Selene

kui ma päevale vastu jooksen,

näen lehti tantsisklemas tuules,

karge õrnus avamas mu sisemisi õisi,

talveaed täis värvilisi roose,

võõrad kuid oma,

näeb välja nagu Audrey Hepburn,

see miski mille suunas,

see vaatamise rõõm, nägija,

kuidas tema must riietus,

tema peenike talje, nägu,

nagu inglite suudlus, kuma,

luksuse ja elegantsi kõrgeim au,

naiselik Ozymandias,

ma kallutatud pjedestaal,

sel kiri: vaadake mu loodut,

te Vägevad ja ahastage.

Deus pater omnibus

Me jumalat näinud kõiges - 

korda!: me nägime jumalat kõiges,

kui salajasi trubaduure,

katuse-andi, mis laulnud linnuna,

kalmistud mis saanud külma,

lina libisemas ohvrite (pered)

viltuseid keresid mööda,

kuni tuli Paradiis,

tuli valjult klotse seadmata,

laps ehitamas legodest maja,

(see on jumal), pani ema ja isa figuriinid,

pani kokku nagu hiirelõksu,

siis armastas järgmisi veidi teisiti,

juustu järgne valu, plõksti,

siis surm.

Ta külmad väikesed sõrmed,

nagu sügavate naljade kõlakamber,

udu rabas, vares ja tema laul,

kõndisime kõrvuti rahva poole,

kehadeta loodus, ingenium,

sipelgad nääklesid päikesesõõrus,

vaatasime mujale, natura,

neid polnud palju, vis,

kuid palju oli valu.

Tonte teadmata,

me leidsime ta üles:

ma kuulsin ühest mehest,

kes paistis välja kohmetu,

kuid nägi saja silmaga,

kel puudu süda, vereliine,

armastas iga ilmaga,

ta oli kõigi isa,

deus pater omnibus.

רִבְקָה

ma olen kaugelt tulnu,

kelle sõna on kellatorni tuul,

kelle usk on vedur jaamas,

ooteplatvormil kordnik…,

ema püksid jalas,

ma olen südasuve ootus,

et siis oodata talve taas,

kevadet ja sügist…,

*

ma olen kaugelt tulnu,

kui pika vaenu lõppev noot,

surnumere vihm…,

selle klõbin aknaruudul,

olen poeet Rhoecus…,

Samoselt (sõnade skulptor),

*

pane mündid tasku,

χαλκός, ἀργύριον, Χρυσός,

mündid enne kui emme näeb,

kui taevamanna sulab suus,

enne kui lossi uksed sulguvad,

tema magab seal lossis ju,

kelle palgeil sinu puna,

kui sündimas on jõhvikate jumal,

…, või jumalanna,

ma kõik tahan talle anda,

*

ta oli pudulojuste hommikusöögi udar,

vesine ja värske,

kui pehme lüpsiku käsi pumpas…,

üks laps sai veidi targemaks,

vesine ja värske,

*

mina kõndisin varjudepealseil,

nagu rooside unund pune,

põõsas ristikheina ulg,

sirelite üksindus,

kuu mis paistis selga,

piitsutatu õndsus,

nad naersid lapsi välja,

(keegi kes usaldanud hoolekandjat),

*

ta vihkas roose,

sest need naeratasid kaua,

*

kuid miski puudu pole puudu,

see lakkand lihtsalt olemast,

ta reisind aegu merel (Mare Aegaeum),

kui Acheroni lill,

mis õitsend igavesti,

ma kinkind selle paadimehele,

ta nimi: רִבְקָה,

me olime seotud,

*

see olemise tõik…,

et kõik on kaunis isemoodi,

sind vaadati hoolega,

kui mind sinu poole toodi,

ja ma ajasin selle elamise asja 

(su voodis)

täitsa ise loodi.

felicitas infinita creaturae

*

ja siin kui elamise karge sära,

keegi võtnud on loori ära,

keegi võtnud on suremise ära,

see viimase une viimane mära,

nad sõitlevad veel täna,

siis võtavad kompsud ja lähevad ära,

... nad on inimesed ... 

nende moodi,

*

kui ma jätkaks 'huvitaval kombel'?,

mis imesid korda on saatnud muy hombre,

kui tänavatel nägijat on pöörand usku…,

üks leheke sügistuules…, huules arm,

tal oli šarm, 

ta oli joonistatud mees,

*

kui orjusi kaotav lapse palg,

kui pruun oja…, 

selle jumal,

kauge päikese õrn…,

päevalõpukuma,

*

ma olin väikeste tõrude vana tamm,

aeglaselt kiikusid mu oksad,

lapsed naersid mu lehtedes,

noored armastasid mu suves,

vanad on maetud mu juurte vahele,

kusagil põimitakse pärga pulmaks,

ma olin kauge aja esimene laps,

*

kui nad olid sülelenud, 

lennanud oma mesipuu poole,

…, hoole ja armastusega kandnud,

seda miskit, 

seda ajatut nektarit,

neste mis voolanud jumalustest välja,

kõle vaikus aegade tulises surmas,

sünd jäänud päeva lõpu poole,

selle suve hõng mil aetud said adrad,

mil need pooleks murti,

millega peetud on hingi…,

olevuste vangipõlves,

*

aga armastus on valge nahk,

on sinitaevatõugu…, 

udune nagu oktoobri hommik,

kui su pale uinus pehmuse ilus,

sina kes sa pole jumalate nägu

…, hägu, mis kellegi soov on…,

kui haavunule vett…,

soola selle sees,

kristallpuhas tuul…,

limpsimas tulevikku,

mil sind hoian käest,

veel enne,

*

pühapäev on kohe

…, siin.

Vaikimise viis

vana vaskne tundmus,

üks mõlkis mõlgutus,

kui kare hundijalavesi,

mis tuli…,

ja suure valu ära pesi,

*

kuid meie peatus on uskumine,

et saladusi ei varna rippu…,

ei jätta…,

kui Werther on naiivsusest üle,

siis hing on löödud mätta,

*

tuli talv, piiskav jäitamine,

kui loendamatu unistuste kee,

palvus mis öeldud hommikule,

…, keegi reel ja vaikne hobene,

need on langeva lume laulud,

*

mantel mis kõnelend kallistusi,

suud mis andnud vaikimisi,

aga padur kus luige üksik huik,

see saanud mälestustest varjuks,

kõik vari antud lummale…,

tal puudu süda…,

ta isepäine,

*

keegi kes ei karda hirmu,

see elab tulevikuna,

see laulab vaikimise viit…,

enesele.

Nutrire

sa kauge laine vaikne kohin,

ohin, kui luigelaulust kisakõriks,

tirin – meil sada vakka tangusoola,

maitseid kümmet sorti, udujoomed,

me joome jumalate nektarit,

kui kodutunde savi-soojad saiad, leivad,

köömned hambaaugus, lubivalged kihvad,

suure laulu esimene viis, sina olid seal,

sinine oma huikes, mis saavutanud crescendo,

nad tulid kaasa, kõik mustad valgeks, 

valged mustaks, värviliste kanade suled,

munad milledest sündimas hõimud,

hõimud mis mänginud trumme,

kuulmeaukudes polaarrebase karvatutid,

nende sabad nagu sinu puudutus,

liuglev ja sinises hämus, huugamine,

armastus ilma armumiseta,

selline mida siin ilmas ei harrastata,

see tõeline, see olemine, see-sinane,

nad kangutanud olid villa, hilja,

kui õhtul nägin su silmi, nende valgeid,

su huulte kasvatamatu iha,

kui vallatuis hurmas, hurmaa maitseline,

hingeõhk kui vallas-asi, meie tõsidus,

see kantud oli rõõmust, sel tundeid oli vähe,

polnud üldsegi, näe, kiirgab kosmilisi tunde,

mil kullajanus päike, Janus, oli nimi,

rippumas E=mc2, ta suure sünni hetk,

kui meid kahte tabas kokkupõrke, ei,

sulamise retk, emanatio,

mu karistamatu lahkus, su nimega,

su vankumatu võlu, nõatu mu rinnale,

ma kasvatan südant, sa oled nutrire.

Olen aerudeta

kui mures su suudlus aita,

näe…, 

varbaid liiva suru

ja ütle, et minu maa magusaim,

kui umbrana sa sinitaeva pilveks,

kõhetu neidis…,

*

kesk kaduviku viimset välu,

su samm…,

kui lootus unetule/janusele,

pilgust…,

anna tõde seerumina,

*

ma suure sula esimene õis,

su jalad nagu luule,

kui vastne vastupandamatus,

ma olen “kuule!", 

kui tabad mind suule,

*

õhtus oli laulu,

sinu pea vajus liivana…,

sügav selle mõtisklus,

sinu uni on lohutav tiib,

*

sa valge ingel,

sinine on su süda,

nagu meri…,

ma olen su vana mees,

olen aerudeta.

Nerisa

Sa vaatasid kui ussiauku…,

mis kannab aega endast välja,

ta rusub läbi taevaliku udu,

su keeldumise vaikne sudu…,

see miski vaka all…,

taas kõmatab kui Jeesus-lapse häll,

vaatab tema poole…,

sina kes sa kaugele ei näe,

sealt katsub miski nähtamatu,

kui vara-pudused on emeraldi tolmu sees,

nad ärganute kontidele seadnud laipa,

kui kodus sina äsad tolmust vaipa,

kui kutsunute valu oleks teisiti,

nad targutavad hooleta,

need kes joovad kohvi kooreta,

ja teevad tõestamise mängu,

sest erinevalt sinust nad…,

ei tea mis tulega saab mängida.

विश्व

Und schlüpft auf glatten Steinen
Und badet sich und schnellt,
Der Große frißt den Kleinen
Wie auf der ganzen Welt.

– "Fischerweise", Shubert, 1826

Ja siin ta nägi...,

selle maailma ilu,

millest rääkinud on..,

ennustused, luule, jutud,

kõrgid hinged, valgus-lapsed,

sõnadeta puudutuses..., ethereal,

kui kauni Maa suur,

hellus, mis kandmas,

loendamatu..., liibuv avarus,

hullude põrgud kõik suletud,

taevased vihmamehed hallides kardinates,

loojuvad silmad nägemas läbi...,

läbi sureva मनुष्य,

त्वमस्य विश्वस्य परं निधानम् 

sina oled selle universumi suur aardla,

ta on näinud su silmi,

su langevaid pisaraid, kui kristallid,

tema on sina,

kui sina oled valla,

vaat, päästku, 

kui numen..., see võrukael,

pilvede aeglane liikumine,

aerudeta paadike, vana mehega,

nagu kuldaja roosiaed,

selle keskel suudlejate kuju,

sõudnud mäslevale, nii mäslevale...,

merele, 

sina oled meri, metsik..., vaba,

ära iialgi taltu, 

see hing, mis laulab priiuse laulu,

kuula, kas kuuled?...,

ta kedagi ei vaja,

tema on iseenda maja,

täis hoomamatust, rikkusi,

valgust...,

sealt seitsmenda taeva riigist...,

lõppu..., 

algust.

Crescendo

Su lumm nii paeluv,

kuidas kaotab pea väike lõgismadu,

tema sfinksilik sisin,

viimane enne kui ended saanud lõpu,

ei kippu, ei kõppu, see on τέλος,

ma kaotasin su silmist,

silmad nagu klaaskuulid, see vitreous,

sinu sametine hommik,

rohelised kardinad kõrgete akende ees,

offen, kui kallistan su figuuri,

sinu rindade nooruslik jume,

siidine nahk kui aksessuaar,

mandli ja kõrgustes elava flora aroom,

poorid nii nähtamatud,

silmade alune magamisest libe,

minu nägemisest kirgastunud,

ma tantsisklen uhkusest,

haaran su pihta, su peenikest pihta,

kui kallis on võidu värv,

kui ulakas selle punane huul,

võbelemas erutusest,

kui hõbedase kandiku pealt viinamarju,

teed, punast veini, röstsaia,

siis langeb hommik sinu pesuga,

nüüd kosmilised väed, die Sonne,

vaimude pilkane Paradiis, das Licht,

meie la petite mort,

orgasmi vürtsikas tuli, 

kaminas, mida hüütud on anima, vita, 

stamen, kontrolli karm jumalanna,

aga siinses vallas, su vitstest juus,

pannud paelu siduma viimase poisi,

mu süda kui luksus kaup,

marmor, messing kraanikausi all,

visatud üksikute Põrgu, nagu Dante,

nagu Orpheus, ei vaata tagasi, 

Nūlla Venus, nōn ūllī animum flexēre hymenæī. 

Nel mezzo del cammin di nostra vita 

mi ritrovai per una selva oscura

ché la diritta via era smarrita,

aga me nägime rohkem kui palutud,

pärast metsa ja pimedust,

sinu võlutud kalu ja puid,

neid tagurpidi voolavaid jõgesid,

sa naasesid mu kätele,

madrats kui ustav sultani vaip,

tuba täitnud hõllandus,

kui vana suits, astraalne lupjumine,

meie suhte μονάς,

udupeened niidid langemas laest,

meie silmad jälgimas inglite kannelüüri,

nende nähtamatut muusikat,

kui sina, mu muusa, lõpetanud oled,

nüüd lõpetame koos, sa ütled:

omnis finis a principio.

εὕρηκα

Sa vaatad mind..., 

kui suurte mängude pealseid,

triiviv jäämägi,

Kolkata kuumadel suveõhtutel,

nad imenud on inim-konni,

puhtaks pestud salajased jõed,

et hindu-ingel-lehm kui surev tähispilv...,

see võtnud taastamisi sünni-ürbiks,

nüüd vaatle kauge tähe laps,

kus laenuks saadu tulnu kuldamaks

me vana vaenu viimast riiki,

nad teed on joonud tassis triiki,

sa vaatad mind...,

ma Pärsia vaip,

mille ehtind kangast

näotu eit burkas

on kokku monteerind,

...

kusagil kaugel geomeetria taevas

seal lamab Lissaboni udus üks mees,

tal mehe keha..., selle osad,

ta tundnud pole armastust,

ta samm on väsind,

ta on jumal-pea kroonita,

kord hoolinud on hooleta –

see mees, kes lamab Lissaboni udus,

kusagil kaugel geomeetria taevas...,

vaevas,

...

tarmukas neidis valges kleidis,

kes kontrolli mänguks...,

ta sõrme nipsutanu,

kõik suled sadand patjadeta,

hämaruses pleegit mõis,

muidu valge kui saadana surilina,

kuningas Baldwini mask,

hõbedane leepra peit,

see haige, vana maailma tõbi,

see mürk mis suudeld sünnitajaid,

nende perekondi..., 

musta tiiva löök,

hommik, kui kõik oli puhas,

valge teenijatemaja pöök,

lehesahin Ilmarise mõõtu,

kannel Vanemuise käel,

ta habe hoidnud linnupesi,

siis vaatasin sind,

sa ennast pesid,

mu kontrolli emand,

kuninganna, jumalanna,

teadsin siis...,

see tulevik on üksinduse sohu,

kui võtnud olin teadlikkuse rohu,

...

ma naeratasin avaruse kirkaid lumme,

kui peata ratsanik,

ta laenuks võetud keep,

see nähtamatust luband talle,

näe, ehtind harituse taha rumal-palgeid,

vana vaenu musti algeid,

nüüd saanud pestes puhtamaks,

ma kõnnin inimesest eemale, kaugele,

kõrbesse,

seal koopas ma kõnelen mu loomadele,

kui hea on puhates mängida,

klaaspärlimängu,

...

ja elu voolab savina, 

siis teinegi, kolmas, neljas, viies,

ma istun..., vaikus,

hiies, tolmus, surmas, külmas,

kõrbes, rohul, tohul, 

vanga käes, 

ma hõiskan εὕρηκα.

Kerguse lill

iseendana olemise avaruses,

...

see avaruse tõeline mõõt...,

kui kauge hiie õrn on kaja,

kasvab tugevate tujus,

tal meeli koltund paberile,

kui naine sauna ees,

kui lapsed põlle küüsi,

kui põllul kartulaid,

...

see küsib sinu valu andi,

kõik hirm see surmaputkeist,

külma kütkeist,

kui sandaalidega sahvri kallal...,

poisipõnn kui lambipirn,

kõhtu liibund nurmenukk,

loodus sünnitanud meile lapsi,

see on lõks mis kaua valmind,

tundmus paljutahuline,

võlutud naise näo ja käte,

kaela ja rindadega,

võrgutavad sumedused,

arabesk ja ruuge rumalus,

näe, saigi askelpungi,

vaasis kauni närtsimise esimene...,

..., leht,

siis järgmine, järgmine, järgmine,

kõik varjatu sai teadjamaks,

ma olen vabaduse sorti,

kõik pealsed on mürgised,

kõiki värve ehtiv ilu,

kuld kui mulla all,

paistmas pea, helklemas,

kuldamas õhtu viimast loendit,

kell kukub,

koos kellaga me rasked kehad,

mis kohe, kohe...,

kergemaks on saamas.

id est quod id est

*

Ma olen süsi su jalge all,

su lahvatav püsimatus,

su jälgivaid aimdusi…

neid hõbejase noaga ma 

taga ajan,

nagu tomateid portselanil,

nagu igatsusi ἀμυγδάλη

…, sa oled see,

kui see on see miski,

ning ‘see miski’ 

on ‘ea’.

*

Reaalsus pole kunagi tõeline ‘per se’…,

see on õpetuste ja otsingute piiririik,

see on korra ja vormi kadu,

see on väljaspool वर्ण,

sina oled ‘see’.

*

Kui kogu asjaajamise rõõmuks…,

näed siingi sa vaskne vaatlemise komme,

võibolla paremini ongi homne,

*

Sind vaadati…, 

sa särad,

sind otsiti…,

sa järad 

hinge niiti.

*

…, ja kusagil kaugel,

seal kaugel me ärkame.