Collague van Nyit

Kaua püütud kallike – see muserdatus, 

olla kellegi poolt valitud, valimata end,

näha kõige püütuse ja püüdluse kaoses

maagilisi päevi ja nende sala-sõlme-mehi,

adruhaisuste juuste ja peeruste nägudega, 

irvikkassi paelu ja seotusi, 

sinisele punast ja punasele mõningat muud,

deemonite avatud karbi sulgenud nüüd,

valguste vahelistest pragudest piilunud pimedus 

– kurjuse saadik, 

ühel manamisjärgsel hommikul paistis ta enesega rahul,

komejant parandamatu, paratamatu, 

teadlikkuse eestkostel sõimejuhad kõikjale valgunud,

ühendanud paadimehi, et siis paista juhmidele lastele

võõra jumalusena, 

võõras, võõras

kuid enne kolmat korda, siis ei loe loitsuna,

päästetud tuhanded, enne ja pärast meie aega,

vetevalla isandad kontrollist üle,

sinagi said üks jagu kütet oma pahanduste eest,

aitäh, et tänule sõna anda,

kas nüüd on ruumilisus?

Pealkirjata ...1

Ta oli uue luule otsinguil, 

kaks sammu ettepoole, üks samm tahapoole,

kunagi oli teisiti, 

keelud ja käsud olid mandunud, 

nendega polnud tal asja,

polnud asja nende müütide ja väravate taguste graffititega,

nende nokuste sõrmedega, kes ütlesid korduvaid sõnu,

mitte sõnugi nii väga vaid väljendeid,

reprodutseerimine, halvav kõhupruuk,

homse ees ainiti pilav kilk, pilav tilk üle aisa löönud

inspiratsioonilt,

ta oli uue luule otsinguil,

kas teate?

                     – luuletaja valu

Tuletikumehed

Need seal, seisid sirgelt ja ootasid oma aega, 
emad nutsid põrandaalustes kambrites, niiskus palgeil,

surijate rõõmuks kinkisid vaesemad sugulased lilli neile,

kelle purunenud pähklites olid loksunud ajud,

                          edu teile

sellega taheti öelda, et mõni meist ei õpi kunagi,

valikul pole tahtega ühist, nad saavad vaid täiendada 

teineteist,

tahtsin midagi prantsuskeelset siia lisada ja kursiivis,

teadagi, mida minu imidž jumaldab, kursiivis andetuid sõnu,

kuivi viinamarju, miite (mitte) rosinaid, tekstilise põrke momenti,

siit ja sealt, enne ja pärast, sinna ja tänna, mõistagi.

Nohisesin tatiga, pühkisin voodipesu külge,

karistasin end hetkelise kuid meeletu hinnanguga,

magasin edasi, nägin unes sindki, enne meie aega

polnud see veel võimalik, kontuur ei saanud formuleeruda

sest loomise laulu polnud lauldud, nii eksootiline tõdemus,

naljakas, kuidas luulelise juustu sööd küll ära,

kuid ehmatad kõhu kinni,

                                          maitse enne, valu pärast

valitseva otsustaja hääl oli vali, skisofreeniline segadus,

joonistasin mannetuid õlaku-pioneere, 

ruskeid ja tutiseid ja noori, kõigil punetavad huuled,

üleval ja all, (näed, ütlesin ju).

                      – põrandaalused

Veel mõni päris-t} de

Pärast piduseid päid ja ohvri-ande,

neid, kelle taskutesse oldi juba nukke surutud, ei piisanud meilegi ekraanidelt saadud armastusavaldustest, 

ohutust kaugusest, või nii sai väidetud, 

usutud lausa, võtsime oma tähelepanu välja

ja kinnitasime selle kõikjale, et siis needmise asemel esimest korda kiita meie ebatavalisust ja selle väge võimatutele, 

lohisevate linikute ja kristalli võbeluse

ammu-usutud, kuid varsti unuva tunde pärast sai allakäik mitte ainult vabadele ja vanadele, vaid ka ilmakaartele ja toonidele hukuks, 

keskustelu priimuslik läbipaistvus kolis linna alla, õed lakkusid äkk-rikaste näppe

ja isad taltusid aja soonilise munni all, 

peaselt, et meeldida, jah meeldida ja nimeta jumalate hirmus ühist konna kummardada, 

nüüd persevestidest lähemalt:

kui ma likviidsuse mõistest kaugemale piilusin, ei seadnud see kood mind veel rahakate patta, 

olin astunud sajajalgse teadlikkuse soolestikku ja jalgadel olid verised tank-saapad, 

enne neelamist jagas iga jalg hoope, 

eksistentsi absurdsus, võib öelda, 

hinge palavas pimikus olin mänginud

küllalt kaua seda peitust enese ja enesega, 

peegli sulavas läbipaistvuses, teisiti kui enne, koolitasin end külmalt hoolima, 

reklaamtahvlite vastaselt, dirigeerides uue tuleviku nime, kõigest igaviku sümfoonia, 

piletid on läbi müüdud! 

Sulijate Orloviks ja tema tahte teostumine

Ma püüdsin kirjeldada seda närust olukorda tema nime puhtusest hoolimata, 

iidolid kõik võltsid, maskid kõik puru, 

siin ja sealpool olemise võlu, 

kuid võidust veel niivõrd kaugel, 

Rohelise rügemendi vallatuis kütkeis

sidunud looduse masinaga ühte,

nüüd on taevalikul teadvusel puudu vürtsist

ja kinžalli lõikest loodud deemonist, 

kes kulutab oma maiseid päevi, 

ajades taga iidseid implikatsioone, 

Orlov on homse taga

kellegi püha sõda kustutas miljoneid küünlaid, külmetav kunstnik võbeles varjus

ja kutsus pimikusse teisigi, 

ning meie vaatasime pealt, näod irevil, 

süstlad veenides, 

köhinud pappi ja verd, kõige selle kalli kontrolli ja rolli nimel, 

et orjaks olemise õigustus vääriks tiitleid, 

mõni surm veel suremata, 

Atlaslik pähkel puremata, kuid meeneks saadud Kolgata makett, 

siin samas Sinu õuel, 

näe hingki vaatab pealt, 

oda ots verine. 

Vesipeade sümpoosion

Tuletatud tahtmisest midagi muuta, kuid muutusele

selle näol jalgu jäädes, võisid need võlts-teravuse eksponaadid

kerida end madudena oma egotsentriliste mõistmiste küüsi,

seninägematu fioola võttis südame alt õõnsaks neil,

kes selle sama tumeduse tundmiseks olid hinge maha parseldanud,

kergemate võimaluste, vähemate kuid siiski valikute nimel,

nõutud oluskelu keelas vabadel vanglasse siseneda,

petetud viimasestki valest, pöörati uude usku – eneseusku,

siingi pidasid nood teised tarvilikuks mõeldamatult vahakujudele

nimesid anda, et ikka vormi jaguks, et ikka struktuuri,

kuigi tahvel, millele veerimiseks sundi rakendati,

oli sünnitanud miljardeid värde, tehisliku intelligentsi

ja jahvatatud südametega, koduks oma meele trellitagused,

võisid nemadki maa laulu kuuldes, elementidele suud anda,

emake andis andeks, keelele laksuks, kellele peksuks:

tulge mu vaesed, mu näritud, 

veatu olemise püüd

süüdimatu kuid vajatud teravmeelitseja püüdis meeletu kiusuga

end tagasi vaatama meelitada, ent siingi valitses pärast ööd

selle nähtamatu valvuri vaim, tõsine kuid meelas,

natike ulakust täis ja veri-vemmelga moodi,

siuglikult paindlik, erinevalt teistest,

valmis hoidma oma lapsi,

kuigi teisest puust.

Iidsete mängude plejaadid

Khm, khm, köhatati külma peletuseks,

sealt kurgu kumerustest, liimjas ila veninud näotu kujutlusis,

õdusate õhtute hämaruses visanud abielu vankumatut liini,

suletuna, õhku, püüdnud püüdja sõrmega,

vankumatu ja pure oma loomuselt, suletud, khm, khm liin,

riiulitel nahksed köited, kõigil kullatud jooni, 

kutseks neile, kes ei pidanud paljuks näidata vabaduse valgust

neile, kes selle ära olid andnud, kõigest ühe torke

ja pisukese nänni eest, tõelise hoolivuse eksponaadid,

selle ajastu homo erectused, kogumas tolmu ajaloo prügikastis,

ühe ühiskonna langemise päevil, 

kantuna võõrastest ideedest, tähtede paiku ja tagant,

siin saanud ajale vangiks ja valvuriks,

lahknevate radade vahele jäänud humanoidsed elajad,

puhastanud tulega oma hinge valus-mõrkjat savi,

voolinud nägusid sildade alla, 

kõnelusiks inimesega,

sealtpoolt taevakeha, päike ja tema lilled,

kord liig tulitav, kord liig hell, siiski oma,

kelle tarvis elutada, kui mitte neile kes paistmisele kaasa,

hommik ja õhtu, kõik mis enne ja pärast lõunat,

soolase mere piisa ja Liibanoni lume vahel,

ruumi, kus muidu,

khm, khm, köhatati tähelepanu võitmiseks,

kuid millele ei jagatud meelis-paiku, meelis-mõnusid,

kastrulid ja pannid ämmelgate koduks,

pannkoogid turmavaks jahuks,

osakesed jagunematuteks võllaroogadeks,

sest nad võisid, sest tema tumedate ainete valus

puudus haamri ja selle lööja visadus,

kõik on uus, teadus, kui purunend alas,

ei midagi muud, kõik on uus, 

oktoobrikuus.

Pillavatele tähtedele

Selle sooviga sai alustatud midagi lühikest,

midagi tabavat, 

siin selle taanduva ja olesklusest enama ees

ei peatanud mu nähtamatu käsi ühtegi vimma,

vinnanud su pealaest jalatallani 

enese sügavamatesse paikadesse,

võisin nüüd austusega naeratada nende samade 

peeglite ees, kus kord olin nutnud,

aitäh, et vaevaks võtsid lubada

ja kinkida endast enamat,

tänutäheks pilk karget ja joovastavat eliksiiri –

Midagi, mis poleks nii kume

Taevas ehk, või läbi kardinate tulval tuhk, 

kui memmekeste kevadkülv läbi oli saanud,

kasemahl läppunud hingitsuste sees, kägu kukkunud,

varesele valu, põlvede kraabud, pikad ja verised,

Tartu limonaadi kallati peale, 

fantoom-niitjad lõikuvused laste hingedes,

kes just olid ise lapsi saamas,

amööbse maailma meeleheite ja kummaliste traditsioonidega

kustutati mineviku leeke, vesi õlile ja kärab kah,

nüüd puudutan sinu puhevil puhmas, huuli, huuli

ja kaotan igasuguse vormi,

kohe saabunud on talv ja sa tuled,

oiates nagu teisigi,

oiates, oiates,

ohe.

Dialesooria

Minu elu postkaartidel olid alati paljaste rindadega naised,

ränist ja marmorist teeside ja antiteeside füüsilised kujutelmad,

alumiste kolmandate silmade veatuses,

et siis kunsti nimel siseneda teiste reaalsustesse,

nagu sajandeid minussegi,

sisestuse saatel valas viiuli vinge vile meid inimestena üle

oma palava orgasmiga,

talveaia piduses meeleolus pandi käsi peale,

koer jooksis põleva maja eest, liiga nälginud teine, siiski isane,

võibolla ka emane, kes enam mäletab,

sedasi mulle meeldibki, ilma punktita kellegi ajas,

valgeid anemoone täis aias, tapetud sigade seas, kastis defineerimatu olend

end valla päästetuga, sealtmaalt adus ohver oma meelsuse tähtsust

ja ei julenud koopast välja piiluda,

teisel jõulupühal peletas ta kõike mis polnud roheline,

et kindlasti tanu alla saada,

külamees, külamees, enne teisi,

pani hinge alla palvuseks tuleviku

ja lubas päästa neid kes seda väärivad,

kreemine mänd kajas sügavas tumedikus.

Pärast suve (melanhoolias)

Selle tähtsuse suurim noos on sinu eneseväärikus ja lubamise ruum,

kajakas lendas akna taga, katusekorteri soojuses pidasime

teineteisega tõtt, vaat, teinegi lendas ja sõlmis tuulega leppeid,

paratamatu vabadus taskus sõlme keeratud, et meenutada midagi,

ühes sellises palavuses pidasime lahinguid enda ja teistega,

õiguse vaatlus ja tõde, mida pole kunagi eksisteerinud,

valge kotikese sees muutis silm värvi, enne kui tsaarid armu andsid,

kirjakeses mille sidunud oli roheline tempel,

astus sõna-sümboolika vastavuses looduse ja liha lahutus,

astus julge varjamatusega inim-looma südamesse,

et seal tulepüramiidide tipus Styxi jõe valvurile taalreid kinkida,

Acheroni jõe ja emaneerunud hinge taga laus-kuldse ringi sees

pidas teadvuse ürask oma meelelisuse auks paraadi,

enesegi üllatuseks, ahju servast haarates:

"Ärge vanduge alla elule!"

Pisukestele palaks

Sündmuste horisondi ja maagia võrratu lahutus,

millest keegi osa ei võtnud,

nähtamatu piiri peal, lapsepõlv, täiskasvanu,

see vana taat sillalt rippumas,

orgasmi viimase kopika eest saadanale siunanud,

ja täisväärtusliku südamiku päev enne kohut,

seda mida enam pole tarvis,

kasvatades teadmise üksildast puud,

üksildane ainult pimedale,

lähedalseisja võis vanduda osakeste kaja,

uks ukse seest ja raamidest väljas, laine harjal,

üks tibuke, teine kanake, kolmas kukeke,

hip, hip, hurraa, hommikupoolses toas

kasvati ikka enesest enamaks.

Ühest enne teisi (paraadnik)

Siin ta nüüd on, veidi vanem, nagu tavaliselt, 

lähtunud kolme-punkti-teooriast

ja küsinud küsimusi, ootamata vastust kui sellist,

siis õhtu hakul, veeldanud end ja enda keha,

palus ta maagial näidata suunda emaka 

ja selle vahelise barjääri ette, 

sealt ta tuli ja peale tulemist ka jäi,

ihade ja nende käivitajate progress aeglustunud,

võluvate andumiste seas helkimas palavate päevade arm,

kellad kusagil hommikupudru ja õhtuleili aegluses,

tahkestumistes ja niitjas aeg, keda kõik olid uskunud,

murdunud just enne sündi,

siis, iseendana ja selle olemisega kuhtunud mälestuste vimmas,

vinnand endid teadmiste horisondile, 

sõelus ta paadis terasid sõkaldest, 

vastaskaldal, kellegi karvasega istutanud teadmiste võpsikut,

tule ja tuule tütardele kosjalisteks,

"aga vot süütust sa tagasi ei saa",

kostis kellegi kibestunud mamsli hääl,

gravitatsioon ja selle usk, venitanud rinnad maani,

pesumaja esised lapsed, silmad krillis,

peitnud end tuleviku eest,

süütuse taga pidavat magusama teadmise marjad rippuma,

küpsenud aia tagumises otsas,

tuvi, kelle lendu oli seganud mõte talvitumisest,

pidas paraadi kõrgema oksa tipus,

lupsti, kukkus mari ka uinuja suhu,

ärganud veel enne teisi.