Wannemunne

Pauluse kellad hommiku kumas, löök, löök,

löök see kaigu läbi usu, 

usu või ära usu, jumalal on siingi 

liiga palju ära teha,

flamboyant roka-kaarnad, lendamaie,

see neil osk, osk küll sinu usust ülemaie,

et äratundmist vääriv see,

kel pahuks aeg ja mureks meel,

clairvoyant, keda uskuma me peame,

hirmul suured silmad, säratud ja

veretud, 

kui kulli murest suureks saad

ja haistingule hädaohtu nimeks

pole antud veel, meil

pärasoodu inemine alasti

on koduteel, karmid

õhtud –

videvik ja tusatuul, kella kauge

tudu-kuma, kastnud vendi, õdesid

ja alluma

pannud neid, kes selle vääris,

*

kääris oma käised üles, palun elementaalseid,

jah just, neid errita, riiklik televisioon,

mitte see, kes pimesi sul uskuda laseb,

näed usk on uskmatuse esimene samm,

palang ja hetk selle tõelise vahel,

eellanne lausa,

kausa-

alsus paratamatu, piduste pindmiste aeg on tulnu,

tulnukad, Mos Eisley, et kes siis tulistaks esimese,

näe, siingi otsustab otsustamatus sinu kahjuks,

vahva pahalane lapse-ilmsi, näiline parangamatus,

paratamatus, et voodi all on kollid, neil

nõme-tõsi-näolised on... füsiognoomia,

ma õpetan neid lapsi, ütlema kurjadele

pintsaklipslastele, must-valged,

et nõnna on õige, õigemastki õigem,

*

rohelistel rüütlitel on armulauast väsind

nägu, see varasemat ahmiv, 

õhku, kui ikoonidel kuld on sulat propa-

gandistliku ministri kemmerguks,

superluks – meil haavatavuse inglipead,

jõu ja tasa, tasa ja targu, -kaalukuse

vajamatu näilisus, nüüüüüüüüüüüüüüd

näilikust tõelisuseks on üks öö ja üks päev,

sol see sümbol paragoonist, mäletate

eestlaselgi see, et hirm on püüli

pannud sõeluma,        need püksid,

off with their head, get to choppamaie,

*

ja kui segaduses segaseks jääb see,

siis tea, sa alati tead, mis salati seas,

ei sigadele ette pärleid enam

visata, näe kellad taas, 

Paulus, sa mind kutsud, kuid

hinge ei saa, esteetilsuse vatiks

on palund pahemale liikuvad,

need kes pudistanud valget saia

kõige paksemale, tuvile

seal kandlelaulu keskel,

*

Wanemuine kandle healed,

aja hääled sisse, kõrvus kohiseb,

silmis muliseb, aed see õele jõgi-ohtu,

jõgi voolas mööda kõhtu,

sündinud on omariiklus,

ei sündinud on eksistents, see laulust

tulnu osa, osakeste asjaosav tants,

eestlane on targu töökas,

see sealt aja-alult, lakapealseil

lambasilmi,

"Vana munn, anna kannel siia!", ütles

õigetpidi Ants,

*

meil laulust saanud kakofoonia,

kannel kütteks, külm on, ei

usu, kasinust

meilt nõutud,

et taara oma õiget kohta

masinast on leidnud,

*

sealt tuleb päästja ingel musta-puna-kuldseil,

pead on raiumaie, raju teadvel-oleku pidu,

sul on seal üks jumal, kuid mitu jumalust,

kosmos, avar ja padura moodi, uppund

imik-kaheksajalgseid, ulpimas ja lidu

maagiliste tundmuste südasuvistes,

igi-igavike, ajutute-huvitute seas,

need sead, kui nad teaksid,

meil kuldsed on nöörid

ja nöörid on kaelas,

kael see leitu,

kuid puudu need peaksid,

*

kannatustest välja tee, 

on üks ja ainus see,

et võtad kopsud täis, õhku magusat,

kui leidub veel, siis sa tormad,

tormamata liiga, läbi

ja näedki pimeduse südames

pole muud, kui uhhuud, mille

vääring on uskumusest kajamaie,

kajakad on Freudi vabadus,

eestlasel on Vanemuine sitsiv Tartu

künkal,

Kajab kallis lubadus,

feminiinseid õdaku-momente,

mul tujukust ja kuraasi, nagu temal,

nagu emal,

kes lapsest teinud arlekiini,

*

ma nüüd ütlen, see laps oled sina, 

see laps on viingi, see maa,

see usk, see eksisteeriv

peaaegu tajutav ühtehoidmistunne,

ma kohe unne, pead mul hoia,

mu kallis kodu, 

kant mil nime andnud, 

see kes kord on 

kannelt kandnud.

Díky moc!

hiliste õhtute mage kaja, koerad on õues,

mõni mängib korvi, kisa ja närakate njäugumine,

kajakad sõid valget saia, pudiseva surma

terav-tilist segadus,

    pärast jaane, pärast jaane, 

    kohe on jõulud taas,

*

surivate leelotajate magus-märg unistus,

persed upakil, näod sinised,

metsavaimud kandle viisi, ebaharilik ja ossa mait,

siingi, rahvusel on puu,

    kuid puudu vaik,

*

raudürdi värvi sina ei tea, aga

sa tead rauda, kui see punni, ürti –

kui see sunnit,

    sõja lõpud on kõik magusad,

mõne vilja taoline, maitsest mekutajani

on vaid mõni pilk,                mürki meki taeva-

ohtu,

    pelet agunaid, filigraanne ühtehoidmistunne,

me vagat hinge,    kata, kata, kata,

aga ma sulle keeran: ata, ata, ata

*

kui palju raha sulle alles jääb pärast seda,

kui jätad ostmata: kohvi väljast, selle topsi

rohelise lõustaga (Medusala vist),

koleda autori koleda raamatu, kole vist sisugi,

    kõik selle, mida ostma ju peaksid, va

konsumaator, eerija, kapi-kapitalist,

    ma nüüd olen kuri vist,

*

ära löö litsi laiguga, lits see oled sina,

anna hagu valguga, munn see munaohtu,

saanud vastu kõhtu, sellest ka see vimm,

Hermann Simm, tuld anna tallaga,

Tallegg on tulnu koju, 

    iga riik on vallaga, vallata ja vallatu,

*

eestlase paragoon on suur oht, mis ilmub igast ilma-

kaarest,             ... on suur oht, mis ilmub ilma neitsita,

Maarja sel nimeks, Lutheri soodu, usku vaid imeks,

mõnda veel, kel Mammonasse polütehnikumi, -gaamigi,

    anna aisakellalöögiks üle aisa vihta,        saunal magus

    põli, kasvatand on kerisele kusejaid,

rikkaid ja vaeiseid ja näruseid, Pelle, kust sa selle 

    tule said,

*

meil tgelt kaheks jaotund on poliitiline traktor,     põld

see ikka kündmata,

üks see räsib ohvreid ja omakseid, teine piilub

rahva upper-urru, mõlemil on veri kätel,

    lagast pööbli tänavaid, puhtad ja veatud, ehit

    nende laste verega, kelle elu jäi kummi ja kummituse

vahele, teate neid, neidised ja pärast-kuute, 

    õhtu vaid, kui riigikogu upperkuute,

meil tänavail on higi ja on higi ja häbi hais,

kuid inimesi pole, 

neist on ammu, see masin(lik) vali-tusse lihtsalt kõigiti,

õdak põigiti, üle käind,

*

ma tahan vaid, sind ja sind ja sind, puudutust ilma,

et ilmast ilma see vaim, mis varem üle käind,

saand piilud silma, kõrbestumine ja veeldamine,

kahel transfoobial silesinitargutamine, juuksed lehvi,

lehvik ka kollatõvel, enne kui haigusest saab nimi,

    ma tahan vaid, et sina, kes sa kuulad ehk kuuledki,

ma tahan vaid tänada sind hommikuni.

Pärastpoolne päike

nii hea on loomastuda, üks vilepuhuja viledest,

veidi teistest erinev,

palusin tal proovida see lauluks teha,

ta põrus, vähemaga enda arvates,

siin polnud tähistaeva kummi, punsund

taevakera, kollane läbisegi punasega,

taevas meil liiga võimetuks moondunu,

kas sa näed seda, ta küsis, käed võimetult

keha kõrval, suu pärani lahti,

keel paistes,

kas sa oled näinud sellist taevast kunagi,

taevast mis ei maga, 

vaid kingib oma iluga midagi sellist,

mis muudab su hetkega võimalikuks,

*

ilus oli küll, mis sa kostad,

aga näha vemmalt keti otsas,

rippumas kehatu ja kosmilise,

müstilis ja näiliku vahealal,

pani mind tasakaalu otsima,

tema käsi minu käes,

*

me põrusime oma vallatuiste kütkeis,

näed arvatuna pärisohtu, pelet

seda nõmmerohtu,

kandleil keeled trillar-kuuri,

tõrud tõstsime maast, puukallistajate

aeg ja tõdemus on kulla-kanti,

meid pistnud oma puuri –

see loodus ainuvõimalik,

*

tublit ahvi aja salust, hiiel

püha märk on küljes,

verel tõmmu trikk on varuks,

aida otsast sulane on siin,

tema ahvi sarnane,

viljast pühvlit, sarv sika-sakiline,

tormi tuul toond ahvi koju,

*

eestlane on üks ja ainus,

kandunui antiiki, keel ripakil,

töö see röövit, närused baltlased,

küll me neil näitame,

*

põhjanaelal mitu nime,

meie Läänemere kallastel teda hüüti…

kõrgetel kohtadel on süüdat tuled

ja vallutuistel kiuste linased on püksid,

nüüd me räägime madude keeli

*

polosärgis ampelmann, ketsid ketra,

anund otsa, ikka sisse,

naine päevarüüs on Kerberose samma,

Acheron kristall,

taeva kuhut vall,

me sündinuna surnult

kui kalmistule anti nimi,

Raadil eluaeg on suure süü ja valuta,

me vallutuiste kiuste,

*

seal teise riigi, teise rahva pärus

on võtta väe ja võimuga,

sulgi kitkund tindiga,

masuudil mere maitse juures,,

meil päevi tohu,

sul aega pohu,

va valges ristitulega.

Kollane on vere värv

seda ütlesid mulle, kui neoon,

kui taevasüntees kord loojus,

meie pilgud kui klaaspärlimäng,

need silmad, need silmad,

maailm on kuldse sünni valudes,

ei vandeid anna, ei kanna

meie pidused õlad,

päikese pruugitud, maiste 

vuugitud,

inglitõug see nimeta,

aga päevakoergi, kepikõnnil,

liigub ahtalt pärasoodu, 

libe rada endal järgi,

meie voodil samu jälgi,

valget, nii valget udu

kerkib Emajõe ja (mädat laipa)

Munamäegi vahele,

Taevaskojas olla nähtud lendavaid,

linde suuri, putukaid, lendavaid

neid taldrikuid,

jumalatel piknik valla, liivakääpad

valvureita, Stalker kodusõja eel,

sa liigut nähtamatul jõul, ei

kõuest pulbrit kinkida, sinu

isas-igat luua saa,

me taevaliku moonderiista

kord nupust lihtsalt käivita,

[

kord kastist välja joonista, tea

värve pillub, elu killub,

su keha enda mureta,

meil palju magusaid on huuli,

neil sihid selged, kõle pea

ja paduvimmas ülesöödik,

Kolgatal, seal risti löödi,

eestlastel on Ahasveerus liiga 

pika unega,

ja laused on ehit, neid deemonite 

sigit, sigind ohtu teise nimega,

las lapski mängib vana kõhtu,

kel nimeks Atlas, keelumärgita,

{

vunts see kasvas üle huule,

ei magusaid, ei magusaid,

mul tuli tugev tuulega,

tuul see kõhtu,

vanaema õunakook

ja lõunaks päike liiga kõrgel,

masuudi valu Iru lõikel,

idapoolseil veri ketsis,

kannalt veidi puretu, tea

siingi Toome neidis,

suudeld rahvast mürgihuulega,

€

eurol taalri mekk on küljes,

ei sellest tea me rääkida,

kõik mis kuld, ei hiilga

nägin sõpra hädas, pani raha

lihtsalt põlema,

vintpüss on lambilüliti,

!

taevaga kahasse, nii kahasse,

et mindki valat vahasse,

ja soojaladu talvehakul,

puid too metsast, ärajoodu,

küta kolme vaimuga,

isa Luther anna hagu,

et ei peaks…

?

kes kellega käib, seda

küsit iga kellaga, 

teleriteks hüüti haldjarahvast,

vargaid pärasooleta,

liiga palju riimi on vastik

vastik lihtsalt lugeda, 

väkk,

“

sa lubasid ju tulla, mul

tasuta on piima vaja,

su keppimine on liiga,

liiga tervist kahjustav,

ütles valitseja rahvale,

.

meil tulnud teiste jumalate aegu

Vaese vaev on rikka uni

mina – see abstrakt, 

kõhetu vennike, sen paisut valli taga, 

adruste vete sülemid, otse ninna,

vaatasime valget linna,

mina – see abstrakt,

pole palju vaja, puudusele otse tormi,

tormi silmal naerukurrud,

nahkhiire tiib ja kutsika händ,

sabarakke maailm pillub,

pillid kotti "tasa tulek",

tõmba ennast tagasi (ei mõtlegi),

kasak-hing see konti närib,

hingel kondi maitse suus,

keha ära päevast väsi,

neetuile on magusaim,

kartulistki koored,

Ä

ää sa kuku tuttu, unelm pahaaimamatu,

kirsipuude õitseaeg, 

kirsid, mingem vainule,

rästad kõik on kodukanti,

termostaati kõrgelt alla, külma-onklil

munad suured,

nüüd on alles pidu valla,

hoidkem piip ja prillid,

siit ma tulen, ütles vana, 

vana vaenu üleaedne,

ö

ööl on vaiksed jalad, sipupükstest välja, 

varbad mulda surutud, nägu kahtlaselt, 

liig kahtlaselt on naerul, 

irvetele sümptomiks, tragi neidis, 

seep see leidis, et polügaamist antonüümi

kihab üle ühe, teiseta,

*

meie ingel on jummalale ohtlik olukord,

kord kordnik võttis vembla

ja andis vagabundi kukal verra,

kuid saadanas on teine nimi,

üht kurjust teadma peate,

sel headuse mekk on küljes,

kindness ehk kinder,

ei bueno, mul nimedest on kõrini,

sel lõikamata kõrini,

*

tasa ja targu, kõik targad on surmaküüsi,

küüned on mullased, Eestimaa mullased,

kaarnakujud hiie paelus, 

meil valitsejaid mitu, paeluss –

too kapseldunud ümbersünd,

kõik toogad libisenud maani,

eestimaal on kasinuse kantsi,

kolm kohtub kohtutulega,

silmarili vargaid veel leidub tikutulega,

*

7

"seitsmes on तव, sest peas on tal valjad",

meil Runneleid on mitu,

igal pühast vaimu, mitmel kolmiksilma,

kuid tublit tormi taltsuta vitsaga,

ei pääse koergi aida alt,

meil aastaid aega päratult,

"sadul on seljas ja rauad on haljad",

nüüd te näete,

meil Runneleid on mitu, 

kuid põhjust pole,

**

tõsine tegu on silmadest oksiidi saada,

vaata metsa tulekahju, andke mulle õhku,

vaat kus lops, teine,

et esimese samma, sammas paljuharuline,

kerkind canis lupusele,

töö tuleb pika ilu peale,

Q

selle aja arvamise järgi, ruum nii kõle

kõhatu, antigoonne käsiraidur,

meilgi hiiglaste verd

ja pommit tulelinnu,

ning seal, kõrge aia valge lina taga,

roheliste katuste, ehk plekist,

vintske sira 

ja ema ning isa ning kodu,

mida oodat oma õue,

meil paljugi on vaja,

kuid ühelgi ei teist see nimi,

kui minul seda oma õnne

Tulge tagasi inimese lapsed & püha põrm

Kaarnapost, tume kui rünk,

sünkjas pilvepiir, udujoomes

juba joobes jumalailta,

sõrmenipsust odahoobiks,

aga tuleb ka seda võtta

võiduna,

ja siis võiduna võetult,

käredate hoopidega,

sõrm kui ora, see odaots,

mis filmireeli udutab,

saabki olla su lapsepõlv,

mäletad: äkk-äikseline

pärastpoolus, sära tagune karjus-aednik,

särts selle traadis, traat su pihus,

seal me naeratasime esmakordselt,

vissi-muu, pühvli igemed,

eip see lehmjas pärastlõuna mats,

lakkus minu valgeid pisarsõrmi,

otsad nii tumedad, muld see must,

eestluse kaasavara,

tsinkjas kaarnakaer, ma nimetasin taevast,

ehk hoidis ta mind vaevast,

ei teagi kumb turm on vägisem:

turbaturm või ...

tseremoniaalsel matusetalitlusel,

luther, kohalik mafioss,

kõrvetas leinajaid sigareti otsaga,

otse, nii otse, et polnud kahtlustki,

selle vaimu südamesse,

seal kus asus teisepoolne hing,

aga varikatuse all, seniks kui loodud

see lugu ja lookas laua äärel,

pint ja pits see vinkel,

ma palusin manajatelt kätt,

katkulaulust itkuks,

rõõm see sünnib tarmukusest,

koduteel me armatseme,

lubatud sai küll.

Sõmerate laul

osadest, mille puudutamine 
oleks andnud, ehk annakski
selle tund...e,
         ... mus...

ja ma palusin: teener minus,

isandki,

et võtaks valusa, Salusa II,

ja annaks selle maale,

*

normatiiv oli, bing, bing, bing,

siis tydruk, kelle juus, nii hele,

kandis endas

ühe mehe lugu, vist mitme,

*

kui ma naiseohtu haistsin,

siis mitmikninaga,

õhku luristades, tajulised mekid,

neil kõledatel vaateplatvormidel,

võltsuse vanga-tornid – kõike

nägevad ja sedapsi kõike

teadvad,

*

tooruse vaist, minu noorus,

ses ülearuses, hea, et üle,

arukuse teine poolus,

heast halvani ja halvaast hektarini,

rohelise pöörde jalajälg

on võtnud elusid,

kõik on võtnud,

sellest piisab,

*

kui ma tahaksin laulda õliväljadest

ja vintskest ilmaimest, ses looduslapse

lälinas, nimega elu,

teise nimega surmaks saamine,

ei käsutaks ma keelega sõnu 

üksteise järel ritta,

vaid lakuksin üht...

*

täna on tore päev,

ehk elamiseks.

Laatsaruse lament

minu neli päeva pimedat ja...

mitte nii pimedat, olemise säriaeg,...

kabalistika, muy buen,

apteekri kutsumus, üks eludest

kord elatud, kord surdud,

*

närisin kui oleksin teadnud

muidu-mehe olemise taaka,

möödetavate ühikute valu,

aisting päripäeva,

nii nagu ajale kohane, aias

kus istus mu esivanem,

sootu teine, esimese taoline,

need mu tuleku peegeldus

ehk matter, peegelduse sira...

*

Mad Hatter, elavhõbeda nitraat,

väike ohver, et kanda kübarat,

võib veel öelda, et arukuse tipp,

*

minu neljast päevast on saamas 

eluaeg,

näiline paratamatus,

surma kuldrüü ja kaasa, kaasa

anti vaid ikoon,

tahvlitel Dolores Haze,

mina polnud alandlik,

*

pühade päevade nimbus,

keegi kullatu on unund,

ma vägivalla naine, temperamento,

see mul söömisest, 

pika ja punase söömisest,

pimento,

*

ja kui ma sündisin ümber

siis veeks ja vesiveskiks.

Caiaphas ja Kalapas

Vana naise unistus,               noore ja sileda mehe käes

                

                heikleva tera 

maguskülm oht,                    ja siis vöökoha tõuge,

            

peletislik petuskeem,       et  keegi meie teiste seast

    oskaks üks                    1-le!

Pulmasfääris vihmaussidena siuglevad

    edasi-tagasi,  kole koletiste ball,         näotu sügis,

        mu surmade sünnikuupäev, Behemoth Bellevue,

lapsele tore nimi                            aga inglid       

need inglid

ütlesid mulle...        

                                suurustleva asemel suur.

Caiaphas kenades ürpides, mitte enam noor,

    aga jõuline natuur – vaata vaid Jeesust!

ma uskusin neid vanu naisi, enam ei usu noortki,

    kena devalveerumine                    see eetiline perverssus:

et koos on lõbusam

                 kergem

                jne.

Kalapas, mu mikro-ühik, tore valimatu sõber,

ütle: Kas sinu osakegi liigub?

Kiviraidureile

ma kirjutasin sellest saarest

kus peal sai eestlusele löödud

nine inch nails

        mitut senti angervaksa

        mõdu tulisella

        magu magusalle

ma kirjutasin sakste samma

sammu küsitella

kus kirik löödud ukse ette

         metsa ukse ette

         rohujuuretasandile

         ALLA

külma kivi kuningas

kolmest piisab

pead raiumaie

Padisele söötemaie

kohtlase usk on mammonale

saadana sigidik

                ütella mulle

mõnus vaskpunaratsanik

nägime punase päikese palet

hommegi näeme

silme ees nähtamatut sidet

kulla rail baltica

ma usun et nad tahavad head

need mustas nii mustas mehed

lipsudega lakupead

närit vagakummi

närit igat munni

meetreid mersuni

ja siis saab lamendi sõnu

delegeerida

sitta kodt matz

uppunud rohuristidesse

Palagan @terra

Meie mannetus on reliikvia,        hullumeelsus,

    kiratsev kurekari, jalgupidi sohu,

kaks sammu kujutella, üks samm reaalsusella...

               ühiskondliku valu põhjendus

on enesetapjalik ühiskond, sina oled selle nägu –

     ainult süsti ja tablette: uinu nüüd inime! (tglt sosinaga)

mõhkudeta peopesad pole mitte raskest tööst hoidujaile

(vaarisa leivaastjas)           mitte raskest elust loobujaile,

see, kes võttis venda sõbrana ja sõpra vennana,

see, kes võttis õde naisena ja naist õena,         elajaile...

                       pudulojus – sellel on väge,                

    

    kes              loobub                                     kiratsemisest,

keegi ei julgenud saagida vana saart,             ei vanat tamme,

                                                             pikka,

keegi ei vaevunud labidat kätte võtma,                et kulda!

                                                                kaevata,

             et kuulda tuleviku hääli,               palumas,     nei,

anumas meid väärituid.

Pulmas anti suhu neile, kes võtsid aga ei võtnud vaevaks,

    piiska pigistada kliistrist,           aga ei rebind narmast,

vaid põletati tulemasinaga (tšäks).              ja läkski

mustaks    lauad, mida me absoluutselt keeldusime 

löömast,                             mu majja on maetud ootele

üks tydruk südamega ja üks see ilma,

nendega ma ennustasin ilma,

kuni varjust valgeks sai         käsi mis toitis

ja millele ma näljasena hambad sisse lõin.

Lahustuvate päevade aegu

see lahus teeb seda

      see lahus teeb toda…

                                       kolm on kohtu seadus

…aga ja enne seda 

tyhistab see eelneva väite

õigus, et õigustamiseks läheb tarvis paaris kõrvu

ja seda mis nende kõrvade vahel,

                                       kolm on kodutunne

     antiikse maailma nimed olid 

keerulised hääldada,

     nende imed keerulisemad,

päikesekell - sessoonne valguse lõhik,

tooga kleidist, antagone viril, Virgil või Vergilius, siiski eestlane, animist minus see animist minust: 

mina jumaldan juustu, 

selle looma essentsi,

kes söönud ilmamaa kristalle,

selle rohelist kasukat!

ETTEVAATUST SURNUMAGATAJA

maailm on manamise-ohtu

             on ärganud kosmilisest unest

algorytmiline kooma tyhistatud,   äitäh, ütles päevapässik,              keetis kuuma kohvi,     enne röstis oad ja jahvatas käsiveskis,               Quixote tuul

liigutamas lehti!

Unedes näeme maailma,        teisi ja teisiti     

        … näeme maailmu,        

         ..  sind ja mind(.)           punktiga

          .  veitsa veidrikki

kuueteistkümneselt kadus nooruse hallaoht,

kaugema tähe lukustamata müstikasse,

Great Scott

¥£ mõnel juhul jääb symbolitest väheks

Aga siis võime vait jääda,           jääda on vaba valik,

See on tähtis, isegi siis kui mitte.

Üle selle nutukurru, üle naeratuseni

mis lubab murrangulist muutust - võimaluste päripäev - 

igaigavikuline

Tartu on kuld

our deals with the angels

palju püsimata öid

palju nosimata õit

ma nuusutasin veatut sirelit

ta oli detailide kauge…

selle hinge kaja

$

dollar laulab:

jollerii ja jolleraa

hyper-tore-inflatsioon

kui ameerika aevastab

siis maailma kõht on lahti

%

me mõõtsime varakaid kuningaid

ja kes kellega käib

kes kelle otsas istub

siledad aanused 

nii siledadära tõrgu linn(au)ke

!

rääkides linnadest 

(- megahyperpolis)

aga kuhu taimed jäid

asfalt kumab kuumalt

kuumalt vastu

meie tallad surevad

kõrbetšovi luikede lauluga

?

sinu pea kohal on lambipirn

mitu vatti (annaks tatti)

aga kes rääkis riimist

poeetpopulism kõhetu

on kehva vennike

käre-kõle paik

#

ma vaatasin pilvi

pilved vaatasid vastu

nende taeva hiiglaste kondid

lubaduste vesitolm

tava-tavaline

praktiline maagia

mui looduse hocus-pocus

£

põlevad tootsi silmad

asustame punast

nii punast planeeti

aga miks ta punane on

spekter skeptiline

kväärik ostis prismas

omale marsi

milky way eraldi

ei müüda meie regioonis

nii rumal

ainult rohelises sõpruspakis

diabeedi suurim sõber

¥

käärisin käised üles

eile nägin vikerkaari

tartu on kuld