Tulvavate vete aegu

I

Jooned liivas on vanad mälestused,

hetk enne ja pärast varavalminud tundeõunu,

söödud punaste ja kuldsete sähvatustega,

polaroidi raputav kätetihnik, sirelite õitseaegu,

panevad lapsed vanade vankritesse, 

sinna tikrite alla, rabarberite kõrvale,

kohe kisselliks saamas, sügisvihmad tulekul,

lõhnavate ideede ja nende kandjate manust

tuleb hoida hoolega, vahepeal süütu, vahepeal süüdatu,

siis saab kohvi koorega, siguritki sekka, tore vaheldus,

aga meie näod olid kaartidel, kollaste kaustikute vahel,

kollastele paberitele veetud numbrid ja jooned,

kõik kandmas üle päris-Eesti, üle kümne künka

ja tuhande saare, vete ja veskite ja tormavate allikate,

üle tuha ja kaevanduste, korstende ja vaksalite,

kuni peatunud mu nina ees, 

suure rõõmu ja elevusega, kõige suurem mees,

keda teised hüüdsid eneseks,

kuni peatunud mu nina ees,

suure rõõmu ja elevusega, kõige suurem mees,

keda teised hüüdsid eneseks!

II

Kõik keda kunagi on kannustanud teised,

need halavad ja vannutatud teised,

orjasugu, keeled ripakil, nõudmas tasu,

tegemata töö eest, tasu oma sünni eest,

vead veetud armidena laubal, sünnist saati,

veeldunud kahetsuste varapangaks,

latikas taalriks, eurost pole tolku,

nüüd veebruar – kodutunde ekspo,

punkt, punkt, punkt, pooleli ehit pooleli ehitused,

isaisa sünnimaa, pulk siin ja palk seal,

karatud kadakast ja karastatud terasest,

naerupall taevakera – kuldne õhtuoode,

valvab meie pesakasti, eestimeelne mees

koogutab selle teise koera ees,

vägi ja jõud, jõud ja vägi,

sai taevastelegi segi, et kes kellega,

kui kahasse, kui nahasse, selge see,

selge see, et kasud sees.

III

Väljaspool koduseina meelitab naine meest,

kannab oma maskile tundepuntrad,

kergitab sooja kodutunde varjus seelikut

ja kutsub mehi lasteks, emaduse sophia,

ja kui tõe aeg on käes, kuldsed sõrmused

helklemas valgust täis ruumis, mustaga kirjutatud

allkirjad kinnitanud varsti võitlevate vägede raevu,

lööb aegade lastehoidja ja tema kasvatus 

mehe vihas välja, kutsub tagasi, ei lõppe ealeski,

sõlmib kaheksasse ja jätab nööriga radiaatori külge.

IV

Kaevuhoidja kergitas kaane ja puges peaaegu

tervenisti sisse, surkis midagi ühe, teise,

veel kolmat kordagi ja ei öelnud sõnagi,

naases ühe tamasseri raua ja tsaariaegsete müntidega,

sedasi sööb kotermann neid, kes naerust kaugemal ei käi,

ta ütles ja pöördus oma põlevate silmadega

tüdrukute poole, kompas nende ihuliikmeid

ja kiitis taevast, jumal pööranud pilgu sellelt pildilt,

veritsevate pilvede aegu, veetlev egiptlane,

nagu päriselt, nagu siin nende jutus,

kõnnime vastakuti, sõnadega relvastatud,

eestlase kultuur kui võõra raha, 

laenu leib ja laastutuli ei kesta kaua,

mets ei maksa midagi, maksab liiatigi,

rahva pärus on selle pärimus, keel ja veretõug,

mõni ütleks, vaieldud juba teisiti,

kui luuletaja läheb poliitiliseks, on ta vaene luuletaja,

kui poliitika läheb luuleliseks, on ta rikas poliitika,

nõnda seotakse lehmapulli aia külge,

rebitud perse ja verise sarvega.

V

Viies osa saab olema su lemmik,

sest kui lemmingute aegu loivasid need, 

kes varem polnud kõndinudki,

said vaesest ja vargast mõne pihu ümber 

maiasmokast kassid,

kihavad kihvad, kollased ja puntras,

lapsepõlve aegu, enne surevaid kaelkirjakuid,

ananass vist puu otsas, raske kui kurat,

eestlane ei karda tööd, töö aga eestlast küll,

liigne agarus on ogarus, punastest tellistest korstnad,

tossanud ühtesoodu, särin selle riigi soontes,

liig kallis küll, kuid särin siiski, elumahlad-nektarid,

parasiitlik eluloom, elus ja loom,

uue maailma sünd ja selle maailma nimel

peab leppima mõningate kaotustega, mõni arvab,

võtjate päris pole nende pärus,

sest sa annad, sest sa oled andnud,

Püreneedest tuli püree ja mass selle tarvis,

meie jäätis magusam, võõraviha paratamatu,

vihastatud mitte võõra vaid oma peale,

hundile hunti ja naabrist parem,

nüüd veel kitsi, sest neid veel vähe,

kitsed, laiguliste persetega, kappavad omasoodu,

Tallinn-Tartu mnt, kiirust täis ninad ja baas, 

individualismi ja kollektivismi tähetund,

versus, versus, versus.

VI

Sunniti aga ei sunnitud ka, JOKK,

keegi lõi kuskil pea ära, peitis mütsiga,

reeglid siin ja reeglid seal, kaamerad iga nurga peal,

kadaka-katedraalid, mõni minu sõbergi kasutas

neid kulunud väljendeid, kulunud aga kirkust täis,

me oleme Tallinnast. me maksame,

patustajatel on patused mõtted, jumalasulane sulas ära,

võim võttis kätte ja pani käe ette,

ega mõni tola künast kaugemale saa,

astus ikka sita kätte, sissepoole maailmas võitis,

soe ja pehme koht, uutele sigadele on pandud puhast põhku,

seal kaugel Toome peal, meile teadaolevalt

sööb nähtamatu kaheksajalg selle koos kontudega,

ajab oma lihaselised kombitsad kõigi prigude ja pragude vahele

ja ütleb sulle ruuporist, et Emergencies Act.

VII

Punaste sipelgate aegu põlesime enneaegselt,

küll enese, küll teistegi eest,

keegi salajane korrutanud, et olles sündinud,

oled sa viimane vale, olles sündinud,

puudub sul tahe, olles sündinud,

avarate salude aegu pole isegi Maarjamaa hoitud,

kui ainult seltsimeeste ja kleeplindi ja traadiga,

aga lootus sureb viimasena, 

lootus küll lollide lohutus, aga mis sa teed,

olles sündinud siia ilma, 

tuleb lollide reeglid selgeks õppida,

et teaks mida murda,

nagu teeks paberist lennukeid

ja viskaks neid jõkke, võibolla Emajõkke,

võibolla Keila jõkke, kirjutaks peale S.O.S

ja ei muretseks üldse, nõnda nagu praegu – 

tulvavate vete aegu.

Teadlikkuse jõukus (varavalminud varasalvest)

Kõigil ehetel on sinu nimi, sedasi oled loonud,

sinu vägi ja teadmise kuldne kroon 

ehivad kõike mida saab ja kõike milles saab, 

sedasi oled loodud,

sinu jõukuse ilming on sinu kohalolu, ei midagi muud,

ei midagi vähemat, ei midagi rohkemat,

sina, kõigi oma tüügaste ja iludega,

aeg – salamõrtsuka teekann, kivid kõik pestud,

näotu valim sala-reegleid, kellegi mängus,

aga sina sinuna, oled keegi teine,

oled mängust üle, vilistad õlekõrs suus,

toetudes vastu kunagise elu ehit puud,

rohelised lehed langemas omasoodu,

lapsed kilkavad ja nutavad, jauravad oma pisukeste eest,

raha – suur Mammona, kõrgub nende kohal,

litside lits ja hoorade hoor, 

aga sina näed temas seda tõelisuse ja teadlikkuse vaimu,

mille sa ise oled loonud, milleks sa ise oled loodud

sära kinkijatele saab osaks sära ise,

sest kuidas veel saab kinkida midagi, mis poleks sina ise,

see tõeline, see päris, sina – kui kõiksuse algupära,

nanosekund enne ilmumist, enne ilmnemist,

mis väekaid sõnu saab ütlemata jätta,

mis tegusid varna, mis õndsusi teistele kanda,

iga avarus on avalik, seda oleme teadnud,

kuid, et iga avalikkus on avarus – peame veel teadma.

Cerbero ist Hades (heitmata)

Nüüd on uus ajastu ja uskumuste tuline tera

sulatab viimsegi tõe, võina, aeglaselt sulava võina,

kuum ja kollane, soolakristallide praksudes,

voolab mööda üksiklase sääri, 

pakatab kihutavast valutundest, 

enne kui taheneb roojatu ükskõiksusega.

"Emake vaeseke!", (kelle vaeseke, kellest?)

kaasatundmise õigustus veenab tahumatuid,

rumalaid ja tahumatuid, ma ütlen,

õigustus tunda end ülevana, arvamiste karikakar,

mina-tema, tema-mina, mina-tema, tema-mina,

aga inglisoodu päevitajad, päikese nähtamatu kiitus,

üleõlasülituste päevakajalisus, deemonite lasteaed,

nõudis minult selle ütlemise kindlameelsust.

Kõige ühise nimel oldakse valmis surema

ja suremist peate te saama, sellest olete te valmistatud,

sellest olete te tulnud, et hingata elu ära,

et võidelda ja kannatada, sest on popp,

sest on noortepärane, võidelda hädisuse, mannetuse

ja keeruliste väljendite nimel, õigustühisus paljastatud,

kihvad valmis rebima maailma neitsinahka.

Aga need seal meie seas, kuklad kanged ja silmad pahupidi,

tervisest pakatav pärus, laenatud inim-kolleegidelt,

sulav alumiinium-mürk põskkoopas, maitsemeeled taltund,

talitsemata õrritamas vägivaldset hukku, needsid vabadust,

needsid ja kiitsid takka: "Võtke veel! Võtke veel!

Meie ei tea! Meie ei taha! Meie ei oska!"

Ja need teised – toitunud hädisuste kalkvel silmapilgust,

võtsid oma osa, ehitasid aiad ja vormid ja valasid neisse

sinu definitsiooni, sinu määratluse, sinu ajaloo,

kasukad kingitakse varnast, nahk laenatud pärismaalaselt,

enne kui lamba-aastal sünnivad ja surevad nad kõik.

Esimene asi, mida nad kuulsid, oli õrn naisehääl

ja vesi, mida valati kuhugi, uute reaalsuste juures

pühib matski oma saapad vanast mudast 

ja astub teadjamehe hütti.

Kõrgetel riiulitel asetsevad kollase vedelikuga purgid,

haisvad pudelid nurgas, maja kui münt,

keerlemas olemise ja oletuse piiririigis,

ning ärkajad on väljaspool kirjeldust,

kohe peale seda punkti.

Kohe peale ärkamist.

Marköör ja trubaduur

Nendest, meile nii kaugetest asjaajajatest pidid saama

toreduse ja virkuse kõnemehed, tegude vardjad,

kantuna oma meelelisuse vägivaldsest tahtest

ja leidmata nendele tahtmistele nimesid, 

siis pidid nemad, jah nemad, 

võtma oma nõu ja jõuga kõigiti varjatud vale

ja pesema selle allikates ja fontäänide all,

kuivatama metsa ja tuule vallatuis mängus,

kõiksus paras paharet – kolm küünart isesoodu,

lasknud kõik pudulojused valla, hinge nõmmed

ja hingetõmbed nüüd neid kitsi, 

neid laigulisi must-valgeid lehmi täis,

enne kui jõutakse pühade ringide haardeisse,

karikad suul, kuldne mekk huulteil, 

festiivsed naised oma graatsiliste kassidega

tantsimas avatud uste ja sümbolite tarvis,

ringjas madu lõpetanud sööma, 

kodutus asendunud pehmuse ja jaheduse puhtusega,

küünlad veebruaris, tuisk tuhat tuulevõitu,

karikate kõrval punased täringud valgete täpikestega,

terve ja terav silm märganud tähti neil täpikestel,

tere taevas ja tere torm, kodu siin ja kodu seal,

muusika ka kurtide kõrvus, isiklikkuse püha lammas,

valgus koordis, püha ja pühitud vahitorn,

tervise ja küllusega said jõed kõik nõnnapidi.

Milmil ja vahet pole

Vajajatest lähemalt, kui lahke ja lubamisest edasi,

sealpool kaost ja korda, et siis vimmas rinnaga,

selg kaardus, koondunud karjeks nende teiste taevaste poole,

veel naridest ja nendelt kukkujad, plakatid tiinekal seinal,

System Of a Down, Pendulum, Prodigy,

kakofooniast harmooniasse tubli ja tükk maad minna,

La Dolce Vita või mõni teine punase huule kandja,

haaratud mehe kätesse, lumm ja iha, kõigest lumm

ja kõigest iha, punaste huulte multiplaaž,

Pärdi ja voolava vere saatel istuti loojangule ette,

vana maailma päike kõditamas suremise siluetti,

naeratus venitanud nihilistlikke suundumusi,

kangeks ajanud põsed ja nende põskede sarnad,

sile ja kare üheaegselt, vere ja veini plekid segamini,

Lacrimosa veel jäänud ja kumerate objektide haare,

kokkupõrke eel, heli rebimas rahult nartsu,

taskurätikuteks õmbleja nende teiste taevaste taga,

kohe siin, vast juba kohal,

Leela võttis tüki juustu, mis maitses ja sulas

nagu iiris jaheneva õhtu eel, kusagil eestlase koridoris,

sandaalide ja botaste hais virgutamas nina,

oliivid jäeti koju – kartuli ja liha vabariik,

mageda ja terava maitse vahel lasub aeg,

aeg mil antud elada ja aeg mil antud surra.

Lubamise hoolest

Lahkugu koledad kuued, silmad vesised ja pahupidi,

õigustuste ja valede virr-varr, narmas-naeratus, omaette ooper,

siis vandugu veel sead ja nende kärsad paremaid palakesi,

vandugu seal, kus pole mind ja minu kuningriiki,

tõre-türamaiguline, pärast feoodi ja keeldutud kummardusi,

naiseks olemise pahupoolel, mehest veidi vasemal,

"koos loome me midagi enneolematut", kui vaid,

kui võikski, aga siiski mitte,

sest pööratud põse ja löögi vahele saab vaid aeg jääda

ja aega mul pole, kas pole tore,

nüri nuga ja tilgake verd, kupitsad smblased –

aetud piire ületades, nendel, kellel jäi puudu olemisest,

sai võidetud kodutunde tarmukas soojus,

kütkestava leegi peegeldus jäistel akendel, 

rihma ja noaga, habe ajamata, nõretav valelikkus,

barista, kelle kohvised sõrmed ajasid kubemesse vagusid,

neeldusid mööda soonilist ja nahkset tandrit,

lahkugu segadus, saabuva valguse avastus, 

lubamise ajastu, saagu, saagu, saagu,

et rahu ja vimmusest roiet, kadunuke kallis,

keelitada uskumise tähe all, piisab armastajatest,

loobumise kuldreväärist, nahkhiire tiib ja rebase händ, 

sureva kaelkirjaku karje veel enne,

kui lubamine saabub koju, juba saabunud,

puhastab koridoris saapaid lahingumudast

ja astub, mehise natuurina, tuppa,

laud juba kaetud, pirukad soojas.

Mökitajate uuest kuuest

Sellel, näiliselt kuumal suvepäeval, 

mis sama palju päevi tagapool

oli lasknud sündida oma värvitul kaasal,

ei kantudki niivõrd läbipaistvaid hõlste 

ega surutud suust sisse seda head-paremat,

kusagil agulitaguses uulitsas, enne rünkrohelist vaksalit

ja tema eest läbi tossutavat vedurit, kes maona siugles

lõputa metsa ja taeva vahele,

keelitas üks koolijüts teist suitsule,

sigeretiving hinge all, paelus neid marakratte

lähedalasuv sipelgapesa, 

mille asunikud oma mõistmatuid hiiglaseid

tähele ei pannud või siis ignoreerisid sellise aplombiga,

et mõnel teostamatul härral oleksid luksed tekkinud,

neist marakrattidest oleksid saanud härra J.

ja härra P. , kuid kui nende elude ja olude vahele

poleks lipsanud nende samade olude sunnil 

sündinud surma, kes oma doomino efektiga

sünnist oli valinud võtta viimast,

oleksid nemad vististi kärsatanud viimase kui olendi

sellest roigastest ja ussipurust kootud pesast,

aga seda ei juhtunud ja kui surm oli võtnud selle,

mida võtta andis, jättis ta langevate lehtede salus

männialusele sargale ühe võõrapärase galanthuse,

endal näotu ilme tõmmatud viimaseks irveks,

kui seda näha oleks suudetud,

nüüd suurte kivihiiglaste moel, 

ehit mööda venepäraseid jõgesid, kannustasid mõnede vaimud

õhtukristallidena suve esimesi kiiri, 

kinkisid puutepunktide võluväge oma sootutele kaasadele,

aegade vahelduse ning mõnude eel,

sood kõik upperkuuti, mõnel linn peal,

rist ja omasoodu, palgid kõik Maarjamailt,

ehit mööda venepäraseid jõgesid,

see ja mõni teinegi, kihulaste pärismaa.

Giraffe Futuura

Sellel samal silmapilgul, kui üks meist teise jättis,

suri kusagil kaelkirjak, 

vajutas oma kohmaka kaela vildakil õlale

ja paiskas maha oma vägeva kere,

laigud kui mustad augud, päikese hääbuvas siras,

et roiskumisele ei jääks jalgu

ühegi irvitaja lõust,

et kallimaks kui minetatud,

saanud vääringu ja vääringule vastava templi.

Ülearuste taakade bestiaarium, mille ikonaaž 

meid kõhetuid koletas, 

samas kandis ka toredust teadvuse kestes, 

kallid ja kullast, kasvueale vastavuses,

põnnidest küll üle, kuid mnemooniliselt vahetud,

kussutasid nad meid unele,

hordides kalleid ja hordides kuldseid.

Segades välimist peetust teise mustriga,

süveneva pühamehe pilk,

pillimehe moodi pika iluga, siiski pill,

millel puudu mõni vedru ja rattake, 

traat ja keder, heli ja noot,

vesi selle veskile, hoop selle makku,

aga võidus kindel, selle janu kustutatud,

et maailma loomisele jalgu ei jääks,

su sirkel päripäeva.

Ealden ehk kapteni logiraamatu esimene seadmus

Nõnda, nagu nüüdki Joonase kombel vaalasuud on paotatud,

ei kõnele surnuteriigi esindaja selle valvuri keelt,

kelle õlul torm ja tuli-vikat,

kelle sundusliku ja mõnigi kord andumusliku naeratuse taha

jäid otsustus ja sellele eelnev vaimuvärk,

nagu igaühega, nõnda kostitas ka tema oma vähest aru

pikkade mõtisklustega tühistest asjadest.

Neli tolli edasi, süld veel mõõtmata, 

korra ja kaose Nautilus ning meri, kelle piisk-suudluste

rodumus kastab kauneid naisekujusid

pikkadel ja sügavatel fregattidel.

Padade ja valge kastme sees hulpivad molluskid,

võtnud oma manustajate pilgud,

krigistavate hammaste ja koduigatsuste päevases unes

vallatleb meremehe kotermann, 

nagistab lahti kõik tapid ja koormad,

ulub teise tundja kuuni, kuni muud pole jäänud,

kui vara valminud migreen ja skorbuut,

hambad, kui ehted valgetes kaeltes.

Käsundus, mille suurustlev hoiak meidki nõutuks jättis,

argonaudiline, kuid siiski meie laevale omane,

sihiks kuldvillak selle teadmuse näol, tõde kui selline,

aga siht, mille käegakatsutuvus jättis soovida.

Lõpetuseks ja uue jätkuks paluti meid nägusid näidata,

kirjutavate bardlaste suletäiteks, kiidulaulu sõnadeks,

hei-hoo, hei-hoo, hei-hoo,

taht on juba läbi, nüüd veel unele, 

udupasun kaigub, nüüd veel ärgata.

Nüüd me ärkame.

Maarja trefool või kellestki targem

Nagu akendel nöörita, nöörita poodaks,

kelluke udusulise peas ja keski veel, 

veel enne mitmemanajapäeva, kunstnik nimeks –

artisan lausa, ei-tea-mitmendat manajat,

lausa tuulispasaga võidu, suurema teadlikkuse poole,

kelle hooleks on poodu ja see mis loodaks.

"Otsib, ajab hõlpu taga."– kellega, kuningaks,

siis, tänu tundmata, võhmast ja rihmast võidunud,

otsingu taga, pärispäev ja horisont ilma seda liiki purjeta,

valge, valgem, valgem kui effemmi sahisev staatika,

neile, kelle kodu oli jäänud salasilma taha varjule,

neile – mureta määrdunuile, neile seal.

Koguks, kelle kogus oli salamandri tarkust,

hoiak selline, hundinui ja hundivesi,

mõlemis mõtlemisvõimet, paadunui huvidest,

Peipsi tagant toodu, Peipsi taga loodu,

sünnitanud viite imet, imenud pöidlast mööda,

otse allikaisse, teemantite mõõtu ja andmata,

neist siis uksed, siinsele tulevikule, 

Peipsi taga poodu, Peipsi taga, nöörita.

"Sind – va vaskussikest, teadsin Aadamast.",

nõnda teati meidki, varandust natike, tutike püsti,

purpur-päike, purpur-päike, purpur-päike,

aga need, kes olid unustanud looja karja igavese elu,

lubadust kandmata, tubaka ja viina, mõdugi haisu sees, 

oksendav Jeesus-laps, joobunui unes, mõni nägu veel.

Aga Maarja oli läinud, ürp see üll, külmast räsit,

kivikujude emand, nende surnute eest, keda veel ei nähtud,

ta nuttis…"Aga Maarja oli läinud!"

Torkijast ja tolast (mängi jahedat)

Mõned lained meie mälestuste merel,

mõni pihl ja mari selle tarvis, 

sirelite ja toomingate teadvus-kestev aroom,

mootorimürin ja kuuri alune masuut,

isa tuli koju, isa tuli koju,

siinsetel on palju öelda,

kui kaduviku suletud uste taga lasub pimik

ja fotonurk oma sünteetika ja tilkuvate polaroididega,

käsitsi tehti seda ja teist, käsitsi nauditi ennast,

ajakirjadel oli peegelduv kate, lõhnas saladuse järgi,

siis kõhutati naerda selliste suunal,

kes ei teinud vahet, pätimütsike ja soe pirukas,

hakkliha ja sibul tilkunud paberile, krõbisevad kütked,

viimased kroonid, õhtuks tuleb tasa ja targu,

"atva, atva, atva" – jooksvad koolipoisid,

higi ja häbi hais peidetud jäikuse taha varjule,

näha vaid nende sisemiste laulude saatel,

kuni möödunud aastatuhandeteni, kuni nendeni,

kes pole palunud end tappa.

Vaskpeegli lauluke

Seal – teise taeva, teise tule valgel,

kord ütles, üks meist näotuist, et siis kui need, 

kes valjemalt vagadust on kiitnud, 

langetavad tühjad pilgud,

saab vabaks tõelise pale ja see mis kirjutatud

ridade vahele, avab end eba-mõtlejale,

pisaras peegeldumas see tõeline –

kõigi müstiliste andumuste varakamber, 

filamentne kuid kõrvulukustav tasakaalukus,

et kõigis neis, kelle vaim üksikuid radu oli käinud,

üksikuid palakesi närinud, üksikuid kuid kindlameelseid 

sõnu üksteise järele seadnud, oli tõusu ja gladiaatorliku sihi 

mitmepealine lohe, või vähemalt selle lohe hing,

essents essentsi pärast on küünlale hakatuseks,

vaskpeegli ees mürri põletav mudane munk

ei leiutanud uusi sõnu, et avada tuleviku väravaid,

vaid küündis oma pika teadvuse laengus

enese loomingu avastamata radadele,

seal sümbolitega ukse taga kohtas ta teist omasugust,

lollitamiste ja tõsiduste vaod, küntud aja poolt,

näotus veel hingepõhjas, peegelduva vee taller,

altar, valgus selle suunal, miski veel,

siis vaid vaikuse hetkeline palang,

kristallide ja superkuma sees, 

tajutava tundmuse ja vaheduse särin,

monumentaalne olek, küündinud olemisse,

miski veel, kantud rõivad, 

punase ja valge magus-mõru nõiv,

miski veel, udu sulgi kitkuva taadi taskus,

miski veel, seismas õhtu ja hommiku vahel,

miski veel, sõrmed vaheliti, sõrmused mutta,

ja pärastlõuna päikesest mööda, järgmise hommikuni,

hommikuni, mil tohtis nutta.

Valijatele ehk sünodroomide keskmest

Nendest sai meie valikute turmtuli,

ootamatute plahvatuste hilinenud kõla,

hilinenud kaja ja miski veel, see miski,

mis nimetamist ei vaja, see miski, 

kus avaldub kandjate pärus, näotu seeme,

veel idanemata, äsja heidetud, 

lennul unustanud oma tiivustuse,

aga siiski, veel nad hiilivad kõrvust mööda,

teadmiste koletu ja valju tõesus,

unustuse määramatus, ehk teise selja tagune,

kuid need olid need valijad, kes lõkke valgel tantsisid,

pidused silmad peegeldamas ajatuid tõdesid,

aja sooned voolanud välja, hapnikuvaene veri,

ristidel lebavad kaelapruukijad, 

vihaste meeste ja naiste mahl, kannapööre paratamatu,

et virtus harmonia, et selle sarnane,

tüümian su isa haual, valged õied unenägudesse,

väravad ja nende väravate tagused kirsipuud,

meie reisi tähtsus ja sellest loobumine,

et saaksime kaelustada neid, keda pidasime unustatuks,

nüüd siin, müstiliste düünide tolmus, neoonsed osakesed,

kõigil tema tumedast ainest autogramm,

toodud siia sinu uskumiste tiivuliste sõnadega,

olemise tõestamatu üdi, 

voolanud esimese puu esimesest sapist,

kõik sinu oskused, hetk nende seadmustest,

veel mõni avastus, veel mõni kord,

siis paradiisi koidikul, valguse võit,

sinu nägu ja nimi kogu asjaajamise toreduses,

tänutunne, täna, see saagu,

tänutunne, täna, sa oled.