Momentaalsuse volüümikus (ohke salajases laulus)

Sinu siirderiituse vajalikust 

mõõdeti arvamuste muutumisega 

reegliteks ja säädusteks, 

et siis sealt kusagilt noppida välja 

tahumatu täiskasvanulikkus,

tema kõige mustemate, tema kõige valgemate,

olukorrast sõltumatute, vaatenurkadega,

loonud reaalsust nõnda põrgulikuks

me vajaduste kauge kaja, 

õhtuks noolinud hingekesest tüki,

õhku ahmides, kirsipuude õitseng, valgeid õisi, 

valgeid teisi tundes, 

külm soovunelm enne sinu puudutuse laengut,

aromaatne tundmus liikvel,

liikumas mööda pärast-hõngu,

higitilgaga võidu, kohe, kohe, kohe,

juba kohal,

libistanud oma kombitsalised aurud üle sillutiste,

võõraste ja andunute akendest sisse,

et seal kõigest hetke talumatu kergusega

luua kehade võrratut tantsu,

särisevate lahti laskmistega 

kergitati krooni inim-võimekuse peadele,

kroonituna sensuaalsuste inglitiibsustes,

kuningad ja kuningannad,

veel enne õhtu parimat pala,

veel enne tähtsuse hukku.

Vaksalist õllele (elulaul)

Elu, va saadana sunnik, 

kui paljudele vajalik, mõnele kingitus,

kadunute uskmatu tuli, 

kaasatuna omapärasuste ringvaatest,

edasi, tagasi, edasi, tagasi,

mõnede alt läbi, kohalt, küljelt,

läbi, läbi, läbi

saigi, kui aadamlik vahemehelikkus,

valelikkus kaaninud igavest elu

ja selle veini,

tänan südamest ja kubemest,

mõnede pähklikarva silmi,

sära nendes ja kohalolu vastandlikku valvurit,

koopaseintel käte ja vahedate vajutuste

ajavalm,

sisemiste sponsorite kavalate pilkude kiuste,

õhk sisse, õhk välja,

õhtuks koju, jalad seinale,

puudutus kolpa, 

puudutus, rinna ja maksa vahele,

puudutus hinge,

eevalik miski, see miski,

kaugel defineerimistest,

kaugete käte pesemisest väsinud,

allikas juba siin,

metsa taga kallis,

allikas juba siin,

igavene elu.

Taburetshiki ehk vahutavast olust

Tema toreduses kahvatusid sügisesed surmavärvid,

ilmingud taastulemisest vaid hetk, 

pööratud päid toimetamata, keelatud vili magusaim,

seal tagumise luugi juures käskis ta akendel puhastuda,

kiired liigutused imiteerimas mehe avamist,

päevavalgus paratamatu, päike tsipa teisiti,

paistnud tema iiristelt peibutuseks,

kõhetu vennike poleerinud jumal-pead, naeratamas

seda meelast, seda üksildast naeratust, 

kodu ja kodutus tulnud kaasa, kaasa taritud,

endiste küüned seljas, varakamber palituid täis

kuid valmis ühte hoidma, seda nad teadsid

kui iiristelt paistis päike,

päike tsipa teisiti.

Millide saadavused (lugedes Duino eleegiaid)

Vendadel Millidel oli valu ja selle valu tähtsuse

pidid nad ka ise talutama ja esmalt taltsutama, 

nagu naise, kelle kiskja-küüned kõhtu rebisid,

nagu uhkuse, kelle pudrukauss alati tühjaks jäi, 

sest peale maailma langemist hämarusse, 

võisid küünlakandjatest veel ka võllaroad saada,

päev mil üli-tõusja oma keevaverelisuse kiuste 

üksindusele alla vandus, 

oli päev mil minu ja sinu taevas maaga kokku puutus,

teadmiste loori vorm, lahjenenud teistsuguste valikute turmtules,

intensiivne rahulolu, leppimine, alistumine,

kõiges, mis nimega: oma elu

sealtmaalt saimegi rasvaselt trükitud pealkirjad,

galaktilistele lugudele, pamfletid langemas Duino võimatustele,

linnadele, mille hukk sai inimeste pärusmaaks,

lääneliku kultuse surm, kadu, vaid tühine kadu,

uus juba taasköetud ja köitud, 

tahetuna vaatajate kärsitusest, olla midagi enamat,

tahetuna sinust kui vaatajast,

et paremate päevade valu,

oli siiski vaid vääriti tõlgendatud

ja tegelikult kõige kerguse sünd.

Von Schrube vanadest nahkadest

Kolõma vabadel meestel on sigaretid hambus ja süda vöökotis,

uduse hommiku sammus leiavad nad vahedaid kive, 

millega üksindust lõigata, 

vahedaid ja siugjaid meeletusi, meelelaade, 

mida tõestamata kandsid nad ka haudasid nähtamatutel õlgadel,

neid keelitati kui värske leiva hais kirbutas kandilisis aates,

nõudis ärkamisele omasoodu talitlusi,

vabad mehed ja nende südamed loksusid põhja meristel väljadel,

ilus, nii ilus, kui laeva vöör ja ahter teineteist igavikuliselt piidlesid,

midagi uut tahab tulla sisse,

pingutusi ja ootusi valedes kaisutanud, mitte soojuse ja häädusega,

vaid perutavast sadismist, et vabadusele vastu hakata,

nõuda kontrolli ja seda igavikku, mille vanglates valikuga piineldakse,

ei nõuda nõnda saa, kui oled valmis alistuma

ja nad kõndisid isa ja ema, keele ja maa kõiksusesse,

sest nad olid vabad ja mehed ja neil loksusid südamed vöökotis.

Valleraajarii

Sealpool taevariiki, põrgu viimase vahemehe,

tema ülimuslikkus parandamatu, jalge ees 

seisis vigane Arnold, enne ja pärast kooli,

kodutööd tegemata, kõik piigad üle vasaku õla,

sülg veel sülitamata, meenumas Topu vete laiuv mekk,

soolasuse kandam igas tilgas, puhtus vahuses mõtlikkuses ja igas tormis kellegi hinge vahe vigasus,

andekuse teine nimi, 

paleus mida anti tunda, oli vuristatud surnute manamise

eelduseks, justkui päästjad ja nende vestid, 

loksumas kodust ja kaldast kaugemal, punased sipelgad vabaduse laiul, 

meri ei andesta ega vabanda, ta lihtsalt loksub

ja selles loksumises on kuulda surevate sappi, 

emake viis ja viis, tiia-taara-tiiruke, 

latseke siin ja siin, malevate manu

kalleid asju kanti surnud mehe aardekirstust,

kui aga tormi täheks sai põhja laiusest Siirius,

siis sai hing rahu, ehk teinegi, 

kõik külmahaiged liikusid edasi, puhtus uus paratamatu.

Collague van Nyit

Kaua püütud kallike – see muserdatus, 

olla kellegi poolt valitud, valimata end,

näha kõige püütuse ja püüdluse kaoses

maagilisi päevi ja nende sala-sõlme-mehi,

adruhaisuste juuste ja peeruste nägudega, 

irvikkassi paelu ja seotusi, 

sinisele punast ja punasele mõningat muud,

deemonite avatud karbi sulgenud nüüd,

valguste vahelistest pragudest piilunud pimedus 

– kurjuse saadik, 

ühel manamisjärgsel hommikul paistis ta enesega rahul,

komejant parandamatu, paratamatu, 

teadlikkuse eestkostel sõimejuhad kõikjale valgunud,

ühendanud paadimehi, et siis paista juhmidele lastele

võõra jumalusena, 

võõras, võõras

kuid enne kolmat korda, siis ei loe loitsuna,

päästetud tuhanded, enne ja pärast meie aega,

vetevalla isandad kontrollist üle,

sinagi said üks jagu kütet oma pahanduste eest,

aitäh, et tänule sõna anda,

kas nüüd on ruumilisus?

Pealkirjata ...1

Ta oli uue luule otsinguil, 

kaks sammu ettepoole, üks samm tahapoole,

kunagi oli teisiti, 

keelud ja käsud olid mandunud, 

nendega polnud tal asja,

polnud asja nende müütide ja väravate taguste graffititega,

nende nokuste sõrmedega, kes ütlesid korduvaid sõnu,

mitte sõnugi nii väga vaid väljendeid,

reprodutseerimine, halvav kõhupruuk,

homse ees ainiti pilav kilk, pilav tilk üle aisa löönud

inspiratsioonilt,

ta oli uue luule otsinguil,

kas teate?

                     – luuletaja valu

Tuletikumehed

Need seal, seisid sirgelt ja ootasid oma aega, 
emad nutsid põrandaalustes kambrites, niiskus palgeil,

surijate rõõmuks kinkisid vaesemad sugulased lilli neile,

kelle purunenud pähklites olid loksunud ajud,

                          edu teile

sellega taheti öelda, et mõni meist ei õpi kunagi,

valikul pole tahtega ühist, nad saavad vaid täiendada 

teineteist,

tahtsin midagi prantsuskeelset siia lisada ja kursiivis,

teadagi, mida minu imidž jumaldab, kursiivis andetuid sõnu,

kuivi viinamarju, miite (mitte) rosinaid, tekstilise põrke momenti,

siit ja sealt, enne ja pärast, sinna ja tänna, mõistagi.

Nohisesin tatiga, pühkisin voodipesu külge,

karistasin end hetkelise kuid meeletu hinnanguga,

magasin edasi, nägin unes sindki, enne meie aega

polnud see veel võimalik, kontuur ei saanud formuleeruda

sest loomise laulu polnud lauldud, nii eksootiline tõdemus,

naljakas, kuidas luulelise juustu sööd küll ära,

kuid ehmatad kõhu kinni,

                                          maitse enne, valu pärast

valitseva otsustaja hääl oli vali, skisofreeniline segadus,

joonistasin mannetuid õlaku-pioneere, 

ruskeid ja tutiseid ja noori, kõigil punetavad huuled,

üleval ja all, (näed, ütlesin ju).

                      – põrandaalused

Veel mõni päris-t} de

Pärast piduseid päid ja ohvri-ande,

neid, kelle taskutesse oldi juba nukke surutud, ei piisanud meilegi ekraanidelt saadud armastusavaldustest, 

ohutust kaugusest, või nii sai väidetud, 

usutud lausa, võtsime oma tähelepanu välja

ja kinnitasime selle kõikjale, et siis needmise asemel esimest korda kiita meie ebatavalisust ja selle väge võimatutele, 

lohisevate linikute ja kristalli võbeluse

ammu-usutud, kuid varsti unuva tunde pärast sai allakäik mitte ainult vabadele ja vanadele, vaid ka ilmakaartele ja toonidele hukuks, 

keskustelu priimuslik läbipaistvus kolis linna alla, õed lakkusid äkk-rikaste näppe

ja isad taltusid aja soonilise munni all, 

peaselt, et meeldida, jah meeldida ja nimeta jumalate hirmus ühist konna kummardada, 

nüüd persevestidest lähemalt:

kui ma likviidsuse mõistest kaugemale piilusin, ei seadnud see kood mind veel rahakate patta, 

olin astunud sajajalgse teadlikkuse soolestikku ja jalgadel olid verised tank-saapad, 

enne neelamist jagas iga jalg hoope, 

eksistentsi absurdsus, võib öelda, 

hinge palavas pimikus olin mänginud

küllalt kaua seda peitust enese ja enesega, 

peegli sulavas läbipaistvuses, teisiti kui enne, koolitasin end külmalt hoolima, 

reklaamtahvlite vastaselt, dirigeerides uue tuleviku nime, kõigest igaviku sümfoonia, 

piletid on läbi müüdud! 

Sulijate Orloviks ja tema tahte teostumine

Ma püüdsin kirjeldada seda närust olukorda tema nime puhtusest hoolimata, 

iidolid kõik võltsid, maskid kõik puru, 

siin ja sealpool olemise võlu, 

kuid võidust veel niivõrd kaugel, 

Rohelise rügemendi vallatuis kütkeis

sidunud looduse masinaga ühte,

nüüd on taevalikul teadvusel puudu vürtsist

ja kinžalli lõikest loodud deemonist, 

kes kulutab oma maiseid päevi, 

ajades taga iidseid implikatsioone, 

Orlov on homse taga

kellegi püha sõda kustutas miljoneid küünlaid, külmetav kunstnik võbeles varjus

ja kutsus pimikusse teisigi, 

ning meie vaatasime pealt, näod irevil, 

süstlad veenides, 

köhinud pappi ja verd, kõige selle kalli kontrolli ja rolli nimel, 

et orjaks olemise õigustus vääriks tiitleid, 

mõni surm veel suremata, 

Atlaslik pähkel puremata, kuid meeneks saadud Kolgata makett, 

siin samas Sinu õuel, 

näe hingki vaatab pealt, 

oda ots verine. 

Vesipeade sümpoosion

Tuletatud tahtmisest midagi muuta, kuid muutusele

selle näol jalgu jäädes, võisid need võlts-teravuse eksponaadid

kerida end madudena oma egotsentriliste mõistmiste küüsi,

seninägematu fioola võttis südame alt õõnsaks neil,

kes selle sama tumeduse tundmiseks olid hinge maha parseldanud,

kergemate võimaluste, vähemate kuid siiski valikute nimel,

nõutud oluskelu keelas vabadel vanglasse siseneda,

petetud viimasestki valest, pöörati uude usku – eneseusku,

siingi pidasid nood teised tarvilikuks mõeldamatult vahakujudele

nimesid anda, et ikka vormi jaguks, et ikka struktuuri,

kuigi tahvel, millele veerimiseks sundi rakendati,

oli sünnitanud miljardeid värde, tehisliku intelligentsi

ja jahvatatud südametega, koduks oma meele trellitagused,

võisid nemadki maa laulu kuuldes, elementidele suud anda,

emake andis andeks, keelele laksuks, kellele peksuks:

tulge mu vaesed, mu näritud, 

veatu olemise püüd

süüdimatu kuid vajatud teravmeelitseja püüdis meeletu kiusuga

end tagasi vaatama meelitada, ent siingi valitses pärast ööd

selle nähtamatu valvuri vaim, tõsine kuid meelas,

natike ulakust täis ja veri-vemmelga moodi,

siuglikult paindlik, erinevalt teistest,

valmis hoidma oma lapsi,

kuigi teisest puust.

Iidsete mängude plejaadid

Khm, khm, köhatati külma peletuseks,

sealt kurgu kumerustest, liimjas ila veninud näotu kujutlusis,

õdusate õhtute hämaruses visanud abielu vankumatut liini,

suletuna, õhku, püüdnud püüdja sõrmega,

vankumatu ja pure oma loomuselt, suletud, khm, khm liin,

riiulitel nahksed köited, kõigil kullatud jooni, 

kutseks neile, kes ei pidanud paljuks näidata vabaduse valgust

neile, kes selle ära olid andnud, kõigest ühe torke

ja pisukese nänni eest, tõelise hoolivuse eksponaadid,

selle ajastu homo erectused, kogumas tolmu ajaloo prügikastis,

ühe ühiskonna langemise päevil, 

kantuna võõrastest ideedest, tähtede paiku ja tagant,

siin saanud ajale vangiks ja valvuriks,

lahknevate radade vahele jäänud humanoidsed elajad,

puhastanud tulega oma hinge valus-mõrkjat savi,

voolinud nägusid sildade alla, 

kõnelusiks inimesega,

sealtpoolt taevakeha, päike ja tema lilled,

kord liig tulitav, kord liig hell, siiski oma,

kelle tarvis elutada, kui mitte neile kes paistmisele kaasa,

hommik ja õhtu, kõik mis enne ja pärast lõunat,

soolase mere piisa ja Liibanoni lume vahel,

ruumi, kus muidu,

khm, khm, köhatati tähelepanu võitmiseks,

kuid millele ei jagatud meelis-paiku, meelis-mõnusid,

kastrulid ja pannid ämmelgate koduks,

pannkoogid turmavaks jahuks,

osakesed jagunematuteks võllaroogadeks,

sest nad võisid, sest tema tumedate ainete valus

puudus haamri ja selle lööja visadus,

kõik on uus, teadus, kui purunend alas,

ei midagi muud, kõik on uus, 

oktoobrikuus.