Sa otsid lootust
ehk leiadki
kuid minu enese oled välja jätnud
see maailma pilt
ja unistuste kaev
on tallerdunud
ootuste kisas
kuid loometu laiba linaga katnud

Ma luuletaja kinga ei mahu

ehk ei mahu ka kraavikaevaja suunda

kuid sinu kulunud elutaju

võin abi lootmata kuulda

Siit
sealt

viin
pealt

olnu
unustus

koolnu
kulutus

mina
sina

joomata
vina

kallim
sina

armastatu
nemad

hulluse võtan ja lepin ehk meelega su armastuse jonnakusest.

selle sajandi hakul 

mu sünd

ja nii ka surm

ning selle sajandi vean ma välja

ehk kustumata äratan leegi

või võtan leppimise

ei võta 

ei kunagi 

ei tea

ei oska

ja leegist teen ma lõkke

loodetava kahju.

Lohutus

Ja jälle olen võtnud palju
siin udutava sinitaeva all

ma koduta
lasteta
hoolimata

võtnud ülearu
seda dopamiini ergutajat
vaese mehe erutajat

laen on homsest
iha tänane

mu kallima suudlus
mu enese mürk

mu armastatu haare
juba lämmatatud kõril
ja kisa kuulmata
laulan

veata elu
eluta viga
ja sinu vihkamise pilgu sära

see lohutab.

Ma karjun
sest siin olen taas
olen võimas
olen kommodoor
olen lihtne hoor
nagu teie
kuid nüüd on tulnud aeg
tasumise tund
aeg võtta relvad
tõusta üles
sellele sunnile
olla olemas
nüüd on tulnud hulluse tund
aeg on võita
aeg on võita need
nüüd hulludes
lähen tagasi asemele
kus laskun igavesse unne
ja selles unes näen
aegumatud näod
ja mina surematu
aga vana.

Uue hakul vaatlen teid
ja imestan lihtsuse üle
ja loodan
kord võibolla saan ka
mina seda,
seda lihtsust maitsta.
Maitsta allikat
mis voolanud
sinust.

Rööv

Miski ei anna võrrelda sinuga
sinu armunud pilgu
sinu veetleva kõnnaku
sinu andunud suudlustega
miski ei anna võrrelda minu alandlikkusega
kuhu kadunud mu süütunne
minu inimlikkus
mina
kadunud
ehk oleme lõhkunud
selle kõiksuse
selle võimaluse headusele
vapustav päev
mil leida uuesti
uuesti kodutus
kus rodus mu eelnev ajalugu
ja need võrratud nahad
mida katsutud
need kehad
need vaimud
andusin kurbusesse
ja nende naeru
võtan tagasi mis on minu
ja kahetsusega teatan
vägivaldselt armu röövist.

End leida

Mu kõrval on udu
mu sees on vaim
ja ehk on kuskil ka hing
kuid siin nüüd leian
et vajan vaid üht
ja üheks on jagunenud
jagunenud maailm
maailm kus elame meie ja
ehk ka sina
ma elasin
ja nii jääbki
jääbki tühiseks mu reis
tahaks reisida nüüd koos
mu raskust ei soovi kellegile
eriti sulle
raske on aga ei tunne
teadsin et kukun
aga ei uskunud seda
kustunud on leek
armastus pimeduse vastu
kustunud on kustumine
enesest
aitan nüüd end
end leida.

Armastus

Sa tulid.
Ma tulin samuti.

Me vajame kõike ja kõiki,
ma vajasin sind.

No vot.

Ja ehk olen kadunud,
ehk olen kadunud sinus.
kadunud realismis.

Ma armastan sind.

Armastus,
see tunne,
see persetunne.

Ma armastan persega.

Kas olen otsinud seda elu  mõtet sellest segasumma suvilast.Võibolla tõesti,et olla teistest parem,et olla erinev,et olla keegi,et olla miski.Võibolla olen ma nagu kõik nad siin,sündinud alasti,surnud riietes,elanud valedes,arvatavates tõdedes.Ehk olen liiga noor,et olla,liiga vana et surra,liiga Mina.Ja ma olen uskumuses,et me leiame endale viisi,leiame lahenduse.Ma tunnen hetkel,et võibolla rakendan ma liiga palju tuntud kirjanike stiili,seda neile omast eripärasust.Ma olen hetkel ja ma olen siin ja neid pole,mis tähendab,et kindlasti ei ole see stiilitunnetus mis mind ajendab vaid elujanu.

Tuldud teed on alati kergem minna,
aga võta see kangem ja
üks tubakas ja
läheme koos.

Mu teed on kurvidega ja sammaldunud,
su mõttetrimmer vast aitab.

Ma aitan kaasa.

Igatsus

Ma võibolla armatasin,
armastasin olla armastatud,
et leida enesest
see suurus,see mis
on ehk tõeline,
ehk miski mis kaduv,
miski mis on leitud,
leitud teistes,
kuid mitte endas.

Ja ehk olen,
olen endasse pürgiv,
olen suunitletud,
suunitletud ainult enda reeglite
järgi.

Ma armastan,
armastan enda reeglite järgi.

Ma armastasin sind,
ehk siiani.

Kas ootad?
Kas kannatad?

Ma kannatan igavesti.

Igatsen sind.