Elu peegelpildis

Sealt nägin ma varju
ja naeru mis vastu kajas,
sealt nägin ma last,
kes nuttis,sest oma isa vajas.

Mul natukene oli hale
meenutused ja palved ekslesid
see kõik oli liiga vale
ja ainult surm seal lesis.

kolm korda rusikaga peeglisse virutasin
klaas purunes,nagu mu meenutused
ja käe killu poole sirutasin
seal vastu vaatasid silmad nutused.

Kõik killud ma kogusin kokku,
panin need tasku et midagi säiliks
ja et iial ei unustaks neid seal taskus
nad verele mind lõhuks ja igavesti häiriks.

Ja kuigi halastust ei palu
ja lootust ei looda
elamist ei kelleltki anu
lunastust ei kelleltki oota.

On halba ja on head iga inimloomaga
kuid põikpäisus see kõigist kangem
ei kadedus ja viha iial maga
kuid andestus neist alati malbem.

Ja armastus,sellest ei räägikski
neist ohtlikum veelgi
ei kurvad ei nõrgad seda väärigi
kuid alati tabab see meidki.

Hing,ainult sinu meelepete

Karda mind sa igavene vastik Hing
sinu pea kohal on surmaring,
see rõve lämmatav ving.
Mine,mine kord hävine,
ja olematuks varise,
et keegi sinust ei pärineks.

"Miks? Miks nii kurjalt kohe?
sinu Hing ma ju pole,
kas pole see siis tore?
Ma ainult aidata olen püüdnud,
sind koidikul alati hüüdnud
ja meelsasti ahastusse viinud"

Palun,
ära piina enam seda vaevatud keha,
oma käpiknukuks ei saa sa mind teha,
muidu väljutan surmaleha.
Sel kõnelusel pole mõtet,
koos eksisteerimine on see võte,
kuid Hing,ainult sinu meelepete.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena

Nii kauge on kogu see ilm
ja veetlused võtnud kogu mu vaeva.
Nüüd üks suur jõllitav silm
jälgib mind läbi iga päeva.

Ma pimeduse poole püüdlen,öeldes palun,
kogu viimse jõuga aina anun.Anun.

Neid aimdusi on tuhandeid pärlitena,
kastetuna enese tuha vette.
Kõik vajadused hukatud pimedate märtritena,
et tuua ohvriand sinu jalge ette.

Ja siiski kogu mu vihatud natuur,
ei ole hävitanud armastust,mis nii suur.Suur.

Turm

Mägesid igatseb hing.
Neid kauneid vaateid
ja käredaid tuuli.
Kibe turma ving
lagundab aateid
ja murekoormaid suuri.

Vanavanem

Mu juurte hangunud vilju,
sest tekkinud seltskond kirju.
Generatsioon number kolm tasahilju,
Sarkasmi minu suunas pillub.

Alistun

Veetlevaid pilvi kollendava taeva taustal,
ei enam ma ei vaata.
Ei inimene inimest austa,
ei maailm mind aita.

Kesk mõtiskelu segas mind
üks vaga lootusetu ind,
et ehk taeva all ma,
kord patud pesta saan.

Sest ajast magadeski tihti
satun lootuse valla.
Hirm-,et mind nähti,
virgudes,hinge üle kallab.

Nüüd meelekohal tuikab mõte,
kord hoopis hüppan vette,
et lõppeks lunastuse lootus,
see õndsuse igavene ootus.

Tundmus

Hulluse padrikus ma rändan,
mind peksmas okste tihe maru.
Teist hullu nähes ründan,
kui mesilane,kaitsmaks oma taru.

Ma rändan,lootes leida varju
enese talumatu viha eest.
Minu sammude karjuv valu,
läbi pisarate veest.

Kaotaks kõik,mis elust vaja,
leidmaks kõik mis seljataga.
Eemalduks ja vaatleks kõrvalt,
tundmustest ja kehast vaba.
Laske minul olla ise.
Pekske raske valu tundeks,
igatsuse meenutuse,
käigust alla elunõlvalt.
Armastatud andke andeks.

Konsum-eerijad

Tahaks veeta igavikulises rahus
elu mäsleva mere vahus.
Tahaks päikest
tahaks pilvi
häbis peita oma silmi.

Kaotada kõik piirid,reeglid,
olla nagu muiste,
ilma materiaalsest.
Purustada ahnus peeglid,
elada teiste kiuste,
vaid primaarsest.

Vaikus õhus,vaikus meeles,
vedav läbi hingerivi.
Sõnad meie jumalate keeles
uskujate pilkekivid.

"Ostke,ostke " kõlab läbi elu,
võtke teistelt,pange tasku.
Raha ainult paber,
väärtus ainult vajadus.

Terve elu ostmis melu,
armastus vaid raha vastu.
ahnus inimolemus.

Segaduses

 Valge,ööde kumavas palges,
laotus,veetlev pilverodu.
Valges,ikka ainult valges,
minu armas isakodu.

Kõik mis oli,on ja jääb,
mustast ikka kuldseks saab.
Igatsuses sulav jää,
armastuses vend ja taat.

Lahke almusena naasmist,
oma meel ei lubanud.
Süda õrn ja tihti klaasist,
vihahaamer tagunud.

Pilk aina öösel taevapalgel,
sinava kuma nukras olus.
Ikka valge,ikka valge,
minu kallis isakodu.


...........................................

Laulvat metsad,nutvat jõed,
kiirte mängu silitusel.
Linnu laulul lumi põeb,
tuule,vihma sulatusel.

Vaatad,tuleb kevad,
mühiseval kargusel.
Looda,et siis leiad,
uue elu alguse.

Luule Mõtted

Kuidas oleks olla elus,
kui maailm eemale tõukab?
Ei keegi sünni pimeduses,
kui valgus hinge lõikab.
Kas tahtsime olla
või otsustasid teised.
Peab leppima tõega,
et kui kord juba siin,
ei lahku me heaga.
Tõukab piin.

......................................

Anda reipust väsinule,
toita näljast,
rõõmustada kurba,
pakkuda kaitset nõrgimale.
Kes siis mind aitab?
Mina ise!

....................................

Mu mõistuse dimensioonis
on kaks maailma.
Mina ja kõik ülejäänud.
Ülejäänute maailm hoolis,
enam mitte.
Mina hoolin mõlemast maailmast.

.................................................

Inimesed ei usu enam mitte midagi,sest kõik on tõestatud.

...................................................................................

Kuldse kesktee poole.
Jah,sinna,aga ma kihutan.
Kihutan mööda sellest.
Pole hullu,istutan kulda enda teele
ja nimetan keskseks.

.....................................................

Keegi ei ole valinud siia ilma sündima,ei saa salata neid,kes ei taha siin olla.

...............................................................................................................

Nii must,nii kurbust täis,ajutine lahendus on elada.Küll kunagi tuleb sõber ja viib meid kaasa rännakule.
Igavesele rännakule.

Hea ja Halb

Sattusin lugema ühe oma hea tuttava kirjutist,tema arvamusest filosoofidest.Ta oli aru saanud,et filosoofid on egotsentrilised ja ülbed.Eks nad muidugi ole ja kindlasti ka õigustatult,kuna kui sul on antud erinevalt teistest ikkagi võime näha kaugemale ja mõista,olla valgustatud vaimselt,tihti mõtiskleda asjade olemuslikkuse üle,siis on see vaid enda austamine ja nentimine fakti,et paljud teised sellega hakkama ei saa.

Kuna pealkiri on Hea ja Halb,siis mõtlesin kirjutada sellest,et miks ei saa nii mustvalgelt võtta selliseid sõnu nagu headus ja halb olemine.Teooria lähtub sellest,et kui üks isik näiteks sõidab autoga,tema teele jääb kass,kui oleks juhtunud ,et ta ajab kassi alla oleks kõik.punkt.Tema aga märkas kassi ja vaevus pidurdama,võime väita,et ta tegi heateo,säästis olendi elu.Nüüd see samune kass rändab tagasi koju,tema hooldajaks on noor tüdruk,aga selle tüdruku isa on paadunud alkohoolik ja vägivallatseja.Kass tuleb koju kraabib diivani ribadeks,ja mida teeb tüdruku isa koju jõudes,olles juba alkoholi joobes,ta võtab ja peksab tüdrukut tema kassi teo eest.Järeldus:kas oli ikka hea tegu see,et kass ellu jäi,selles situatsioonis kindlasti mitte.Eks see ole,et me kõik siin ilmas,loomad ja inimesed,mõjutame üksteist,isegi kui me ei tunne neid,ja halb võib teinekord olla hoopis hea ja hea halb.



Ajad:

Sügisvihm lehti leotab,
tuule embuses on maa,
suve endasse kaotab,
sügis värviline taas.

Päike aina harva paotab
oma kuldse palge,
maa pimeduses hajutab
viimse kiire alge.

Kõik värvidesse upub.
Kuu öösiti tõstab pea.
Suve igatsuse surub
minevikku,et sa teaks.

Nagu kõik me ilud,
ei kesta ka see,
sügistuule vilud,
okstes lehtede keed.

Nüüd peale sügist helget,
langeb taevast meil talv.
Ei anna alla kergelt.
Ei peata meid vall.

Ka selles lumivalges,
sügis igatsus ei hoia.
Talve külmas lumes karges,
igas meeles leiab sooja.

Talv kaua püsib me maal,
meid külmast lumest niisutab.
Kuid uue aasta aal,
kevad minema ta kihutab.

On tärganud maa ja meel.
Kõik varjust valge sai.
Kevad avanud me teed,
kasvuks lillel pind lai.

Oma iluga ta laiutab,
kõik haarab endasse.
Sooja tuulega ka kaisutab,
inimloomust pehmesse.

Kevad algust on teinud,
pannud elama me maa.
Sellest suvi on kuulnud,
ilma lavale tahab taas.

Suvel ülesanne ees,
teha taevas siniseks.
Soojaks muuta kõik veed,
päike kuldkollaseks.

Suve arm nii lühike,
loodus muutunud tasaseks.
Enne kui aru saame,
suvi muutunud sügiseks.