Tallinn

Nukumaja on see,mida nimetan koduks
ja nukud kõik mu kaaslased,vanemad .
Nukud ka kõik mu pudulojused,
kuid sina mu nahkne kallim,
oled justkui tulnukas.
Oled mässav elukas,
lausa märter,nimeks Tallinn.
Baarist baari minust järel jäänused
ja eile kasutatud tütarde nutvad emad.
Vetetu kaev on minu vabandavaks pilguks.

Linnahalli katusel,sinna mere poole miski vilgub,
kui ma ainult poleks nii täis,
korraks .
Hetkeks ka vetetusse kaevu tilgub,
võibolla tilgub täis
korraks.

Siis näeks,see nukumaja vilgub,
see Tallinn ja mina temaga ühes.

Mulle ei meeldi

Mulle ei meeldi
kui puudub mõte ja tahe ja tuju
ja emotsioon.
Mulle ei meeldi
näha nutmas last ja kodutut ja isa
ja peeglist ennastki.
Mulle ei meeldi
kohe üldse see luuletus
mis luuleväärtuselt
on laineta meri või
soditud kirjaniku kuju.
Mulle ei meeldi
bussis teismeliste kisa ja pilgud ja vanurid
ja muidugi
lausa vihkan ma tervet kontseptsiooni
enesest kui kellestki
kriitikust.

Mõtlen ka hullates

Sadades,võibolla tuhandetes
on mõrasid,võibolla kontides,
võibolla südametes.
Nurjatuid,valelike,muidusööjaid,
ma teadsin neidki,kui ainult,
siis veidi.
Sinuga videvikus hullates
mõtlengi,kui poleks neid teisi,
poleks ka mind.
Aga mõteldes kohe üldse
ei puhka ju rind.
Siit järeldus enesele,
parem hullame edasi.

Paberita tint

Mustad on su juuksed,valge su pale,
näen siit pildilt.
Nii hale,
et paber hääbub tindilt.

Jaama taga vist tehti see,
kusagil kaugel ajas,
ma mäletan veel,
me armatsesime selles majas.

Nüüdseks sealt läbi käinud
on kuradi tosin.
Su rindu näinud
ja kuulnud siis,su sosin:
``Ma armastan sind.``

Maanteeline

Tallinn-Tartu maantee
edasi,tagasi,
veel ja veel
vahel kraavis magasin.

Kaks sõrme külmast kanged
ja kadunud prillid,
Piimjasvalged lumehanged
ja mina pillin.

Tartu-ei mäleta
Tallinn-vaid jälestan
Märtsi lõpetuseks
hakkasin maanteeliseks.

Sa said selle mehe

Sa said mu tasase kuid kurvana,
sa said selle mehe,kes eksis.
Sa said mu viha tulvana,
sa said selle,kes end peksis.

Ja nüüd lõbusamates toonides,
kord savist sind ma voolides,
lõhkusin su punsunud rinna,
igavusest istutasin südame sinna.

Igaühe elu ja armukaaslane on ta enda voolida,
kui teha seda mõeldes tulevikule.
Igaühe tahe on vihatust hoolida,
panna enda pea pakule.

Sa said selle mehe,kes kirjutas need read,
milles näha kõik mu luulevead.
Sa said selle,kes isegi ei tea,
miks end siin neab.

Eelmisel suvel

Ma nägin taevas vikerkaart,
see oli eelmine suvi,
kui kadus mu ainitine huvi
külastada sinu meelerahu saart.

Ära pea pikka viha,
me olime noored ja kohanesime,
hetke meeletuses vohasime.
See oli ainult iha.

Ära palun pikka viha pea,
oma sammud mujale sea.
Küll leiad selle mida otsid.

Aga ühte alatiseks tea,
kui häda ja vaeva trotsid,
siis meenuta mis sulle kostsin.

Vot see oli armastus

Hilisõhtu hämaruses kaks varju,
nad hiilivad nii tasahilju.
Kui saladus neil pagasina kaelas,
nad mõlemad on armuvaevas.

Neil silmad säravad kui kuu,
käed põimit kui juurdund tamm.
Ei siin aita miski muu,
kui sirge rüht ja kindel samm.

Siis altar ja kuld,
siis laatsaret ja muld.
Siis pilt ja mälestus:
Vot see oli armastus.

A / V

Ma armastasin,
sind ja teda,neid kõiki.
Ma vihkasin,
isa ja ema,neid põiki.

Ma armastasin,
elu ja surma,ainult sind.
Ma vihkasin,
valu ja turma,ainult end.

Ma armastasin,
et ei armasta sa mind.
Ma vihkasin,
et kaotasin end.

Kui sees,kui väljas,
kui täis,kui näljas,
kui üleval,kui all,
kui lips,kui sall.

On minu joomis otsuseks,
on minu poomis põhjuseks.

Sööge liha

Pane tee sooja ja jää mind ootama,
mul ei lähe kaua,
kaevan enne enda haua
ja võlla lähen rippuma.

Susi söögu siis mind,
kui ei ulata kõrgele,
võtku abiks vares vaga lind.
Aidaku mu maine keha teele.

Hea siis näha metsühiskonna täis kõhtu,
peaselt tükike hauda jätku.
Üks teene siia ilma minupoolt-
kandsin metsarahva toidulaua eest hoolt.

Eilse õhtu eri

Mu silmist paistab tuhande päikese valgus
mu mõttest imbub kadunud tsitaatide väärtus,
kui sees on kuumamas kümnete Valge pudelite vedelik,
näitan,mis on luules ja selle loojas tegelik.

Ja kui lõpuks väsib rahutu,otsiv hing,
nii,et katkise sokiga jalas ei püsi king,
otsin sooja,vaikse,räämas korteri,
kus nostalgilisel hommikul sisse libistan Porteri.

Meelemürgitusest innustatuna haaran siis koltunud paberi,
pühin sellega õlleplekid ja pärlendava lauba,
hiljem samale lehele trükin luuleks Eilse õhtu eri.
Tähistamiseks katan laua ja üksi tarbin joomiskauba.

Mind ei unustata

Pole  nuttu,pole naeru.
Pole viha,pole armastust.
Eladagi üritan vaevu,
paisates südametust.
Elada ja leppida.
Purustada ja lappida.
Teistel peab olema hea,
kaotagu ma või pea.
Teistel kes naudivad.
Teistel kes unustavad.
Mind nad valivad,
las kunagi kahetsevad.
Mind ei tarvitata.
Otsitakse ja leitakse,
vormi valatakse.
MIND EI UNUSTATA