Te kahvatu uni ja valede värk

see on väikeste inimeste maa,

see on suure varju riik, 

see on koduta laste küla, 

see on kudeva konna tiik, 

seni astub isanda putsa, 

must nagu pigine mees, 

korstna otsast rebinud lipu

ja kodus kasvatand tütart, 

kuulsus on vimm selle vinnas, 

kes tuulega võitu on joost, 

mure, kui mudane mõte, 

hing, kui laguneb koost, 

siin väikeste inimeste maal, 

see suure varju riik, 

põllud on siin võõras viljas, 

nimi on võlts ja vaene, 

suur surm piidleb igatsevalt, 

närib vaesuse konti pilgatumaks, 

ila moodustab järve, 

moodustab sood, 

moodustab surnutele mere, 

aga veri, see hingitseja vask, 

ei kanna vase mõõtu, 

ei anna arvu välja, nagu

tige tüdruk, kelle

rasedus on katkend, 

see on katkend volmalaulust, 

udust kääpanõlval, 

koolnu kibe käsi, mustava öö

terav ulg, läbi-

nägelik päike on ootel sinitaeva pilus, 

issand, ma vaatsi üles, seal vist on ilus, 

*pudi*, mu krants ja mu viimane surm, 

ei elust saa asja 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kõik mis oli kahvatu, 

ei kandnud loori välja, 

sand eksi siin, ei ühtki pulma, 

ei ühtki hurma, 

vaid seda pidet, revolver lasu lõppu, 

ei kippu, ei kõppu, vaid hing see rebit, 

siin otse ja veatult, austus siis, 

kellegi surma, 

siin väikeste inimeste maal, 

siin suure varju riigis, 

kes, kelle tiigis? 

nad surema peavad siingi! 

äiu-ää inimestele

enne reaalsuse lõppu

Müstikute laulust ehk Rigorosum ehk "rohkem pole tarvis" T.S. Elioti elust kirjutatuna M. Sepperi poolt

teos luule suurkuju Thomas Stearns Elioti kohta
kõigis allegoorsustes, läbiva teadvuse laengus

(rohkem poleks ta soovinud öelda)

I

KEHVAKESTEST POLO VARJUS

*

Seal uduse Mississippi nõgusas hommikus,

munandite ja alakõhu valus, suur paks raamat käes,

näed kasvand nagu põlulill, jah, just "põlu",

Achilleuse ja Zeusi teravast sõnavahetusest

joobunud, leiutand ise sõnad ja keele

nende samade sõnade kandmiseks,

tõlkes paneb ta raamatu maha ja vaatab mängivaid lapsi,

jah, nii ma vaatasin, just, täpselt sedasi,

ütleb ta peegli ees, kohates selle peegeldusis

tuleviku luuletajat,

jah, just nimelt sind!

*

Peaksime varsti panema sukad jalga,

enne Maailma Laata, kui monstroossed obeliskid

ja marmorist tornid, nagu puhkava koera ninad,

nuhutavad maikuist õhku,

taevas vibreerib dirižaablite mootoritest,

nende võõrapäraste rattakeste ja mehhanismuste

alg-essentsist,

taevalik vaid selle vormi asupaigast,

ma teadsin, et sa nii ütled,

Onu Marcus, see Aurelius, oleks olnud uhke,

tema stoilisest rahust, veetlevatest põskedest

ja pisikeste poiste punastest säärtest,

punaseks pekstud Ameerika tuulest ja vimmast

selle preeriamõõtu avaruses,

ohh, kuidas köhib Lazarus, 

kui kõdu-tee, jah, just nimelt "kõdu" tee,

krõbiseb ta jalge all,

ohh, kuidas vallatleb lammas-lokiline Emily

oma punaste lehvide kiuste, 

sind kiskus tema veatuse koopaisse, teda kiskus,

jah, mind kiskus, just nimelt mind,

aga isa ei lubanud, kui valud liiga õõnsaks vedasid,

kui õhtust õhtusse lõunaosariikide manju igatsus,

selle kivijugapuu lõhnast kopsudes vetrus,

keegi kusagil on argentiinlastega maiustusi varastanud,

emadel oli kohe, kohe kõrini.

*

Aga Burnt Norton, laineharja triiv,

viivuks köhatades, seal see salamandri tarkus - 

kui hukatu leek,

jah, ahi prõksus ja leek limpsas nilbelt

meie varbaid,

kuid see polnud see, 

see miski, mis oleks öelnud oma kohaloluga:

Mina olen siin ja mina olen praegu!

Hakkasin just nimelt sama kostma, 

hääl su kurgupallilt kajamas lõputute aegade

vaalas-suhu, 

Ishmael mul nimeks, 

ta naeris väikese suure inimese naeru,

punased roosid mu kaminasimsil,

kristallvaas hellitamas lapsepõlve õhtute

järelkaja,

ta hüüdis jõudu, enne kui pöördus minekule.

*

Sihvakas ja muidumaias, kui tema ema,

naine nagu pihlakas, nagu mari selle oksal,

keeras auru vähemaks,

torud värahtasid ja lõrisesid siberi hundi moodi,

kusagil tõstis väsinud mõistmine pead

tema sees, minu sees?

et nüüd on paremad aiad ja paremad ajad,

ära keela mulle kergust!

isa pudel on teravat vedelikku täis,

kelle isa poleks?

ta kaldus hüpohondriasse, valetas end meeletuks,

et meeletuina näida,

kui tuli taevaseid vägesid tagasi hoida,

poisi tuba oli sulgi täis,

üheski padjas, tekis ega asemes polnud neid,

nüüd läheb lõbusaks!

*

Hollowed Ring ütleks, et põdurus on artisti surm,

ei, see just ta elamise algus,

suure jõe lahingutes, metallmonstroossused -

nähtamatud jalad vees, pommitasid viljaladusid ja haiglaid, 

kõnts ja piiritus voolasid samma,

mustanahaline juut jooksis paljalt mööda linna,

epileptiline kelner hüüdis teda sooja südame kantsiks,

see jättis jälje, kui tema tumeda naha all

lihaste kumerused kummusid ja meenutasid naha-

meistri parkimist,

tuul pihistas kõnetuid kristlasi,

misjonär rahatu, ema pakkus sama suppi,

mille keeldumisest ta kord rahuldub roosiaias.

*

kallis Emily, ta oli kallis,

teadis minusklite ja shriftide salakeelt,

nagu munk ennemuiste,

kõledate kellade kuma vaikust täis koridorides,

Prousti seeria näppude vahel, samet

ja pärastlõunatee, sellega ei harjunudki,

piima sekka, keerutas end Amazonase jõe sarna,

edasi oli postament kiriku teises toas, mis?

see nagu dharma, surma teise ringi,

*

Induse ja Emajõe vahele on jäänud terve maailm,

Kolgata nagu Calcuttagi, 

kus veripunaste soomustega draakon, 

dimensioonide äärmised piirid,

nagu kile mida murda, ilma murdmata,

selline oli tema luulekeel

ja luulemeel!

Ära torma tantsule, kui sul pole nõidumise tunni jaksu,

ühe algus on teise lõpp, nüüd ütlen mina,

su aeg on pärasoodu, nagu limane soolikas,

mis ei vetru, ei sure,

aga ära pane paksu, teepuru, kui kole,

kui istub lavatsis, mis kraanikausi ohtu,

kippu-kõppu, kui tore,

kui lõppeb igavese elu

igavene õhtu!

II

OXFORD

*

mentality, you’ve got to have it, 

my dear, and the rest is history,

põles teadmiste tuline tungal, siin haldjaid

ja haldjakeeli, sambad kui liivakellad,

keeramas aega teisipidi,

nuhutavad kirjakoerad, ninad kõik maadligi,

päevakoergi nagu mõni Jack, Prufrock, ehk

rooma saunas roomlase higi,

sündinud siin nelja seina vahel taas kord ütlema,

mis värvi tuksub sisemine süda,

reaalsusel on halvad kombed, näris seemneid

ja surus nuga kõhtu, 

siin kord rappija, doktorikraadiga, nottis hoori

ja nottis õhtul!

*

Ma olen uhke su üle, mina sinugi,

pisarad, mis pole soolaseima mere pärlid,

sel sümbol on ture,

kui koer, kes postimeestki ei pure,

Little Gidding, see seal sai valla, vorm vormita

ja liikumise salapära,

me nägime liikuvaid pilte, ma minatan,

me kandusime ajatusse,

vesi, tuli, õhk, maagi, see järjekord ei aud sel tee,

neli ja kvartetti, muusikapala, mis ütleb sume,

kui kreeklase etikettki,

kes nädalaks su dineele ei tule,

kuigi öeldud ju sai, et ilma Ameerikata see osa

kultuurist oleks puudu ülikoolist.

*

Feast of שָׁבוּעוֹת, nüüd me hullame,

kui hullukestel lend, see üle käopesa,

sakslased tulevad, pritsivad tuld ja tõrva,

torud olid täis, underground,

kui nüüd tuleks vihma!

me peletasime käega kärbseid, äädikas oli mõru

ja song, mida laulsime, õues korjasin paar

tammetõru, nagu sinagi, mütsid peas, 

pruunid, nagu lumeta jõulud meie Itaalia venna juures, 

tal sammud nagu Salieril, me Amadeusi sarna,

kuid isa võttis meid pehutuseks

nagu see isade asi juba võtta oli,

sul on lai keel, kuid mõistmisest pole tolku,

nendel, kelle dialoog on kõnest eemal,

nagu Livonia või Lincoln kalmistul,

kääpast liiga kaugel, 

vahi - vahil suured silmad!

*

Kuninganna on surnud, kaua elagu kuningas!

III

KELL JA KÄGU

*

"This is the way the world ends

Not with a bang but a whimper."

Kas pole juba küllalt?

Keegi karjus Faber and Gaber,

Faber and Faber – sa vana munn.

Nüüd me oleme sõlminud vana sadismusega

vande, et ühtegi vannet poleks,

sa ju teadsid, nagu teadis temagi,

kui vähe läheb tarvis kvaliteedi muisteks,

ploomid aias, suud naharibasid täis,

rebitud mahlaka vilja mateerialt,

me polnud Esmet tundnudki, 

kui tunda oli tema teadvustust,

jah, ta tuli mulle unenäos,

oli see ärkvel või ilmsi?

kes seda teab,

kõndisite St. Barnabase kiriku kõrvalt mööda,

teie ka,

kui udu kiskus Thamesi soojad veed 

õrna neitsi langesse,

nagu Βαρνάβας, ma siin ütlen kreeklaselt,

et poleks segadust – ma mõistan,

nad nuhutasid talveõhku, saablinahk

vetrus külma niiskuse käes,

teenijannad olid pannud kamina sooja,

puud praksusid ja seal, vaikuses,

nagu muidu, niiseas, 

langesin ma elemendi-mere

vängetesse voogudesse,

*

seotused ja seosed, need tulid mulle ilmsi,

ma olin nendega ja nendes,

olin osa mängust, kus reeglid olid ainult enda,

kus muist oli loobunu väljend, sest aeg,

sa tead, see aeg,

vana deemon,

ei mitte deemon, vaid daemon,

kel liiga palju antud võimu,

seal ma nägin eminentse emaneerumas,

kroonitud kõige valgema krooniga,

kuldsed planeedid, üks nende seast,

kuid mitte mulle,

jajah, vb sulle!

*

Ta ütles sulle, ütles meile, 

"ära patujuttu aja", sa teadsid viie meeleta,

kus valet saad, ei heitu,

sa närit koerakondita, üht kaela veel,

ei purejata nälgita,

kui osakesel seltsi on teise osa vaatlejast,

mulle meeldib see,

sa tead mida teed, kui tead mida teed,

nad siingi ütlesivad sama võrdust,

kui võrdlevad kõik samasust,

meil ajajooni võrratult, kuid aega pole ammu,

kõik ruumid, nii hüljatud, nii kõlvatud,

on katsund inimkonna rammu,

pisike poiss katuseplekil, küünealused mustad,

klõbistamas sõrmedega võõrast tuuni,

püksid mustad, tal nähtamatutest pole sooja,

pole külma,

kuid külm on meie seltsis, 

kui pole õpetatud kuulama kuulamata,

mulle meeldib seegi,

*

ta lapsepõlvest pidanuks kord loobuma,

kui armastused hulluvad, 

jah, just nimelt, just see – 

nad armastusse kuhtuvad,

memento mori, mu kulla sõber,

Melancolia I, las toetavad oma käsi,

kas nägid? nad kõik selle teadmised

on seadnud valgusele ette,

toeta ingel, nüüd oma käsi,

põskedele mis eal ei väsi,

kuid ohakaid ja selle tunnet 

igavesti räsiv,

अनुभव, ei rohkem ma ei käsi

end allutada endal, 

võtan sind ja teisi, just nagu

õde, venda, just nimelt,

ma kordan: õde, venda!

*

kuid ülesanne, mida tulla tegu,

meil sajandite vahe, dekaade kuniks 

Dürergi kord otsustanud lendu

saata oma sümbolite välu,

tal valgusest on küllalt,

kord ise valgust saanu,

meil tänapäev teeb isikule ohtu,

kõik kohad täis on omakohtu,

ta üksikute kalmistule kinkinud on halla-lilli,

kui sõber, kelle nägu suudeldud on villi,

me teame pooltki, mis teada teadmisest,

kui kallis sõber, sina lugeja,

kannad tuleviku eest hooltki,

las ma ütlen üht asja, sina vooli,

ei keegi, kellestki ei hooli,

kes pole saanud loobumise kooli,

nad sõbra majast teinud oma ülikooli,

roosiaed ja tuleviku väljavaated,

kõlav lemmiklaps, nii virk, nii kraps,

seal me kutsusime välja vaime,

ei suremisele tohi surm siis jalgu jääda,

las saanuks muutujale selgeks selle olukord,

kui transformatsioon, ilma ajamata nahka,

nahk kui reaalsus-loome, vägev värk,

hoidke oma piip ja prillid,

ta kuulus võitja Nobelile,

ja piisas aint minust, – see laiem mõiste,

mida mõistagi ei tasu,

*

aitab mõtlejatest, me olla nende samma

seadnud ohvri õigust toora jalamile,

käsipuud ja käsulauad, kõigil kulumisest 

surm ja pill, selle pilli keel, 

kui tuul libistab üle purunemisjälje,

hästi öeldud,

*

ja lõppeks ütlen meie kohta, las tema kannab:

lõpeta mõistmine ja saad teada kõik!

(teos on olla olemise ja tuleviku kandjatele)

'palun mitte mõista ...

Flux incredibilis

Paabel, valge linnu torn, mul nina nagu kotkal,

pistetud otse sügav-sinise taeva sisse,

mõõdab maailma temperatuuri, selle kaalu,

inimeste arvu, nende muret,

kuid siis sosistab vabadusele teise kutse,

Babüloni kuningas ja Maaket – tema vesiir,

kuldsete kettide raskuse all teadvust kohmetult 

koltund, üks teadma-mees, 

nimi juba unund, või ütlemata õnnis, et nimest üle,

*

säärane oli asjade käik, kui vedelikke üksteise sisse

kallati, ajas üle ääre, teati kuude käike, 

sfäärilist maailmaruumi, 

kodutu ja kirgas tünni-vanake, olla Alexandrit heidutand,

neelas maitsvat mõdu ja küsis muna sekka,

hallitus valgel keedusel meenutas talle ilmaruumi,

selle muutuse arengut, seenelist kestust,

*

sääraste päevade kiuste küsis Marduk oma oraaklitelt,

nõid-naistelt mõnda usulist, mõnda sõnalist,

mõnda loitsu tule tarvis,

sees oli elamine hõre ja puudutus ei pidat aitama,

ta keeldus Musta-fari teenetest, mustad käbi-silmad

ööd vaatlemas, öö vaatas vastu,

jumalate padu, nähtamatu pea silitus,

karask tulnud ahjust, niiske nagu sõrmed, mis 

väljunud ema-templi pühast veest,

*

kui sa oled see hea kuningas, siis tõesta seda,

ta jättis tõestamata, sest hea kuningas teebki nõnna,

sealt lasus tõestamine tõestamata, 

*

pühades tekstides jäeti alati rääkimata selget keelt

aga nimelt, et keel pole kunagi selge

ja see, mida püüda seletada keelega, jääb alati,

kordan alati ἀλληγορία veetluse varju,

kreeklane oli vana mees, kindlasti pikkade juuste

ja habemega, peripateetlik ja mõmises siis:

"τὸ τί ἦν εἶναι"

*

nam cum habeat eorum sententia nihil esse praeter individuum

ütles Tema

ja talle vastati:

Non sunt multiplicanda entia sine necessitate

*

kes oled sina asjade suures mängus?

kes asi sa oled, kui asi on kes?

mis on vari, mis kutsub aga kutse on aegund!

mis on miski väljaspool miskit!

*

ja sealt ta tuli, me puudutasime teineteist

ja mõistsime, et sedasi me olemegi kulutanud ajatust –

luues aega!

*

sõnumitooja Parzifal, naerdi Luciferi vennaks,

tiivutud kõle-kujud,

hallideks tõmmunud kuldsed kujud,

esiisade kodades, kõrgete valgete lagede all,

amorfsed kujud, vanade aegade kuningad,

mõmin kirjutatud näkku,

vana mõmina sarna,

*

meist on saanud need kuningad –

võta, see on sinu!

*

Kui ma end pikali olin asetanud,

et puhata kirjatööst, tabas mind mõistmine,

rohkem ma ei ütle!

Tiitlita paradiisi välul

Sa musta ratsul kulda kandev, õlul vastiku detsembri

kaua-kujuv , 

see paljut viisi unest andev, et sünnin jumalate kuju!

>

Jaa - sa näed mis kustutanud tuult ja tule,

ei keegi siia valda tule

ilma kutsumata!

<

Peale filigraansust, poeeti, see kes asund 

pahtliga polsterdama nõidumise maketti,

nüüd kõik maketi sarna: vikerkaare pidu

Tartu raekoja platsil, õhtu kuma laiaeendelisel välul,

tuuleta kask tantsisklemas lehtede kees,

suur surm kraapind mündilt katte, palund

vanadel ja vaestel võõras keeles “call it”,

ja miskit veel, millele sõna ja näppu sa peale 

ei saand panna - 

Ta näeb sind ja su vastik-värdjalikku

ohvrikeha!

)

Kuu on sirp, tal naeruks kurrud araabia peninsulas,

silo põleb kuumuse kütkeist, 

need on maandamise võhumõõgaväljad,

kui ei tea ülemist alumisest ja alumist

ülemisest!

(

Joodid ja plastiktopsid, kohvisulane märja ja tumeda

nahaga peatunud selle ees, kes kunagi oleks piitsa andnud.

Nüüd on vabadus mõnede piitsaks,

udus köhib vanadus alp, andele, andele!

?

Küsija suu peale ei lööda

kui küsijale antud aju,

see aga pole kiiduväärt

conondrum!

Preeria magistralis

 "The Blu king, his kingdom gone"

– Unknown

võluvate päitsete hulk, ükskõik kui võlu,
ei kata selle ikke nürisust,

stamp ja selle laused, sõnad ohvrianni suus,

enne kui nuga kõrile asetatakse,

sealt voolab see miski, esivanemate kood,

palju palutud taevariiki,

nende deemonitel nimesid kanda:

armastus, igatsus, iha ja kadedus,

naerata ometi ja ära pelga,

ainus viis lõppeks on otse läbi,

*

täna tuiskas esimest korda,

polnud veel sadamagi hakanud,

kui juba tuisk,

ema läks poodi pirukate järgi,

jäi lapsest ilma – nurisünnitus,

*

kes kannatab see kaua elab, kas

mäletate sõnu, mis vorminud on eluolu

olukorda,

kes teab, see kaua elab, nüüd

on uued ruumid, ostetud laenatud leiva 

ja taara eest,

pudel ja selle mõju, DeLoreanina nurgas,

mälestuste kalk,

*

Liivil oli suur, naised ütlesid,

keeled villis, 

saun oli üle köetud, 

ta oli linnast ja tal oli külm,

*

psühhopaadi ja sotsiopaadi erinevus

on paadis,

ühes istub Hemingway vaim,

teises tema kassid,

*

kaleidoskoopiline,

rohkemat ei ütle.

Paragon

Mina olen σφίγξ, liivase natuuriga,

kuldsest vaimust vaevatud!

Mina olen tuhandeaastane põud, kui tarvis!

Mina olen Egiptuse vaarao, Antiik-Kreeka

filosoof, vana aja kuningas!

Kes oled sina?

Kust on tulnud su tundmused, su mõtted?

Kas nad laulavad elule rõõmulaulu

või kütkestavad nad surmale?

Surmale jäägu teine vald, seal

omad ilud, seal vaated madujale ringile,

οὐροβόρος, las sinna jäägu need teised!

Vabadele meestele kuulub lääs, kuulub ida,

kirre, kagu, edel, loe!

Mina olen sadamas seisev Ishmael –

kutsu mind!

Olen itsitav laevake kauguses, puri turjas,

kiikumas end horisondi poole,

olen horisont ja selle tagune.

Teadvusta mind, sest nõnda teadvustad sa end!

Kes oled sina?

Karmidele jääb muutuse taks, see ilu,

nagu päikese plekk paljale silmale.

Jeesus ütles prostituudile: "Lase sisse"

ja hõõrus teda lambarasvas, kallis oli.

Mina olen alkeemik Newton, õun 

kukkumise ja kukkumise vahel.

Mina olen alkeemia, näitamas kulda kõiges,

mis vähegi eksisteerib!

Mina ütlen mina, sest see, mida teadis

prussakas jäi prussakate paradiisi!

Tulge tagasi inimese lapsed! EI –

Minge edasi!

Kusagil kukkus plikatirts puruks oma käe,

kukkus südamega loiku … mina olin seal.

Kusagil kandis arhetüüp endas teisi arhetüüpe,

mina olin sealgi.

Kusagil avati pimedus ja seal ma olin …

valgemast valgem, valmis sööma neid koos

luu ja nahkadega,

kuulake nende karjeid, kui lummav!

Mina olin, olen ja tulen,

mina olen ajatus, olen paadunu lumm,

kui nähakse seda, mis on vormi taga.

Mina olen definitsioonideta, piiritu ulm,

see mis sinu selja taga, sinu silmade ees,

nähtav ja nähtamatu.

Kes oled sina?

Ja kui päike loojub, kui kustub viimane helk,

kui langenud on tähed ja sumbub naer,

olen mina sina!

Kui kõik algab uueks –

küsin nüüd …

Aesti Romana

Maailma otsus kõlas nii:

tark, meeldiv noormees igati.

- A. S. Puškin "Jevgeni Onegin"

I

ESITEKS

Esimeste seas ei leitudki murdmist, 

kunagi oli kahurilihal gini maitse juures,

kui oleks koitnud kaarnakeel,

Lothbrokkgi kandis teda linnukuju 

rinnal, 

kui must see valju surmatärin, hiljem

Wellington Waterloo all - kaval kui rebane,

näris Napoleon-gladiaatori kõri, 

neid erilisi julgeid kostab meediumite suust

ja silmist, taro kaardid räägivad neist,

kelmilood ja võrukaelad,

räägivad neist kui musta maa ja sitahunniku

kõrval kasvab redis, liiga pikaks venind,

vanema ütles, et siis on nigel muld, viljatu,

et otsib elu, 

see isu kannustab, aga

laibad ei veni, kui et laiuvad, 

punsund nagu puri tuules, kuldse ajastu impresside

ja imperaatorite mereväed, 

tsaarid ja tsaarinnad, sest idapoole on vene

ja vene on teise valla sfäär,

identiteet kui keisri hull,

Dostojevski valges peakotis, silmamas

kirikutorni kontuure,

ühes teadlikkus hetkes, hingetõmme

ja silm mis muutnud värvi.

*

Ärge olge inimeste sõbrad, nemad

teile pole, seal maal on kolme

penikoorma saapad, hani kes munes

kuldmune,

värdjad hiiglased, naistehäälsed ja karvased

aga hale-naljakad oma karvastes figuurides,

seal tiksuvad joonia kellad, nad 

ülikooli sammastena, täituvad hingeliivast

ja otsustest, piip kui pigi pirakas, -

täituvad kannatamatu nooruse kirkusest,

virgats Hathor, kui Sinai kaevanduste

kallim lehm, sealt me neid hüüdsime -

mu kalli naise sugu, 

Türkiisi daam, kes Türgi poolt tulnu

või saanu saatuse tahtel Trooja ülemvalitsejaks!

Ütle nüüd - kallis reisikaaslane, kõigi seltside

ja subsiidiumite ahmija, neid

allmaa ilmu oleme ennegi näinud, kui

Tallinn - vana Reval, 

meidki kostitanud autiitlitega, pilverebu

kilukarbivaate kohal, kohe, kohe

lajatamas vesise haamriga, et

puhastada civitas Revaliensis, 

need me kupud ja hõbekõrid 

laulmas piirajate laulu kahuritule

ja sajamehemarsi kõrval, 

ühesilmne Borodino sõdur, kilises, kolises,

lonkas ja mölises, 

temagi sulatasime eestlasele omase aplombiga

värvilisteks metallideks ja hõberahaks,

Punaparti võisid sa tõrjuda aga põhjamaade pärl

peab sul unuma kohe!

Hathor - sa Lääne kaitseja, su silmis

uuema kolossi sära ja su suus kuldsed sõnad

kuldsete hammastega koos, hais ka kuldne,

nagu lamp mille tõstnud ukse kõrvale

hoor, kes und ei saanud.

*

Sind ma kohe saama pean, üks üheksast muusast,

kannelüür mu teadjate sambal, liiv on veidi vajund,

sel vesiliiva tunnused, 

Thalia, Melpomene, Erato ja Terpsichore - 

neid me vanad aestid kummardavad, eks 

küsi siin minagi juhatust 

aga eestlasele omase jonniga, te teate,

meile on lubatud!

*

Näita Taara käsi, näita tiaarast mööda, kui

tiaara mis tehtud looduslapse lälinaga, 

haavatavuse inglipead, kui

piigad kes otsivad ohu ja ohutuse vahelt

seda turvalist paika, seda Ulysseslikku merereisi,

oma ihude vardjat, sest nõnda oli kombeks, 

kuid kombed on muutliku meelega ja

salajasi keelega, haruli teine, Jakobsoni õlleuim,

kui südasuvel parukate alla higi tikub, Baer, kui

teki all ja pimedas tal endeemilistest olukordadest

kõrini old saand, 

Eesti naine on Maarja tõugu, lits kui piigitulega,

pigitu ja igihaljas, kauni vangikongi halemagus

nõks, kui sulet silmad duellis ja

Puškinina langend surma neeldu,

tšerkessi diasporaa on neile kalgi lumma eeldus,

kui pajad kuumas, süda leilis,

perifeeria metsik laululind või mõni muu

nõtke ja haldjaliku itsitusega, 

kõigi suvede esiema, 

kõigi heinamaade juunikuu öö, 

ma teadsi uskuda neid hoiatussõnu, kui

isa, juba vanemat sorti, 

koitis kastreerimise luksusest, vöö,

mis vahel kandmas kõvat…!

*

Uhkusest neid kiita saagi, rohkem on

hane selga vesi, kõrgete laevade vöör

on mastile kaasaks,

pääsulind tüliõuna nokkija ei ole,

ta lennates vaid püüab kõhu täis,

Tacitus ütleks, aesti sellepärast püüabki 

koguaeg ja kõike,

sveedide püüd ja latgalite püüd, nad

ei jookse kiiresti, neil liiga palju varbaid on

ja maa on liig soine,

pahur kui padur, ta kosti!

*

Iidsed ajad on tagurpidi Styxi voogu, meil

Emajõena kandlepuitu uhund

deltasse ja Wanemuine, see vana kala, tal

Sammalhabemesse liialt usku,

kui uude alter-egosse,

aga meie siin - vana rahva tarkus ja

selle tarkuse kosjast, veimevakka

sadat sorti, tolmavate õndsuste, kui

neid jaguski, meeliülendav hõllandus, 

halb kui kodutütreid saades unub

sekka mõni poiss, nad teadsi

habemest kasvab eestlasele jumal, 

tark küll ummamuudu, 

kartuli tarkus ja metsa tarkus, 

rammu tarkus ja allika tarkus, 

aga õdedele vanni tehes lasi ikka alla, 

unes või ilmsi, 

õed on nõiad, põhjast, märk laubal, 

kellel pole silmi. 

*

Lastele raamatuid on kirjutanud õrn

aga kindel käsi, neid lapsi teinu

ajaloo väsimus, soomepoistelgi, kui

nad ületasid väinu, 

hoidsid kinni oma palkidest

ja Sõrve suurest mõõga valust, 

hõbejas teine ja veel jalad all, 

sest kusagil teati, et eestlaste kratt

on idast, see põrgu pätt ja

soomlastele on selleks Kalevite kange sugu, 

neil sarved salkudes on peitu.

Ära heitu! 

*

Palun mulle mesilaste ajatut lendu, 

tantsu mis näitaks koha kätte, kus

asub mesipuu ja kelle poole näitab

tuulesuund, tulevik mis

kogend unistuste ulma, 

julma selgepiirilist ei usu, usk

on näinu paljut surma, löövi all

on verist munga pihku, surut

roosikrants, 

ta lausub palvet, hirm on saabli ees, 

mis Kuldse hordi pea kohal ripub, 

kui tuleb mongoli taat, suu verine

ja keeldub ujumast: Чудское озеро, 

kui Külmjärv risti vastu sillerdab. 

*

Kui ma naitusin haldjapiigaga, teadsin

juba teelehtedeta, et kümnist maksan

Paanile, 

sel krõnksujalgsel monstroossusel

on Taivaskua võõramaisust, kui

kose alt piilund küti silm, 

kes vana asja mäletab, silm peast välja! 

*

Aeg on väljal tuule nägu, sel füsio-

gnoomiline, udut sõrmedena haarav, 

nagu Valge daam Haapsalus, ei

sealt välja pääse, 

aken on suletud, raamat on koitud, 

ei hoitudki tammepuidust lõhna

rõske kivi vahel, 

Dorpatis on ühel sulesepal

lemmiktänav, nagu Haapsalu, 

koolnutel on seal pidusöök, 

nad külastavad nõidumisetundi, 

veavad jalgu järgi, 

ahelad on woe is me, 

aga ilu tuleneb kustumisest, 

kui väävel tikul lõppu haiseb, 

inimene on samamoodi, 

nii mõtles koolnu, kel

kaamelikuu kuklas, vett täis

ja tühja piibuga. 

*

Eriskummalisi vaatepilte ei paku

Tivoli tuur, või ahhaatu teadvuste masin, 

selmet korrastada ahjualusele pesa, 

me peseme lapsi kus pestud on neid

ennegi, maeme laipu laipadele, 

puhume tuhka tuhale, 

sõlmime sõlmesid sõlmedele, 

ei vaegu vaevakandja vaevakand, 

need eelnevad on angerjased sõnad, 

kui tuleb tuhat ja tuline, leegionina

sealt kus aja ja ruumiga mängitakse

mängu, 

kaks korda samasse jõkke ei astu, 

ta surus hambaid vastu

valutavat

hammast. 

*

Tärniga või ilma, nad ennust ilma,

mil päästjasugu süüta teeb külapoele külma,

mitte poele vaid müüjale, kel

ujukad juba hommikust jalas,

kella tiksumine nagu Richteri skaalal,

magnituudne võimumäng, 

kell, khm, khm, nagu tigu mis peidus

kojas aga kojata, veab aegade harjavart,

harjased kulunud, ots verine,

tapnud miljoneid ja miljardeid, surma

esimene õpipoiss, nüüd tapmas aestide

rahvaarvu, Vana Toomas pöörab pea,

tuulte abiga, kui siingi siiski

välja ei vea, ei pea,

kui äraneetu vidut silma.

II

KAHETINE

et võtta end valemitest välja, me peame esmalt

leidma end teisest ruumist, kultuuriruumist,

psühhiaatrilisest alogismist, 

kus pandeemilised värvilised, kõigi-kõige-kartjad,

kes ohvri mentaliteedi nüsit relvadega nagu

kollaste mürgihammastega närilised

neelavad maad ja ilma,

ma tegin politseile silma!

Ilus poiss oli, piiga sarna,

kui riputasin kuue teise varna!

*

Pohmakaga sasit kuklasoodu, kui

hommikutähe poolselt poodu,

kes allmaailmast üles toodu,

neil kehadeta mädat süstiauku,

kui vaimudeta hädat Colti pauku,

Alaska kuulu järgi müüdi 2 senti aakri kohta,

Härra, härra, ärgem muutugem liiga familiaarseks!

ta sondeeris pinda, kõblaga kuis siis muidu,

laps ta kõrval roomas ja pugis vihmausse,

jaanimardikaid ja kõiki muid immuniteedi 

võimendeid, kui tulid ussid kõhtu,

söödeti Peipsi särge, musta leiba valge võiga

ja suured värske küüslaugu viilud,

nõnna ollagi kaugele kolinud Ungari,

aestide suu haisu eest.

*

Kui me kõneleme selgelt, mitte selgemalt, 

sest ühel on muutuse hind lehmamärgina

logisemas kõrvu, 

klõps ja krõks kui jumal-masin lülitanud

välja tuled ja alustanud puutumatute mõrvu, 

nagu Induse alamjooksul, 

keemilised ühendid, surm ja apokalüpsi, 

neid lehmi ei saa lüpsta

aga teades teadjate valu, ei

värv siin rolli mängi, Liivil oli

Juhaniga konflikt:

"Et naine on pool inglit ja pool hoor, on tõsi,

nagu naatrium ja kloor on sool!", 

sealt põõsast ei piigasid me passi, meil

lõbu tuli tikutulega ja valat verega, 

müüre laoti tiineka tiinuses

ja lapsi endas maha lasti, neid

ka ise, 

meil eestlusele kink on anda, 

ei vea vist välja, ei saa kanda, 

tal asupaik on mure ja mets ja liiv

ja kivi, punane või muidu, lõunast põhja, 

idast läände, vaob ja vahib nagu piim

otse mannergust, kui Maiu, tal siuke nimi, 

tõmbab ninaga sõnnikusest õhust

paar sõõmu ja puhastab varbaid looma kusest, 

sedasi teeb elamine rõõmu. 

*

Achilleus on sündinud ka aesti maal, 

kaua elagu kuningas, kord oli peata kolm, 

Padises me teadsime ikoone peita, 

kellad jälle sulatati maagiks, kui

tragi see isake, seep siunusunniviisi, 

ta kantslis ei pidanud jumalaga ühte viisi, 

sängis ei pidanud end üleval, 

nagu lipp mis pikas Hermannis, 

kord punane, kord risti, kord

sinine ja must ja valge, 

aga alge, see mul isa öeldu, tulla sinu seest, 

kannab kõigi nende nime, kes

tulnu enne meidki, 

neil raskest tööst on villid ja rakku, 

nad pannu hinged metsa ja kivvi ja pakku, 

kui ussikeel, mis vaimudel on selge teadvuses, 

toonud koju valges, need pihad ja

rõõmusõnumid ja vihad, kui

saunas me pesi üksteiselt maha

aegade väsimuse. 

*

Empiirikust kulak, kord naasnud koduvalda 

külmade huntide kuumadest suudest, 

verivahused hambad kuklas, lõrin, mis

koeraohtu, kui gulagis nälg sai väsitada kõhtu

ja värin, kui trelle saatis võõra mehe relvatärin, 

aga nüüd on kolekollektivism, 

see mis tulevik ka toob, esimese samma, 

kui nägijaks see hakanu, ikka ise, ei paistnu

vajavat, ei ahmivat, ei ahnitsevat, tal

jagus oidu ja jagus roidu, 

see orjusele pale sai liigagi hale, kuid jonnust

ei eestlasest sa pühi, ta selleks hingest on liiga tühi, 

muidu, kui ainu

ta puudutanud vainu ja peeti animistlikke pühi, 

kui usku, siis loodusesse, 

nüüd hiromanti, ütle mis mul viga on

ja ütle kohe! 

iii

*

Mulle meeldib, nagu teilegi, istuda maha

ja vaadata inimesi, kuidas murrab saia

lapsesuu, murrab linnulegi,

kuidas kõnelevad emade silmad ja isade silmad,

kuidas klõbisevad kingad ja liha nendes kingades

ja kondid nendes lihastes,

kuidas vana ja haisev pomps vehib käega

kärbseid, limonnaja teises käes,

süda kohe välja oksendatud,

väike poiss, kes on kasvanud suureks 

Marlon Brando filmide peal, sealt see mässumeelsus,

ärgaku fuuriad,

tusased ärimehed kohtlevad üksteist ja teisi 

tiksuvate ajapommidena, 

talvel keerduvad maod viinast ja veest ja tubakast,

siis suvel kõhetab õlu kaljaga kahasse,

nüüd on teisi aegu,

aga ajatu ja ajutu on see liikumine,

sõbrad sõpru ja kallimad kallimaid,

lapsed ja vanemad ja need kes kohe

unumise uinutavasse ulma,

siit paistab päike ja langeb vihm,

tasa, tasa, uinu mu inimeseloom.

*

Würde bringt Bürde ehk

positsiooniga kaasnevad kohustused, need

meil vanad isandad, kel võitu sai võidumisega 

võidu võetud

ja kui punaseks värviti lapsetuba, teadis

juba matski, et tulla mõrvu,

külas tsiteeriti hullu munga mõrvari naise juttu,

et lapsi kiiremini saada tuttu

ja, et hirmutada: "põeb ravimatut haigust – 

ta on loll",

ei me lolle salli lollide maal, või

hiiglaste maal, kui mõteldud

pettumusest ja sellest mis loonud 

seda pettumust, mõni valge puri,

oi kui kuri, kui kõneles rahva hääl

ja tõlkes lausa:

Fee-fi-fo-fum,

I smell the blood of an Englishman,

Be he alive, or be he dead

I'll grind his bones to make my bread.

*

võõraviha on eestlase klassika, aestiks

ei kasvata, selleks sünnitakse

ja viha pole viha mitte vihkamine,

valus on saunas saada vihalt laksu, jaa,

aga pärast tead helluses küünitada 

kullamaile õrnuseid

ja hüva märjukest, koks.

*

aga tegelikkus on reaalsusele kuri kaksik

ja kurjus on varjatud headus, tal 

kuub on laenatud, nagu kannelgi,

Monsieur Philippe kustus kunagi 

Peterburi kõrgaadli seltsi, leiti

Revalis lugemas oma

"psüühilised fluidumid ja astraaljõud",

Rasputin annab 1991 aastal klasse,

kuidas kasvatada jõukust,

siin sündinud on teisi aegu,

neid avaruse sarna, 

tea kas võetaksegi mängima.

*

Mu amüsantne sõber lausus

pärast kohitsemise lõppu, et

munadel on naljakas hais,

loomad on juba sedasi, bioloogiline näht,

aesti suhe kuhtub ja tärkab taas mõrsjaunest,

et ohvriand voolaks õigesse anumasse,

nagu egiptuse visiir, tal sisikond

kõik jaotund ja templinupud kõrgastes,

need pressitud preestrid

la glace, est rompue!

see magis ludusele on interluudiumis

ümbersünniohtu, nii, nii palju

on seda ohtu siin sõnade lõppu,

ei kippu ega kõppu,

kui metsavendi peitsid talurahva memmed,

neil linades olid augud ja mõned krossid ja 

mõned prossid,

puhkuseni oli hea tükk tegu, 

minna veel.

IV

ARMASTUSEST

panta rhei kui meie maagia 

voolab maaga ühte, kui mees voolab naisega

ühte, kui keegi voolab teisega ühte,

värvitud juuste ja laugude alt, seal

inimene passib, tal sõnum on selge,

selg veits kössis, närune naer,

silmaalused müstikast tumedad,

neid vaime ei loenda kokku,

neid on tohhujaa, neid on kinni maal,

Wiiraltki sai ärkamise valus-mõrkjat tunda,

kui põrgust osadena toodi paradiisi jalge ette,

ta ütles:

need olid nagu U. Masingu sõnadega

joonistused, mai tea,

nagu kreeka kõrb, valge ja luitund, ma

astusin Царскосельский уездist 

välja, hiiglaste kujud, 

need polnud kujudki vist, seisid,

vaatasid meid,

nende jalgadel olid kuldsete sümbolitega

ahelad, nad ise olid kuldsemadki veel,

Uku teab, küsige temalt!

*

Kui meie teadmised, need mis mastiks

Olemise laeval, kui puri, mis vajatute

kopsust tuult lunind, 

nüüd meistreid ja kapteneid vahtind

kurjakuulutava pilguga, ainiti,

sadamas veel näeme,

seal plaaniti plangulkõndi,

või saati viikingite türa-orjusesse,

*

korjusestki võib mees saada, 

hais on juba sama, kui töömehed vihuvad

lihaste rulluses, kuumade suvepäevade

väsinud linnuhäältes, 

aesti hääl siuke,

seal tunkede ja ümbrikupalkade madalas

hingamises keevitab rahvuse kalevlik

töömeelsus tulevikuplaane –

vb Soome, vb jään siia.

*

Aga armastusest ei räägitudki,

nõnna ongi, et ei räägita, see tuleb pisikestest 

asjadest, 

emotsionaalne galanterii, nagu numbrijada,

nagu 𝜋,

et siis hommikupudru ja Elmari kõrvale

pühapäeval naisega kriitikat pilduda

naabri Needi pihta, kes liigub kahtlaselt

virka sammuga kiriku poole,

tornid pilasid hämarat valgust, mängisid

neid mänge, see on see agape laadi

armastus.

Kui jumalad, kui jumal, paatos on kirjut meil

laubale, see sünnimärki kantud nüüd

nõiduselt naitusele, 

sõrmus on kuldne, miks?

sest kuld on igavene.

*

Storge, nagu kurge, kes pidi lapsi tooma,

unustati kapsalehe alla,

pilluti korstendest,

nagu paksu jõulutaati, ta joonud 

juba mitut vaati, ei meil on hoopis sokku,

ta pistnud lapsi kotti,

see on vanemate armastus laste vastu,

vastu ja pihta jne, sest

see kunagi ei läinud sisse,

tal oli tableti kibe mekk.

Nagu koera pidi ravima valega,

peidet pilli toidu sisse:

sa pead lõpuni sööma,

näita et sa armastad ja austad.

*

Philia, kui ei julgetud muidu

aga purjuspeaga julges, öelda,

et sinu lits on suure suuga, ta imend

mitut munni,

ja veriste lõuapärade vahelt piilus

kuldne hammas, nagu mustikaid korjav memmeke,

kel taat jäänud koju,

kes ei saanud telos levi ja eksind ää,

äiuää, ossiliku sekka sai sõbra armastust

ka teisilaade,

sõnade taga oli nälgas hingi,

kel naised jalga aitasid kingi

ja aated need rahvuslikku laadi,

nad pidasid vendlusest lugu

ja naised olid õeraasi,

sängis välja näidati kuraasi.

*

Eros tõi kokku klubis, baaris,

koolileti ääres, ülikoolis, seal näis,

et hoolis see, kes kasitud ja rock'n roolis,

armastus käis kõhu kaudu, seal

vaatlejaid oli mitut soodu,

kust sa tulid, kas sinu nimi ongi Kristjan

ja Jaak ja Peterson,

kas sa kõnnid jala,

kas sa tead, et sinu kujul jalgu pesma peavad

kirjandus-ja kultuuriloolased, need tudengid,

kes veavad vabadust kui vankrit,

mil ratastel on konnakoivad.

*

eestlase armastus on tõhutõugu,

Kärsin näitab ette, et ükskord

saaks naiseasi kastetud vette

ja mõnu tuleks mängima,

küll löristades-lauldes,

kuid siiski mängima, need

on uue aja tervendused,

teadlikkus on hallaohtu, näed

vaarao ärganud on kambrist,

needus, mis sünnitama paneb 

ja keeldub peatumast.

V

pealkirjata

tahtsin öelda selle siin, et ütlemata ei jääks,

on teada, et Tartul on vaim, see meil

teadmiste hingelind, ta passib alabastrist

ja higist ja häbist ja uhkusest maailma

emasema jõe kõrval, Emajõe kõrval

ja kui nüüd laiendada veelgi, siis see vaim

on meie sees ja ümber, see vaim

on eestluse apoteoos ja elamine

siin vallas, sellel ajal

või ükskõik millisel ajal, ongi

kombetalitus, ma kordan,

elamine siin, aesti maal,

ongi kombetalitus.

teie Märt,

teie Sepper

Kui hommikule täheks

“But how could I descend to you? Do you not see the reason, In that my time is never through, While yours is just a season?”

– Dar cum ai vrea să mă cobor? Au nu-nţelegi tu oare, Cum că eu sunt nemuritor, Şi tu eşti muritoare?

- Mihai Eminescu, Luceafĕrul

?

siis temale ei läheks, kes väitnu end taeva isaks, 

sootu tulemise tunne,

kui lõpuni ei sure, lõpuni ei vaju unne,

ja mu pesakast mis alati on tühi, ei

ealeski emaslind siin tiibu rapsi, 

ei pea ta siin pühi, 

kui kuulda teise hääle valus-mõrkjat kaja, 

noo kukku kägu, toksuvate nokapärade

kibe-kime muljumine, 

kui kusagil kutseid va vannut üleolemisse, 

ingliks ei kutsu ja ingleid ei kutsu, 

kõik mis mul on, 

on tantsiv, 

on teadev, 

on erakordne, 

maailm on siin, mu ees

ja kohe kindlasti minu sees. 

?