Tusase tule mõnu

sa piiritu päikese õitsev lill, 

teise ilma taim,

kui kole on pilkasest…,

kui vana ja näotu,

kosmilise valguse liuglev pisar,

madu, kellel puudu saba,

aga vaat…, seal ta on,

piiritu ja vaba,

*

tunnis-mees kikilips ees,

vana ja väsinud munder, 

kuldne tikand, 

vahvad mansetinööbid,

seljas nagu kartulita kott,

uhkusest tühjaks pekstud,

aga siiski mees,

nagu vari mille varjuks sõna,

*

järve pervel võlut, 

hilja pole temasugustele,

piduse talve tugev maks,

seisab ja kiikab varbaga vett,

augul vihane jää,

kui itsitab,

saab kohe liiga,

ta saunas kallab õlut,

kerisele ja kapaga,

*

ütle tormile nimeks,

ütle, et tuleb,

ta tulebki,

vaat närind puruks…,

putkasid ja traktoreid,

paar lehma,

lüpsileeme valus,

neil undamiseks puudus alus,

*

homne on türa mõõtu,

õues on külm,

sa ära, ära kustu nii ära,

sealt edasi on…,

*

ühel hommikul ja teisel,

võeti kehadelt jaksu,

koinamise udu peeglilt,

küsind peegelduselt maksu,

*

ma päikese arutu pillaja,

las nutab mu kodu ukse ees,

kui kosmiline taha-vaate-peegel,

sel elul puudu kuldne reegel,

et vanasse kaevu ära sülita,

kui uus pole valmis,

nüüd elagem me kaevuta.

Puhverdajad

Rumalate romantikute aeg on läbi!, ta ütles,

keeras teise külje ja palus mul lahkuda,

nõnda nagu suvi seab end sügisele vastu,

kolletuva augusti veripunas selg,

joonistumas kuuvalges siluetti,

nõnda temagi, 

kadunuke vaasis paitati kassi põskede poolt,

paitati pool surnuks,

nõnda temagi,

ja ma kõndisin varajaste hommikute kõlatoas,

kellad liikumas Foucault’ pendlina,

saatana ja kassi kuld, 

kõliseva ebamäärasuse ohvrikett,

et meie pole kunagi olnud,

ega saagi olema see meie.

*

See süda laulis inglitega, 

puges kasukast välja ja teise kasukasse,

sättis end lõvina trepile,

kus ootas oma kivistajast isandat,

teda ei tulnudki.

*

Ajaliste määratluste kuningaks pidi saama surm,

sest temale olevat vägi ja kannatlikkus,

kuid kes nuhutab tema pakutavat jooki,

kes asetab talle liua kõikse-paremaga,

kes lõikab maskeraadiks nöörid,

kui kõik hullunud end tema poole tantsivad,

sinu turm on tuleklaasis, loodud loojatele,

kui vanalduva hetke liivane viiv,

tasase tuulena jahutamas kuumi südameid,

selliseid mõtteid ma mõlgutasin,

kodus ootas mind ulukina säng.

*

Meie olime leiutatud,

juba enne teisi ja nende teise-suguseid.

Naeratava koera laul

minust saab sinu saatan, vürst,

kelle homset ehib verine samet,

peab ju saama?!

kui öödest on kokku nõiutud,

nagu vitstest tekk, tähistaeva valu,

nagu saladus ja selle kohin,

kaja inimkõrva tiigis,

mõistatus, mille rääkis tuul,

kui tuli valjult kosja,

*

ta võttis paljaks, rebis,

kõik talje, reied, tuhara,

need peksuta pehmused,

ja kolis hingede orgu,

*

tal oli suur püha, emalt…,

laenanud silmad, nii sinised,

nagu katku huik,

kui pole elavatki, nilbe keel,

välja sirutatud, maona,

otsimas inimkonna lõppu,

ingleid loendamata,

kelle põrgust oli saamas, kohe, kohe,

paradiis,

*

ja siis veel tuli surm,

nagu üksik piduline, valus,

piduliste üksindus,

varavalges sihvatiga lõugu,

särand vikatilt, kelle?!

metallile trükitud nimed,

vana metallurgi kalk töö,

nagu kahetsus laste saajate silmis,

enne igavest elu,

vanema vande valulisus,

*

nad panid mind teiste saatanate sekka,

ootama sind, kui peaksid tulema,

enne õhtut, minu poole,

nagu vari mida mõõdab sajand,

nagu valu mida pidevalt vajan,

et armastada sind,

*

aga vähemalt…,

sa tulid.

Balkani päevad

pahviks löödud inimtõug, sa oled teiselt planeedilt, 

kalos + eidos,… siit pärisime nende silmad,…

siit nende suu,…

kuhu kadusid vanad tähed, universumi super-organid,

nõiutud näod pimeduses,… vaata vana tõru,

kreeklase füsiognoomia,…

vaene aga vapper,… 

nagu varss ja vaese mehe eestlane,

odavam oleks linde lasta…, puurist välja,

nagu tuul, nagu puud, nende oksad oleksid lihunikud,

terve loodus oleks, veriste kätega lihunik,

keda kodus ootavad lapsed ja naine,…

nõnna püüab osake elus püsida,… veristades aega,

kolmas kivi päikesest, peagi puutumatu,…

vintske sell ja seltsimees,…

üleni punaseks pole saanud,

üleni pole valu kantud,

üleni pole.,,,

*

ta tuli, turske sell, kandmas Haveli turvast,

turske sell, üleni mustas, 

silmad nagu kullil ja hallisegused mõtted,

pea nagu kaalikas, vuntsid pärani laes,

taeva pilkeid kartmata, 

peatumatu röövel, kelle isa oli olnud,

oli saamas parfüümimeistri kohta,

aga turvas haises mõnusasti…,

nagu lihuniku tütar.

*

kakofooniliste lindude seas võib täheldada…,

geneetilisi mutatsioone, 

nendegi esivanemad,

tiivutud isandad, hambad nagu…, nagu…,

looduse lapileib,… ainult raamatutes.

*

inimese armastus on võlts ja valesid täis.,,,

aga südant tal jätkub, 

loodus pakkis selle pilkav-valge paberkotikese sisse,

andis selle kuningale pajaroaks,

kuningaks,… das ist Gott.

Undeline

sündisime suure päikese riigis,

valede pilved ajasid palli taga, 

ajasid mööda ilma, 

meie pied-a-terre oli valgust täis,

kulla kuma maakera tipus,

praksuva kamina lõõm,

naerutamas su kumeruste ilu,

ahmisin õdusust kui defitsiiti,

meie elu defitsiiti,

rõõm, mida keelatud,

puudutused mis neetud,

nüüd saanud lõpu,

jumalik vallatlus

ja kõik mis nimede taga.

Elaya

Sel tüdrukul olid silmad

ja kui ta naeratas, siis naeratas päike

ja kui ta suudles, siis suudles kuu,

kõnnumaal, kus ulgusid hundid,

tema oli nende ulg,

metsas kus mürahtas karu,

tema oli mürahtus,

ja seal kus kallistas sügav-sinine allikas

oma peegel-sileda pinnaga 

metsa tume-rohelist varju,

tema oli vesi ja tema oli ka vari,

see oli haldjate vardjas,

nende kuninga kristallid, 

selle kuninga rüü, 

tema pea-ehe,

see tüdruk oli naine

ja ta magas kui oli magamise aeg

ja aeg oli tema valvur,

kes imetles ja vallatles temaga

ja tema oli selle aja elu,

tema naer ja pärlmutter naljad,

mutrid ja poldid tema leiutistel,

sudused suudlused pika kolvi riigis,

enne vaatluste lõppu

mil minagi end tema armastajaks 

pidin tunnistama.

Päikesepoiss

maailm on siin vaikne,

väkesed algused, suur algae,

kaotasid tee käest, kuldset nulgu,

loodus sündis teievahelisest usust,

nüüd pane käsi südamele,

nüüd pane…,

aga ära kolluta konutajat,

tema ilme on vagadus, superficial,

panime käed üksteise sisse,

ilm ütles vaikiva vihmaga: 

ära tule edasi, puhka, ole veidi!

ma ei kuulanud teda…,

Pandorum

olen tuleviku täht, õitsemas lahtises ookeanis,

pimedus on minu vald ja vardjas,

kõmatava jumala padune hääl,

kajav nagu Juudi laul müstikute kõrbes,

aher-tolmik kasvamas, 

temast kasvamas suur ja võimas,

võõrapärane maailm.

Taali

Vernakulaarne, sa ütlesid, 

ja lamp löödi jalaga maha, 

valguskillud su peeditud põrandal,

jälg meie armude igavesest õhtust,

peale pandi muusade muusika,

räpane aroom silitas su seinu, 

nende õdesid,

vahtu, mis valget, mis kütkedele kingiks,

koltund paberi kollast essentsi,

panid kummi peale,

panid akna seina asemel,

meie aeg oli vabadus.

Edelweiss

Kui me sûlest tulnu, õrevil käsivarred,

…, naerul tuksed,

nad vaatasid lillede kasvu, Olümpos,

…, baby I’m back,

siiditee ja palvuste vahele jääb aeg,

nagu vana mees ja meri,

kahvatute aerudega, 

koorund värv,

üksinda kiriku trepil, kuld südames,

Cassiopeia, - ära nuta tüdruk, siin on veel ilu,

tornist paistab linn, 

makettides elavad vaimud, aga sina - 

kallista elavaid.

Astra

Ma pole iga tuule lipp,……

kui kohutav on minu hukk,

ma kestan igavikku - söön selle terakest,

ma olen piiritu ookean,……

orkaan selle pinnal, lõksu püütud Noa,

ma kaotan su ära - kui ma Valin,

nüüd näotu naisterahvas, peleta oma isu,

kustuta oma janu,…..

seda mängu ei mängita,…..

täitsa üksinda, ilma minuta,

kes olen?…..

Suur ja Suure ilma mängija!

*

Nüüd salajane lugu sinu püünest, 

kui puudutusi,…..

ma kahvatuna näides tapma olen valmis,

su mahlad voolaku, 

meel on kalgi lõpu tipp,

näe surmal valgust,

sa tuled kuu on seljas,

ära kingi kandameid,….

nüüd alustame ära,

Homne on Tulevik!

Hukutaja laul

su vähetuntud tundemäng, kui kalk,

kui karmilt näotu, 

et sisenenu armu valda, ei piisakesti,

ei viisakust ta halda,

näed karmuses sa valet, puha,

kui lahkusega pahasti,

homme tuleb laisa naise püha,

kes surma lasi saata,

selle sama, selle - oma.

Tuleviku-tundja

mulle aegu kustumatu näiv,

kehad mille kokku viiv on kesköö tund,

selle kume löök, 

kellad selle kummjas taevas,

selle sinises vaevas,

vaeva puhtuses,

uhkuses, mille pühkis süda,

tuul selle pasunast,

sinu ilu puhtaim puru,

nägime taevas meteoriiti,

saba põles üksikute tuld,

üksindus kui minevik,

selle vari,

me ronisime katusele,

et paremini vaadelda,

neid külluse silmi

varakevadises õhus