Συζυγία

- öeldud sõnadeta

Mu tundmuste kihvatav välk,

langev ja udusuline lumi,

…, hõrk kui puutu,

“Sa tulid!”,

nii lastena me usaldame kõike,

ma teadsin näha sind…,

kõrbete valutav vaikus, sa oled,

miski lind mis lendamas,

sülle, sülle,

sõnade ütlematu välu, piiramas sind,

ei kutsikat, ei tõugu, 

keeletu loojang,

“Suudlusteta!”, sa ütled.

Oriri et cadere et resurgere

I am the lost magic of the ages,

Seeing it fall…, rise, 

then fall again,

I am the mist in the mountains,

Silent whisper in the night…,

Owl who thought

it might,

Then again I am your mystery,

The thunder clap in the desert,

Secrets left and right,

I am the fight…,

In your mind, 

Your heart racing…,

“Will I? Will I not?”

Soon that plot will backfire,

Like all great myths of old,

“You are just too damn bold”,

Let me hold your truth to the light,

Face of a monstrous goddess,

You tremble in awe

of your beauty,

You gorgeous rise and fall

then rise again.

Vincire

…, et rahu tunda saada…, 

palun: võtke ta ära, 

keegi, miski,

kuni tulevik maitseb,

sambla ja kibuvitste järgi,

hütike metsas,

rahu, vaikus

*

kuni kolme kuninga,

tema päevani,

kastsime sigu pärlitesse,

nõnda ta ütles,

*

keeldusime tõelisusest,

Constanze,

selle nime oleksin valinud,

meie lapsele,

*

kuhu küll kõik külad jäid?

nad tasapisi põlenud,

linnad maani,

pisut udu, kupleid,

δῆμοι, κράτος,

*

lilled mis kaetud tuhaga,

küll me neid kastame,

enne näeme kõrbemise valu,

armastuse esimene aisting,

nad tulid linna pealt,

konfette täis juus,

spermased salgud,

*

ennast austades unub,

kauge mere hing,

kus kord kuningana laksub,

loeb lehte, 

viie mehe kaupa,

*

hing mis petnud on siiski,

kui vajab tema vajamist,

tema kes päikese viis looja,

külma, külma talve aal,

kõik tänav oli sedapsi,

valge, valge lina all,

*

kus puudutustest puudu jäänd,

*

seal teadsid omaksed, 

keda enam pole,

kuhu küll kõik kevad jäi…,

hingele mis neeland suve,

nagu janune,

*

aga sinust loobumise jaoks,

murran iidset lepet,

tilgast oled sa tulnud,

tilgaks pead sa saama,

tiheduse ookeanis,

*

kaldal naerab kogu,

roseus, ma eksisin,

nüüd kordan: ruber, 

caeruleus, prasinus,

*

masin mis ei tuku,

mu süda,

mensis September

Uskuda neid üksikuid,

kui lehti kulutulele, 

kui tuuli,

see mis samaväärne,

saab samaväärselt hukatud,

*

mure mille lõksu langenu,

Dante ‘maeiteamitmesring’,

väike tähistaevalapike,

kosmilised kosilased,

keskmine on sinu,

‘ühtekuuluvustunne’,

*

sa oled väike aga kaunis,

ma istutan su endale,

kelluke mis laksub udus,

tagumik kui siledus,

*

aga armastust sa võita saa,

ta kiud kui tormi suu,

neelamas on lapsi,

ta võtab sind kui kutsikat,

*

amps-amps,

kniks ja kraps,

saab muretuks see väike laps,

ta kastab tasa lilli,

need roosid on vallatud,

neid nuusutanud kõik on,

*

eemal loojub tusa-päike,

ta sündind meie üsast,

kohtusime septembrikuus,

lootus uus, (kordus), lootus uus,

*

sa ütled: 

me kohtume kord uuesti

Mittemillegituul ehk L'Être et le néant

ens causa sui

a Being that causes itself

olemine loomas end

- Jean-Paul Sartre

Sa müstiline ilu,

vaata tähti süttimas on taevas,

kogu asjaajamise vaevas,

ei kahest saanu ühte,

nad maha jäänud armulaevast,

me maha jäänud…, teineteisest,

kord mis kaevand teise korra peale,

vaeva masin vaevatu, allu,

kui lootus sudemeke sinu silmil,

lubamas on kauneid ilmi,

ma peale panen teise…, filmi,

nüüd algamas on vabadusi,

keerud, linnud, sigitised,

me tulemas on valetusi, 

nagu tõde, sinu huulilt,

ohatis kui meelespea,

su keel on korjand palju lilli,

su neel on maitsnud mitut tilli,

ma olen ‘muutumiste’ mees,

mitte kuigi asjatundlik…,

ainult tundlik,

nad võtavad su valge laeva,

kordnik paletu, paelad kaelas,

temagi on ‘naisevaevas’,

kõik üks suremise müstika,

ilu valelik on lubadus,

vaata tähti süttimas on taevas,

vaata nemadki on armuvaevas,

kui lubadusi murtud…, üks või kaks,

nad teineteist pidanud on targemaks,

roheline samet, sinine on pluus,

punasega värvitud on uus…,

tulemise tunne,

nüüd saatjatele antud käsku,

ei keegi lahku meie seast,

masin mis lubanud on armu,

armastustki, targemastki

saanud on rumalam,

öökapilaud: väike kamm,

nagu öeldud sõnatult,

ta kuumav kere, valge-prii,

Merlot vein, punane…, brie,

juustune on tunne, seltsimees,

moos su huulel, seltsinaine,

traat ja polt, õlitatud hukkumine,

liiga kõrgelt kukkumine,

nad kadunud on apelsinipuult,

nüüd hinges kõva on…,

‘mittemillegituul’.

Süütamas on südameid

“The world was all before them, where to choose

Their place of rest, and Providence their guide :
They, hand in hand, with wandering steps and slow,
Through Eden took their solitary way.”

Lk 313, 

Kaotatud Paradiis, John Milton

*

Kui kaua sureb hingi,

kes näotu palve vereks,

kord lapsi pannud kingi,

kord istund viltu pereks,

*

tea sedagi, kas üks on kaks,

või kaks on mitu…,

nad päästsid suure tule,

päästsid torni ka,

*

ma olen padune mees,

kalk ja lapsesuine,

Udu on minu nimeks,

ma olen mitmekuine,

küsi päriseks,

*

nad teadsid päris mitut,

kes vetest tõusnud…,

püha pärl,

vahune kui sündis Aphrodite,

ta nibud kõvad nagu kivid,

mul lendavad kõik linnud,

*

puhasta mu tõugu,

varbaotstest mere vahuni,

tülgastav nagu aeg…,

kes enne ei peatu,

mäda vili tormi kuues,

uues saame uueks,

siis Pariisi katakombides,

seal määndub roisk,

kus puhu tuuled?,

nad ilmamaale,

*

nagu laps kes mänguasja närind,

kihvad verel,

joobnud oma magusust,

neelava vaalasuu maine hetk,

liivatühipaljandik,

*

ma olen mezzo,

ei vigast keegi paita,

tal nina liiga pikk,

see ulatanud aita,

*

kesk nurmi on valu,

vahva talikuine päike,

sügav süda pilpaiks taotu,

nagu pilved…,

maks…, auto,

*

nüüd tuleb sügav usalduse aeg,

ma keeldu vennikese vette,

ei taha, ei ette…,,,

ma pane sind,

sa ‘vaba’ naine

*

tali tuli sügava häälega,

kallistajaid kallistanud,

suudeld otste ette,

huultelegi,

*

ma panin harja ukse ette,

nad külastavad kordi kaks,

ei siiski käitu kallimaks,

liibu ligemale,

valguse vahe teras,

sa sündsa loobnu

viimne kool,

*

homne tuleb purgatoorium,

Miltonil Paradiise mitu,

ta tõmba tikku,

kui kauge kella kõla,

mis süütamas…,

süütamas on südameid

Näe voogab Dnepri

*

Kuhu kadus ‘üks seiklev priiuse rüütel’,

tema kilp ja mõõk…,

sureva päeva eel ta mölutab,

ei varanduse tihku, ei miskit muud,

palja hinge veatus, ta neab…,

musti aegu, veretuid vendi,

seda napoleoonlikku ‘rentsliarmastust’,

kuhu see küll välja jõuab?

*

see üksildus on sarvesaia mõõtu,

ühe armsamana hoian ma teda,

ei lase midagi juhtuda,

sest keelud ja käsud toidavad meeli,

ja meeltega on hea end vangistada,

nõnda see maailma asi siin käibki,

lootuste navigatsioon,

pime oma ekslikkuses, kadunud…,

siiski peame taltuma oma isandate ees,

meie, kes me orjasüüst pole puhtaks pestud,

isandad kes nähtamatud, kole lugu,

kauge planeedi võnkuv kaja,

see hävitatud sinine,

*

meie tuleme tolmuta kaevult,

allikas, mis üteld: puhka siin,

kuid siiski no rest for the wicked,

edasi sean ma sammu,

sinna kuhu teadnud ammu,

et minema peab,

*

mõni võtab õuna punase,

võtab Eeva moodi,

sileda greissiga,

et olla parim,

pead sa valima parimat,

ning minust parimat…,

siin ilmas pole,

*

vaata seal…, 

kauge maailma veetlev salu,

kuidas ritsikad hüppavad,

metsa kahvatu kohin,

nagu lina surnul,

kuidas tuleb tubli tuul,

tuleb ootusteta,

neab needmisteta,

…, su tubli tuul,

*

ta on vististi valge,

kõiki murtud oksi täis,

sügis mille sarnast pole nähtud,

eestluse kaasavara,

tubli tükk mulda,

must nagu kokutaja kübar,

enne teatrit ja 1905 mäsu,

enne viimset hetke,

kusagil põrgu ja Paradiisi vahel,

kadunud eksinute jõel,

Paadimees kui surnute karjas,

ole vagusi, istu seal…, jne,

siin nad olid, Samose vaiksed valvurid,

üksildane mälestus elust,

mis oleks võinud olla,

kuid siiski polnud,

nüüd võtame armastuse terviseks,

keda kunagi ei teki,

tal liiga palju sõdimist,

*

näe voogab Dnepri,

ta näeb su hinge,

nagu öö mis küsind:

kuhu lähed?

Song of Viril

No son(g) of mine,

ne’er here nor there,

green hue of flowers,

sent to one who least…,

expected, 

she sat in the golden hall,

like Russian czar’s daughter,

vane of the breasts,

pointing like compass…,

straight to North,

there I lied, cheated,

sang my morning song,

drunk from the essence…,

…, of stars, of stars, my love,

it was a flame like nothing else,

to put a warm hand in the cold snow,

and remember,

how your hooks creeped into mine,

parts of an unknown machinery,

oiled and ready to go,

there, by the roasting of fires,

sweet tasting cheeks,

pressed against turmoil,

I sang, 

not with words or sound,

nor mystical ways of a desert journey,

but touch,

ancient wisdoms of embodiment,

embalmed in tombs of our forebears,

suddenly filled with doubt,

yet sure in their ways,

we were there,

not by choice or providence,

divine guidance,

but something else…,

else entirely,

“What?” - she asked,

“Truth, my love”,

“Truth”, I said.

Elegy for the Wicked

“Land…, Never perfect” - she said,

and I watched…, I listened,

her mouth like trains, 

glistening moonrose - she rode on her words,

“Never perfect”, echoing endlessly,

as I seemed still, my heart racing,

death like a newborn child…,

kicking and screaming…,

(not my time, not my time)

“Ooh but it is your time” - she said,

done by the whisper of noon,

leaves of a long forgotten autumn,

caressed by the cruel winds of winter,

pale as my longing heart…,

it seemed, in my hubris,

I mistook her for something else,

now a bird flies past my window,

like a T. S. Eliot’s bird, yelling “Go - Get it”,

I did not,

by the stroke of her hand,

lent by time of time for space,

which we never completely filled,

I walked head held up high,

to the forest and loneliness,

companions true and morose,

as I sink into the nothingness of this world,

happiness is just a word, a connotation,

nothing more than a sickly friend,

its retarded sister…,

laughter of a clown, drenched in hypochrisy,

flicker of light mirroring from sad eyes,

waterlilies of the north,

river-gods hyped on ecstasy,

true in their lies and deceit,

“So this is it”, through and through,

she passed like chocolate over the nipples,

cold and hard…, (erotic memories),

like Madeleine soaked in a morning cup of tea,

Proust’s netherworlds, time past and time present,

forever cut in the stone of our…, (not gonna say it),

no more preaching, no more choirs,

angels walking home, drunk like brigadiers,

and no more “I love you’s”,

respiratory sadness has won,

beauty before glory: “Thine shall be mine”,

and all the children quiet…, (screams left),

tonight comes the wishing,

for something to take,

for others to leave alone,

soon a pool of ease will please

this young man’s game,

only when…

Laatsarus Tallinnast

Ta köhis ‘vatti’ ja ‘vilet’,

naeratas alumiste hammastega,

oli surmale elu sees, (nagu öeldakse),

tema isikukood oli …(),

see kandis lapselikku naïveté,

kui ‘miski’ surus,

siis andis ta mokkadele talda -

jah, võib öelda,

ta oli seemendaja,

Laatsarus ja Tallinnast.

Vaim

Ma kaotasin su veskitammi taha,

mu nägu vastu kiviseinu,

*

sa viskiklaasil ehteiks pisar,

mu südametu ahvatlus,

*

ta pani tanu taha lumetuisu,

siis istus maha,

*

ta oli lapsemeelne,

I

kesk kadakmarja punet,

vana adrukandja samet -

kustuv hämu,

*

tule too mu ema koju,

ta pole ammu 

metsale naeratand,

*

ma olen kena tühi koht,

mu vanemlik kell -

kuldne kuma,

*

ära päästa mind,

ta ütles - 

keeras selja …, ja …,

jalutas taeva poole,

II

mõnus udu,

kui sulen su valu ette silmad,

sa naeratad mõtlikult,

pisut salamandrikult,

sa ütled,

siis pistad suudluse põue,

*

sa sobid luksusele kaasaks,

kuldsete hiidude õue,

vanade ja murtud käsulaudade peale…,

alasti ja pikutamaie,

*

selline sa oled -

mõistatamatu,

kauni sinise ulm,

taastava sünni aim,

igavese taastuleku…,

Vaim

Olen puudutus

ma kuldsete maailmade koidik

kui raba suve härmas

ma olen vihmaste päevade vili

nagu surm oksaraagus

linnuke pesakastis toitmas peret

ma liigun tuuleta õhus

pilvepiirilt piilun alla

ma olen südamete hall

tuksuva jõe rütm

olen piduse hoiakuga noorik

olen särav armatseja

see higine tilk su õlal

rinnad mis kaunid

olen su kael 

su puudutus

Novus mundus

Suure surma hommikul nad ärganud taas…,

elule, 

mis kutsund vana mürki

uueks,

kuidas lõppeks neetute maa,

see saanud kuldse rüppe,

kui sudus varje loendades,

nad…,

keelduvad…,

nad on inimese lapsed,

sikud kui pimedad,

kõdu kui tormimurd,

õhtu kui oht…,

kui pimedad saand nägijaks,

uus maailm…,

pliks ja plaks.