed jooksevad mööda

ise lonkan sihitult

sihid kõik peidus

globaliseerunud ühiskonnas

kõik on ühenduses

aga üksindus on midagi talumatut

pea loksub õlgadel

süda ripub tühja paunana rinnakorvis

päevad veedan diivanvoodis

rüperaal süles

kleenexi võit 

vaip on pabertaskurätikutest 

kuidas olla

kuidas veeta edasine aeg

kas unustada ja vaadata ette

või võidelda

peale iseennast tuleb armastus

Tuiska lund talvel
sabista vihma suvel
sügisel aja mu seljavalu üle võlli
kevadel näita mulle paarikesi kurameerimas tänavatel

aga täna ole malbe
võta mind ja näita kes ma olen

kelleks võin saada
kellega võin olla

kelle olemise väärtus
kajaks minu südames

sa ei kuule mind
ei kuula
täna ma ei karju
enam kunagi ei häälesta
end raevu lainele

kaisutan ja naeratan
see elu on üks ja ainus

elagem õnnelikult

Kreedo

Kõik toredad mu ümber kõik vaprad
teieta saab ehk olla
aga temata ei saa elada
tema põletas mu sees jaanilõkkkeid 25
jaanid on ammu läbi
mina põlen endiselt
põlen kuniks tuhast olen võetud
ja tuhaks pean saama

enne krematooriumi tulehakatust
ütlen ARMASTAN SIND
mu kreedo mu olme mu uni

enne fööniksina tõusmist
munen meie armumuna

enne päikesetorme
enne järgmist täiskuud

vannun su nimel
vannun truudust
vannun olemise mentaliteeti

olla õnnelik
sest sa oled nii
sest sa oled nii

armastusväärne

Valideeritud

Tosin embuseta ööd, tosin patja asemikuks.
Kuhu minna? Kuidas olla?
Palju mis oleks suutnud, nüüd ehk elutuks,
jah võlla, jah võlla.

Ei võta seda kergekäeliselt, ei anna alla.
Mu arm, ma tulen, võitlen sinu nimel.
Parim endast, jah lasen valla.
Tulen, olen hea, olen armastusest pime.

Tule nüüd, saame poolel teel kokku
ja embustes ehk tunned sinagi,
et võtku vägi meid, just võtku.
Jah, armastama õpin minagi.

Kas olete tundnud seda tunnet,

kui rinnakorv vajub sisse?

Ahmite õhku, aga nagu poleks küllalt,

või pole jaksu. Kas olete?

Kas olete tundnud nagu oleks pohmakas?

See kõige ebalev teise päeva tarretus.

Jalad on nõrgad, käed samuti.

Pea oleks justkui vati sees

ja pilk on ümar või udune.

Keskkond ei jõua infot edastada,

või ei jõua ise infot vastu võtta.

See on see tunne, kui olete armastanud.

See on see tunne, kui meenutate armastamist.

Mis saaks veel paremini minna?

why, oh why my lover`s brand

is to hate under love`s name,
but she, my guiding hand,
will always be my fate

her silky skin and smile so wide,
never, nothing to hide
never, nothing to hide,
just the way, my love, my pride.

She is there, and once was I,
and now, the nowhere of my life,
the lovers left alive,
the apples all so ripe.

She dances in my soul,
that dance, that melts me whole,
I melt. I melt. I melt.

Seal sa oled

Ta tuli tormina, haaras mu kaasa,
rebis okste vahele, olin pilveräbalake,
olin hetkeks sule kergusega,
nüüd sättis ta mind korstnale,
siin on raske, kõrge, üksik.

Olen surutud.
Press on sees.

Ta kajab minust läbi, ta vaatab mind,
tema silmad ei reeda,
siin on armastus, see tõeline,
see mis paneb prillid otseks,
annab jõu ja tarkuse,
annab ja soovib vastu vaid sama.

Siin on tema sõrmed, valged,
tema juus nii päikseline,
silmade valu on laine sügavus,
siin tuli ta tormina,
siin ta vaatab ja tema silmad
ei reeda,
siin ta läheb lehekleiti keerutades,
üksikuks briisiks,
noil meremeestel olgu südant,
armastada seda briisi,
nii nagu teen seda mina.

Ons ta inimene või tõeline torm?

Ehk ongi ta torm mu südames,
minu oma mälestuse allikas.

Ma olen nii, nii väga janus.