Vintlind ja Vilepyss

syydi – seda nyyd küll

aga mitte nii

    nagu

nagu

    nagu

aga mitte nii

syydi – seda nyyd küll

-"-

pragu praegu

oli 

nagu praegu

praegu

peaks

olema

kui olemine

oleks

üks varsapõli

i7 

nagu

kehik kesine

pesi minu nimega

enda genderit

alkohyyl – moodne sõna

kõik võtavad

;

pärast poole

enne seda poolt

aga mitte kohe

pärast pärast poole

vindununa-virgununa

pühapäeva valu

valamata

?

chapter house

või kapiitlisaal

kollegium 

võigas võika võidu 

vaha

majad majade peale

kuidas sa torne tornidele asetad

nülid teravikke

O

ooper aariaga on 

mana-manustatud

vahune tort

kirsid ja vigiviljad

higised näod parukate all

nüüd on nähtamatu mask

päris ka

selle paruka arukas asemik

o

väiksem märk ütleks:

sinu nime saab ka sedasi

vähemaga

kas sa aga oled

vähem

.

ise tead

Bynu oli

subkultuurse veatuse esimene tuumik

on selle kultuuri vigasus

ja oskus näha selles 

toda kummalist veatust

ossidel oli wremja

aega aga polnud

nüüd on ossilik olla

rikas olla

päike siras läbi paplisalu

meil siin polnudki neid kummalisi

jämedaid ja kummalisi

lehed pärast-voolu

kuppel oksad kräsuste salkudena

langemas maani

see ka mõni teine puu

ja puuslik

ehituselt tuli Ants

taas pandi teda segumeistriks

katlakütjast segumeistriks

ja muudmoodi mullikate manu

eestlase suvi koosneb kahest asjast

fluidumist ja säärejooksust

Bynu tegi

tegi nahka

vot mis ta tegi

keetis meie orika kõrvadele solki

nagu mõni kesine poliitik

el politico (vigane nagu temagi)

ajas suveks mulleti

ja tegi näo et temaga saab naistesse minna

eilane selline aga tunahomme

tunahomme maksab ta arve

selline oli poiste loogika

kui sandaalidest liiva välja kallati

kopajuht Ando sõitis meile järgi

saime trahvi

üks oli liiga palju

kas mitte alati

liigne lõbu peab sündima surmata

aga surmata ei tohi

muidu lõbutseb vangalik

ette-teadmis-lõks

nägime kitse maantee ääres

kõht lõhki kistud

rehvi mustri kaar

viitab patule

näotu kui see ka pole

reedel võtsime viina

Bynu ütles

!

samal ajal kui keegi meid nägi

kirikud ja kellad

lõid kõik lõunaks segamini

kohitu tunne kohvita maos

mul kõrbeks

kui sigaret oleks hambus

keevitaja pliis

!

ma nägin ilu

ja see ilu oli ilus

ilusam kui oleks võinud olla

ja ma teadsin

seal

selle paganama hetke veatuses

vigane sellegipoolest

et pask käib nääri mööda

!

Tartu kunst oli surnud

ja see tegi temast ilmatuma

maailma parima kunsti

!

kogu hing oli 

Tartul oli vaim

see vaim oli

meie

2022

*

oli hommik

hästi lõhnav õhk

võttis meid vastu

selle suve meelitusena

kodutu tunne

kui oligi saatnud meid

kandis endas nüüd

tõelise vahvuse sünonüümi

Pärnu kihas neist valgetest

valgetest õhkõrnadest kleidikestest

kaunid nii kaunid

need kaunid ja siledad

mannekeen-jalad

auruse pärastlõuna kihav-lõhnastatud ood

hääled vaskrannikul

horisondil paljas nahk

ja käärvõimetud inim-kašelotid

me panime pead alkoholi padja sisse

ja sulandusime massiks

näiva ja tegelikkuse vahe

me tormine tuhatjalgsus

köitis meie suvehaku pidustusi

**

vandeseltslased võtsid mu pudulojusliku olemise

kandsid mind nähtava vahetusega

üle trööstitu igi-igava

ja ma nägin merd

***

mind nähti putsa* jälg rinnal

kohvitops peos kusagil festaril

õgvendatud udusulises 

ja pagana

tõesti nii pagana kõrbenud nahaga

Õhtuleht pani üles

haiguslehest oli saanud midagi enamat

ma nüüd teadsin

*_**

aga lullataja magushapu elamise aroom

tehisliku reaalsuse kogukas vorm

paadimees mündita

mitte lehis vaid kuld

aerud kõik sissepoole

vesi vaid humanisti märg

nii märg see unenägu

i:_***

tsush* pärst vaatame

sa ütlesid

kõndisin üksi vaksali poole

Tartust saab Julius Kuperjanovi tänaval

sel üksikul ja mitte üksikul tänaval

äkitselt Pärnu ja promenaadi lubadus

seal kus paralleelselt risti lainete asemel

jooksevad rööpad ja liiprid

tsush* kadus tossuta sajajalgne 

Tallinna uttu

ö:Ö

ühel meie öödest

telklas lasti rakette

minu süda oli hernesteks pudenenud

nii klišee 

nii pläust

nii puänt

leelotasin varavalges naerda

ei teadnud kas naeran

sexxxi hais

kirbe kummi ja võnnutatud võmba

värisemine saatsid mu üksikuid nuukseid

kuni hommikuni

mis oli juba siin

/7

me vaatame alati tagasi

et minna edasi

kui edasi oleks pidune piiga

trööstitu ja uimas

ei näeks me keegi

kuidas kannad poriseid surmasid 

toodavad

Sõnadest ja viisist

i

Me ei saanud sellest kergusest jagu

sa teatasid elava aplombiga

seda teatavad näod teleris

õhtusöögi näod

need näod suletud silmade taga

aga mu unedes olid teatavat liiki neiud

puhevil torujad huuled

mu nimesid sosistavad

võõraste poiste kõrvu

vaatasin akende tagant 

tatiste ilmade kogukas melu

eestlase argisus 

– päev

ja me ei kuulnudki neid võite

kusagil liivapaljandike ja viljasiilude taga

kongus ninade ja selgadega 

türkiisid 

seisid seal ja

viisid

vabaduse koos sõnaga

aga kristus tuli sõnast ja see koht kuhu

toodi kristus

see sõna

ma laulsin surres.

ii

Pendli Endel töllas

ma nimetasin pendli

siis süsiste silmadega plika

nägu mootorist

teatavat sorti feminist

kurjustas vandeseltslaslikult

neid keda ta vendadeks ei võtnud

aga ka nemad olid sedalaadi

naise usku

sest usu või ära usu

masinal on alati masinisti vaja

ütles teise pere jumal

sadismi täis

kindlasti misogüün.

iii

Paremate päevade alge

algas sealt kus lõppes ...

aga seda ma ei ütle

lõpuni ei ütle

sest lõppu ei ole.

iv

Viinanina lõoke

lõõritas mu akna taga

lolli peaga ma lugesin

lugesin üht uudist

ja see kuulis

ma tean et kuulis

kui ma lugesin seal

lolli peaga üht uudist

kui lõõritas mu akna taga

viinanina lõoke.

v

Me ehitasime isaga koerale kuuti

ja ehitasime peldiku ka

kõik toredast

nii toredast ja punasest

rootsi punasest

kui varblane siik siik siik

kull kui hoopis teine

võttis pasakalt pesa

koos munadega

ja ilma järelkasvuta see 

pasknäär

kui iga asi õige nimega

õige kui väär

väär kui käär

ma ütlesin isale

ta nõustus

et see on asjade tõeline pale

allegooria on alati

alati asjade tõeline pale

ja kõik siin ilmas

on alati allegooria.

Kuldaru

kuidas astelpajud,

neil ju pidid silmad olema

naersin su juttu, 

naerus oli tõde sees,

on alati olnud

kullased, nagu päike –

selline on hapude marjade igatsus

võidu ja kaotuse vahele jääb aeg

ja selle sisse

aga ajast ei tahetud rääkida,

haisva lõpu eripära,

kaunis oma vigasuses,

eripära siiski,

Aristarkhos, 

teda me polnud kaua näinud, 

higised ratsmed ja kõhud, 

telkides kõik naised,

õli ja viiruki hais, 

pilkuvad silmad,

altaril kõhutas üks kõhukas, 

siin on kõigil sedasi, 

aga me teadsime, et jumalaid võib suhu võtta

ainult see, kelles veidikenegi jumalust,

võidupärg ihatud,

kloostrikakandid joovastunud,

sinu veinistest mokkadest,

me küsisime liha kõrvale juustu, 

magusat ja haput

dieu magnifique

1

enam ei lasta rahus surra ka

ütles vana Papadopoulos

pöörates tähelepanu maailma asjadele

*b

nagu mees nööril või mööda noatera

ja ma naeratasin,

kõhukas eksklusiivsus, 

millega ta meid saatis,

muutunud millekski enamaks

kui võta ja anna

S

susistavate sõnadega Aphrodite,

veidrus peas, kõneles minuga 

läbi selle pontsakuse

iV

vetruvale kõhule kukkuv tuhk,

oota kuni ma maailma loon

ja viskas silma mu tüdrukule

v

ma pahandasin enda peale

ja kuumuse,

kindlasti kuumuse peale

Vi

magnifique

aga talle aitas võõrastest keeltest

ja arusaamade hämaratest ruumidest

Vii

jumalad hüüdsid teda jumalaks,

sellest piisas.

Λουλούδι Kaplinski

*

selle saare loomad olid kõik itsitajad loomad,

mina itsitasin kaasa,

tulitas talla all see kuum,

valge ja kuum liiv,

aga kui ma kahe vahele jäin

ei teadnud animist minus,

midagi ei teadnud see animist minust

**

rändtsirkus oli oma karavaniga,

ra-ta-ta-da-ta-da-taa-daa,

ra-ta-ta-da-ta-da-taa-daa,

Dodo linnu kostüümis iludus

tundis muret mu ilme pärast,

ütles seda, 

ma nautisin ilma

***

pärast õhtuoodet, 

kolmandat sel päeval,

hinges tuli ja veski tuuleta,

kaetasin kahetsusest 

kõiki varasemaid tundmusi,

et neid ei sünniks üldse,

kelle nimed olid juba eos 

unustajatele

****

neljas oli säraküünaldest võlutud,

oli kreeklaste rahvuspüha,

Pantheonid ja helioslikud tavamured,

ilma jumalaid nimetamata,

pragunesid oma raskuse all,

ainult meie kuulsime neid

*****

pidin küsima endale küllust,

sarved olid maha joostud,

kust siis nüüd neid vilju veetaks,

kust neid kütkeid,

haarasin esimese metsiku linnu

ja surusin ta sulgedest...

******

pidingi uurima sinult,

et kas teiegi pärast ajaveetmist

jõudu kogute

ja kellele see kuulub

*******

nägin Kaplinski lille

ja see tegi mind kurvaks

Kareda kakofoonia kibe tund

mõnel heal päeval tõusevad nad üles,        pühivad mulla jalgelt,

    sirutavad juuri

ja näitavad kõike seda,

    millele pole veel nime antud,

ja meie, kes me kõndisime valgel kruusal,

    päike kuklasoodu,

närviliselt üle-poodu,

    kohtlaselt üle-joodu,

võtame end joonelt ja tõstame avarusse, sulgudeta ruumi,

rummist ja Rumist lähemalt:

v a j a d u s e d – need paganama Panama kübarad,

                            seened pärast vihma,

kord luuletati sellistest,            et pärast söömist,

                                    , hinged jalge all,                üle sündinud

ja alt läinud,

    kellegi pea voodijalutsis,                                maigutamas suud,

                                             hamba alla              polegi midagi anda,

armastuse vaheajal,              igemete vahel,         valged poolehoidjad –

                              , purihambad sellised ,,,...

naljatlesin endaga, et üksindus pole muud kui vihmata põld,

    kaua sa ikka põuast põue küsid, 

        kui pole suud mis sõnu annaks,            näed saab ilmagi,

kui pole nägu mis tundeid kannaks,             näed saab ilmagi,

keegi ütles: E N E R G I A

        ja ma vaatasin üles, Noa laev pilvepiiril,

juba uputab,     kõigist liikidest paaris, 

mina paaritun.

Ja ma küsisin üht küsimust

ja see küsimus oli hea,

ta kutsus esile...

Kandiliste müntide aegu

et vaadata kuhu tulvab vesi,

nägin välja nagu üks tema skulptuuridest,

seadsime samme valge kruusa peal,

Samosele omane,

nägime valgeid linde,

tiirlesid mu korjuse ümber,

sest iga korjus pidi olema minu korjus,

sest igaüks on mina siin –

siin ja kohe.

puudutasin õrnalt su näppe,

palju rasvaseid asju sai täna söödud,

sa ütlesid, et palju on veel söömata,

aga kui pilvede vahelt tuli,

vali ja kuum, see tuli,

siis kiitsid sa minu uskumust.

toredate poiste kisa kostis kioskini,

kus Aristarkhos ka mind oli haaranud,

enne kui reisile siht sai,

kui unenägudes mõnele meistrile

mõni margariita lubati,

jumalate maa pole õelate killast,

aga see sööb su pasteldega koos,

kui sa austust välja ei näita,

seda ta ütles, see toretsevate poiste kisa.

kes kõnnib seal, tooga riini,

valud kõhus, mida leevendati äädikaga,

uue valu allikas,

kes närib vagade tubakat,

pead kõik lõigatud,

nagu õhtu, mil vabastasid oma rinnad,

oma kuldse alastuse.

pisar voolas Aristarkhose silmast,

kui ta nägi meid teineteist viltu vaatamas,

sinagi olid siin ja valinud neid aegu,

minuga või minuta,

kaasavaraks laul ja mõni münt,

sest seda see oli –

kandiliste müntide aegu.

Allegie de siev

miks sa oled selline... nagu loom,     kiskja,

pärast perutamist

Riiamäelt üles,     otse, nii otse viadukti alt 

läbi

läbi

läbi

nii häbi,

    

    et paremini ei oska allegooritseda –         sinu 

t u n d m u s

    nagu paremate päevade vein,

mida maitseme praegu,        mekutame, nagu keegi kord ütles

keegi kellega magasid

ma olen ju unine piiga, poiss lausa,        palju laske mööda

    ma olen ju siin,                                   palju  laske  sisse

avarduva naisenupu keskele seadsin oma vilja,

    kõlab veits näotult,,,         näed jälle see sõna: n ä o t u

viljapeadel kõigil blondid karvad,

tuul kõditab neid looduse seemnerakukesi,

juus su ilmes,                                          SÕNA JA RAHU

Tolstoi tänaval piilusin torni, ei näinud midagi,

ostsin hoopis kohvi ja puistasin midagi sisse

või vähemalt tegin nagu oleksin puistanud,

hiljem tänasid sa mind,

et lubasid ööseks jääda.

Ei saanud aru, miks sa mind enda lubamiste eest tänad,

ju siis mõne uue genni komme...

achtung, achtung

    pole midagi teha: 

        pool on persses            ja              pool on alles!

Võluv Liev

 võluliiv,     võluliiv,     võluliiv,
                  

                   tuline ja tasumist täis,        kättemaksu
                                                                                himuline

ja nägija silmadega,    eksin,    ühega,

                                                                silmamunaga,,,

ja rääkija suudega,        näed eksin taas,

                                                                    suuga,

nagu raisakotka suu, 

    see nokavaheline ala,

        kust rebitav liha sisse vitsutatakse,

nagu su ema pärastlõunati oma liitrise veiniklaasiga,

        pühkimas higi varrukaga otsa eest,                     – milfimus maximus

aga nagu tõelisele nagutajale kohane: 

        pärast kõike seda valu,    vali vali valu,        tromboon küsimuse kaja,

                ei peagi sa veetma üksindust paljude seas:

nüüd ühest, kui teisest

    kellegi kolmanda vaates

et seda elamise asja ilustada,     peame esmalt...

nagu pasknäär vaikib

edasi olid vaid kastanid, lehelooja aegu

    nende pealsed enne värskumist, hiilgeaega,

          

sünnikaare tippu – nahkhiire taolised,                rohelised, kui kurat

vanaema Marat ütles!

võtan siingi sinu käe, 

kui sa raatsid anda

ja näitan sulle maailma,

mille taolist pole sa varem näinud,

maailma, kus...