Empyrean

meie isad on laulnud sellest, häälitsenud rohkem,

oma uduses joomarluses, selle unes,

kuidas jumalad on kalgi emanatsiooni vallatus,

selle rahu, 

kui sume rahu, sume rahulikkus liigutab nähtamatu sõrmega, liigutab vahu,

teeb sellest maa ja teeb sellest taeva,

teeb sellest mehe, teeb sellest naise

ja kõik mis jäänud nende vahele,

<>

kuidas kasvab usk, kasvab seenena nähtamatusel,

olemise talumatu niidistik, kergus,

ja sina, riietega heitnud kaitsed, avatud,

südamlikkuse esimene pilk - universumi väravad,

loobunu kehastus, selle vali vaikus,

valjem kui sünd, kui selle sünni surm,

mis meid nüüd kokku tõi,

<>

peata olen selle ratsanik, kes kostnud taeva laulu,

emata imiku jumalik kisa,

narr, kes otsinud rändajas puänti, valet,

piletita, kõigest selle vahel, sinus,

nahal me teame oma hinda, teise nahaga,

kodus me tajume rändu, 

<>

aga isadena pole meid kutsutud, emadena mitte,

selle turma ja turmast tuha puhub tuul,

teise aja tuul, tulevik…

tulevik, mille paat on avaruse lainel,

mille paadis on vana, 

vana ja väsinud mees,

<>

ma olen näinud halli enda kujul, suuta suudelnu,

olen palunud valgust, näita teed,

siis lahvatava naeru pimestav pahvakas,

hambutu klistiir, eksistentsiaalne mõrv,

libeda noa särav tiib, selle teravik liibumas õhtusse,

kaisutamas maailma südant,

selle artereid,

<>

võisin vanduda karmi naise kuju, kuldne,

tema ahistus oli armastada mind, 

see säras taevani, kus mängisime kaisutusi,

kus sõlmisime roostest kette,

nende selestiaale, purgatoorium on läbi,

tule valguse kätte ja pane relvad maha,

istuta üks taim, nad ütlesivad pominate keeli,

masajate madude keeli, selle ilma keeli,

aga langenule on kohad krooni paika,

ta langend piiramatu piirituse kõrgusest,

kõrvad mis kuuljaid ei käse, ei lastuid ei lase,

hääleta tuul, mis kutsub hiite-koori,

tipud rebimas imikuna ema südant,

selle masajat kõhtu, taeva tapu mao nahka,

sinisem kui sinine, nad teadsid meie teadmiste valu,

nad ei ütelnud, midagi nad ei ütelnud,

<>

ma andestanud olen palju, palju on veel,

nende jooks on nägemiste ulatuses,

ulatanud käsi ahtaks aga mitte sind, su valu,

sinu pisaraid ma vaatan mõnuga,

need kasvatanud hinge, see õrnutsejalt küsind,

eraldusteta lahkust, küsind tuge,

nagu mutt, pime ja varsti vana,

teise valla ingel, isade pudulojus, 

selle armastus, kohe kogend valgusena,

tuult ja selle lapsi.

Deesis

Sa oled vältimatuse usk - Sina,

kui suure tähe vankumatu gravitatsioon,

nähtamatu tunne,

rebinud katte, siis kesta, 

sihi ja tuuma,

pulbristanud vande igavikulisuse,

armunud heitmisse,

kui pimedus, siis tiibadega,

langenute laulust, 

siis inimeseks,

et veel korra tulla,

helioslik olu.

*

Meie päike säras hommikul,

kestis ja kestis ja kestis,

laulis lapsed migreensesse unne,

tulistas kriminaale lagipähe,

kinnitas neile teadmise poeesiat,

et siis, alles siis, su silmi vallutada,

loojangu eel, kui kustub isu

ja tärkab lumm, ihagi.

Yugen

su suu ja silmad, nende vesi,

kardetud elevuse vaprus, 

kui täitununa su keha, 

tantsimas keset tuba,

libe varjamatus pelgab kõnevõimet, 

kaisutab sind sõnadega, 

nüüd vaikus, kui iha esimene laps, 

taastuv vereringe, 

ära heida hinge, 

me tuleme taas, 

ja taas, 

ja taas. 

Kullale

me nõidus tuli vahvusena,

ei valu seatust pahaks panna,

nad näinud perekondi tuuli tallamas,

päike tervitanud vastu,

kuid igatsusil omad varjud,

tusk kui tuisu esiema,

naljad on kõik nabani,

ristivesi puhtaks pesi,

kuid kerisele viskaks siiski vaid…,

ja enda kuivataks su embuses.

Voltaire

kaunid kuu tüdrukud udus,

udu kui kauni maa neitsinahk,

mu kõnd varajastel hommikutundidel,

see rebind on süütuse varju,

allumatust karistatud on piigi ja tulega,

tuli su silmis ei kustu eal,

koit igatseb su tulemise väge,

seniite kohtad peagi, kampreid, 

siit me tuleme - peatud tavailma olud,

maailm on meie soodu.

Ilmamaal

need tuleviku käed silitavad meid,

need silmad otsivad me silmi,

näha mida näinud varjud,

su puudutused on seal…,

nahad nahkadel, kõdu,

meie viisid on sõnadeta,

ootasime õhtuid, videvik,

kui aedades kohtusime,

päike viskus litsina üle…,

punane vein jättis jälgi,

sa kaotasid mõttejärge, südamega,

liigutasid mu näppe enda poole,

jõgi voolab sassis linana, 

voolab nähtamatu proosa taha,

seal me magatame võõraid,

rohkem kui oma.

Seraphic

Inglitele andestavad inglid,

neid sa näed taeva palgeil,

su taevaks on hinge sinine,

aerutavad pilveräbalad,

kõik kostetud armuavaldused,

edamame oad tühjal taldrikul,

violetsed taustad öistel nägudel,

su murdjaks musti koeri,

mu prohvet on tuliste taldadega,

tema tõestab õhtu vorme,

tema annab nimetusi ja võtab valu

ja kaotab enesest pimeda osa,

sinagi vist oled mu prohvet,

sinagi oled emanatsiooni valgus,

mäletad seda roostet ja tähepuru,

kõnd meistri aias,

roosid kõik pahupidi,

pärast vihma ja unistusi,

pärast teiste pooluste reisi,

mõnus muusika kõrvus,

odavad lelud taskus,

liiv ja lehed heljumas aurava tee kohal,

selliste iludega me mängimegi,

kui kõnnime taeva lastena ilmamaal.

Ukiyo

Toida oma romantilist meelt lahkusega,

sa tead oma nälga,

kiirenda sammu aeglaste seas,

muidu tunned kaasa,

nuta võltsuse ees,

sa tutvustad haavatavust,

naerata nutjatele õrnalt,

sa oled tundnud valu,

võta vastu kingitusi,

sa oled kingitus,

keeldu sihikindlate ees,

sa tõstad hinda,

allu allutatutele kes ei oska muud moodi,

sul on iseloomu,

kiida kehasid kehatutele,

nad hakkavad mäletama,

laula kurtidele kõrvadele,

sina oled unustus,

sosista armuavaldusi armastuseta jäetutele,

nad teavad üksi üksolemisest,

lõpeta võitlus võitlejate seas,

sa oled tervenev osa,

kiida kahepalgelist,

las temagi saab üheks,

silita oma väiksemat mina,

ta teab väsimusest,

näe ennast kõigi valikutes,

sa oled jumalik,

lõpeta hinnangud hindajate seas,

sa usud paremasse homsesse,

vaata peeglisse pikalt…, pikemaltki,

sa oled imeline!

Kodu

Mu pimedusel pole nime, pole tarvis,

ta on kustumatu janu, pimestav helk,

ta on müstikute hirm, veatu voog,

ta on su lähedaste arutus, olemise avarus,

sõlmed, mis seotud kinnastega,

tema, nagu sinagi, on küsinud kergust,

varjamata tänulikkusega öeldud sosinaid,

kihutavad sinugi vagunid viimastesse tsoonidesse,

et madu tutvuks oma sabaga,

et päev kohtuks ööga,

et armastus kuhtuks vihkamisega,

“nüüd on lõpp”, sa ütled,

kuid peatud meenutuseks, 

“inimene olla on uhke ja hää”,

seda ei arva keegi, 

kui lükkab oma rahnu Tartarusel

ja teab seda mida nägija ütles pimedusele:

“tule koju”.

Fidel Venerer

nagu vana mees, tahan ma vestelda vaikuses,

kõnd sütel ei tõesta midagi,

kõditab mu meheks olemise vilja,

nagu udu surma esimesel päeval, tahan ma elada,

vormuda mööda su sääri ja lõbustada sind,

kutsuda su koidikuid nimepidi,

kutsuda su köidikuid, laulda neile vabanemisest,

sinu reaalsus on põrgutuul,

see ei tõesta mitte midagi,

vanded mille me andsime, langesid sügisel mutta,

langesid lehtedena, kõrv vastu maad,

et kuulda vaenlase tulekust,

tema kabjaplaginat,

lipp pärasoodu,

oleme jahvatanud ja saanud jahvatanuks,

meistrimees, kübarsepp, klaasimeister pealekauba,

alles siis veskimees, 

keegi kes sinu sees, hing teisest ilmast,

ta tuli noaga ja rebis kotte,

otsis midagi vaikusest, mõmises totralt,

keeldusime väljapääsust, ainult edasi, ainult sisse,

nagu su vooditel, nagu su isased,

et turma eel vältimatult elada,

käsi su käes, kui hing, kui süda,

petetuna nartsudest oma väikest osa näitab,

külm ja kuum üheaegselt, teemant,

purpur-taevas kõneleb kaotuse ja võidu valust,

hirmu lõpp on tulemise algus,

altarile panime oma relvad ja võidsime teineteist,

meie kehasid, 

nad teadsid taeva usku, syzygy,

kõnd vetruval mateerial viib sind pimedusse,

kus paistab eredaim päike, mu nägu,

peeglid on isik, isiklikkus on homne,

eilne leiab end küüne alt, kraabitud lotopilet,

pulmaliste võit, naeratused ja vabadus,

kõige rikkamat sorti,

nagu vana mees, tahan ma vaikida vesteldes,

riieta end lahti aga väga, ma kordan,

väga aeglaselt.

Amasius

sul vendi, õdesidki sekka,

need elutute kivijumaluste kuldsed silmad,

kallid varajased hommikud,

see aed, kus istusime sülle

ja häbelikkusega nokkisime teineteise karvu,

su siidine nahk, märja tupe tunnetus,

isane tavapäratus kui hiljem sõrmedel su ihaluse mekk,

see mälestuste kodukootud erootiline tekk,

näed pidasin üksinduses pillerkaari,

naersin armuvalus noorte pihta,

kuid igatsesin üht peenikest pihta,

mille ümbert ma haaramata kujutlesin tõmmet ligi,

kui pühkisime teineteise laubalt higi,

su suudlused olid magusad,

su hingeõhk käre, 

ma jumaldasin seda.

*

isandate valus märgi rätte,

kodus loodi kirikute järgi tiitleid,

kuldne kell löönud lõhki aja viimse piiri,

neid masinaid ei tuletatud meelde,

sa hammustasid orgasmi ajal keelde,

surve, tulek, siis minek teadma-mehe sohu,

me kehad olid krussis, kui tohuvapohu,

koopas, kus juudi müstik kord pihku peksis,

leidis tee, siis kaotus, ta taaskord teelt eksis,

siin sa naise sugu kandmas, leidlik vingerpussi,

ma tahan sinult kõigest libedust, su hingest ussi.

Olemise näljast

seal saja mehe taskus teed sa küsi,

kui ükski uks su ees lahti püsi,

ja nüri tera lihast läbi nüsind,

sa elus oled sama kindlalt püsind,

kuid surm - sa selle meistri klassi,

need inglid ulatanud sulle tassi

mille vedelik ei verest lahtu,

sa palun - lihtsalt ilmast lahku,

me pungal kaasa teisi lauluhääli,

sa oled jumalikust sumbest kimääri,

kuid nüüd on tulnud lahkmel aegu, 

me surematus surma vaegub, 

sind tervitame - tuisku, tuuli, 

kui südamesse armukuuli, 

näed sõpra vanas hädas, "aita" , 

ei tedagi saa ilma laita, 

me palju küsitud ja nähtud, "näita", 

su suurust reaalsus ei saa väita,

ta tuleb sinu teadmis-vallast, 

kui lahke sõbra elu näljast.

Iter

neil riitustel ei hallaohtu noorust käsi,
ei peagi keha vananemisest väsi,

neil tuultel puudest puudub räsi,

mu peast on puudu sinu käsi,

kui sõrmkübarale sümbol gravüüri,

me laev on paradiisiranda tüürind,

nii vaikuses me naeratusi palveks,

me suudlused on armastusel valveks,

kui ahta ahnus veaga silm lööb vette,

ei kanna keegi oma risti ette,

vaid päiksepoolses toas me sumbu sisse,

kui vabanenud elust umbumisse.