Somnambulist

Karje ja visklemine, õdus lapsepõlve moment, 

sunnitud ja sünnitud ja siis veel peale selle,

ainult veidikese elevuse dekooriga, kaunite

nahakandjate magushapu aroom, 

surnute päeva viimasel tunnil kadusime uttu,

kelluke lõi ja lõi ja lõi ja kaotatud sõprade nimel

võtsime viimaseid lonkse, igatsusest kaugemal,

uue maailma lävel, hullumeelsusest üle,

terve mõistuse kantsis, ilma müüride ja relvastuseta,

tulgu igaüks kel varuks vaimsus, "thy shall be loved",

unes tulid nad mitmekesi, sumbusid ühte, 

kaotasid eos selle mida pidid leidma, kui see jõuaks kohale,

ju siis mitte, aga vahekord, millest tingituna

oli see apokalüptiline lugu alguse saanud,

kehtis vanade reeglite järgi, ehk demiurg, 

kes oli ärganud oma talveunest, naasnud kihisevasse igavikku

tormavale rongile, troonil hüpiknukk, 

rooli asemel kaunite kunstide viljeleja,

tormamas, jah tormamas, Ozymandiase jalgade ette,

liivapaljandikele, Revalist kaugemale, 

lahe taga ohverdas end kuldsete juustega piiga,

sünnitas koidule tuhandeid lapsi,

nüüd ja sellisest esimesest, korduses, nüüd, nüüd, nüüd

on maailma laval vaimuvalgus ja toreduse algus,

kürb siseneb tasasuses ja loob järgmiste võimalikkuste alge,

veri pulseerib tema soontes, taob seintele tuleviku plekke,

punased ja hetkest kuivad, Mephisto, Aladon, Sombre –

Fuguay tubakakapi süljetopsis ulpivad sipelgad,

kord tõstnud üle oma massi, atlasliku visadusega,

ja ma teadsin kõige selle keskel, et armastan sind.

Repriment (ajajoon nr 634)

Ta ütles: "repriment", eeldades selle tähendust

ja selle tähenduse mõju oma vestluspartnerile,

viimane õhtupuna vajus laia suvise laviinina tuppa

ja uputas tagumise seina endasse, vajutas täis kõik

priud ja praud, viie kihiline tapeedimonstrum 

ringutas end soojuses ja palus vaikides juurde,

kuid vestlus oli saanud alguse sajandeid enne,

enne kui nahast kingade kriuksumises avati endise kaaslase

uks ja astuti suletud ruumide esivanemasse,

akna taga kössitas tuvi ja unustas ehmuda,

valge ja ebatavaliselt paks kass lakkus oma käppa,

õhtu oli valge, valgem kui muidu ja selles valguses,

mis oli valgem kui muidu, said öeldud sõnad mida

polnud selles tubasuses isegi mõeldud,

edasi silitas mees naist ja kutsus oma lubamistega välja

neid värdjalikke momente mis kusagil saladuste

raamatus realiseerumist olid oodanud,

vallatu trikster – armastus, keelitas vihkama enese nimel,

vastandite kaudu, kuid lubades inimese ja tema orjuse

vahetut kummardamist, kummardati ka elule,

kuid siis oli pool suremist juba läbi ja teise poole

nimel valatud liitrite kaupa verd, aadrist edasi,

tee ristid ja punased noolega sabad, irvitus, kass

kes ikka veel lakkus käppa kuid oma teise versiooni

kõrval, varemetes teispoolsus, armastus siingi kõige ehedam

sadist, miljoneid murdmatuid, kivistunud võlts-egiptuse alleel,

kõigil õun peos, väitnud, et ka nemad on teadnud head ja kurja,

templis seal lõpus, istus troonil olemise kummastav kuningas,

tema paljal kehal olid sooned ja need sooned, mis näisid

soontena kuid polnud seda, olid tegelikult kõikide aegade 

olnute näod, ajatuses kivines see vaikiv valvur ja tema 

jalgade all platvormil, suures kirjas: "inimkond – kes siis veel"

(me naeratasime tema nimel ja kutsusime teda kuningaks,

me kuulasime ja hoolisime tema nimel,

me andusime ja surime tema nimel,

seal selle viimase risti taga, pärast poomist,

võttis ühiskond viimasedki kuldmündid,

võttis laipadeltki, et need kes surid ta nimel,

ekskleksid vaestena surma jõe esimesel kaldal

ja seal ta võttis vaba tahte ja voolis inimest)

valgus puudutas valminuid, irdunuid, nende revolutsiooni,

kes "veidruse" eest olid heidetud

ja nende maagias sai emake kord tunda,

seda mida tunneb hoitu.

Kiskjaile (müütilisuse varjus)

Astangu taga, äkitsi ilmunud süvendi ees, küürutas
see pime mees ja väitis end nägijaks, prhh mis tema

ka teab, ühelt poolt, kas paremat polegi teha, teiselt poolt,

aga tema teadis, et targem on kuulata seda vaiksemat heli,

sest tarkus ei tõsta häält, tarkus on ütlematagi tark,

lärm on lolli lohutus, võibolla on see vaikiv enamus

maailma tõelised vardjad, kelle käsutuses on universaalsed tõed

ja valud ja pimedused millest nad läbi on käinud 

ja näinud, kasvatanud mõistmiste sihvakad oksaroad,

otstes juba kevade esimesed märgid, varsti lastekilkeid

otsides, kastva vihma ja rõõmuküllase päikese

kollastes embustes, uue maailma lävendil,

aga enne peab veel süvendikku piiluma, sest sealt 

tuleb valgusesse varjatu vägi, muahh, suudles keegi ülalt,

tiivad paksu hommiku raskuse all laperdamas aovalgusesse,

hahetava õue teispoolsuse elanikud kätest kõik kinni,

tantsisid loodusega ühte, Midase puudutuse vesine kuld

voolas iga prao ja orva sisse, mehe südamesse, muahh,

teine suudlus jättis jumalaga, tõuse siit üles ja läheme ära,

seda see ütles sõnatult, valmisolu ja värske teadmise

nägijana, seadis ta sammud rehe alla, kasvama enesest suuremaks

ja kirjutama 21se sajandi mõisnikele kirju, väidetavalt

rahva valitud, ilma rahvata, kui siis petetute rüüsteretke

alandlikud koristajad, kadaka-katedraalides oli vaikus

ja selle vaikuse eest pidi vastutama inimeseloom,

seal kirjas: kuidas te võisite, kui oli võimalus, vaba tahte

aromaatne hukk, teisiti poleks saanud, te ütlete,

nüüd seal surma teise kuningriigi väravate ees,

ei lasta meid isegi koduste juurde, surma ees

võlgu, kes seda oleks teadnud, malenupud laiali,

eebenipuu ja pöögi vallatu aroom kaisutas lõvi jalgu,

madu oli jäänud eilsesse aga siiski, kas nüüd oleks aeg,

tõusta keskmisest üle, võika sõnakõlksu (normaalsuse)

küüniste vahelt, meie inglite kodadesse, sest inglid me oleme,

kui mitte täna siis homme, kui mitte homme, siis millalgi,

selle kirja esteetilisuse taga oli puhas rõõm ja tänutunne,

sest iga sõna kastab selle ütleja essents ja kuidas

võiski nüüd keegi vastata teisiti, kui ärakäinu

on lubamise tõeline supernäidis, arlekiini tants

jäi paika, Zarathustra tuli kõrbest ja esimese roheala

valvureiks olid suuresilmsed lapsed, mõneti vallatu näht,

kuid maailmade vahetuses on oma ilu, taastumiseks

mõni vili, seekord ilma head ja kurja tundmata,

kõik kui osava mängija element, kvant, kvant, kvant,

sealt paremate maailmade tagant tõusis su magav hiiglane,

pühkis silmad ja ringutas, säras tuhandet päikest

ja astus olemisele vastu, kingiks midagi, mille nimes

võisid leida enda tähti.

Valgete uste vahelt (majriM)

Oli ütlemata selge, et mõistsime teineteist,

kuigi ajastute vahelised turmtuled ja mäed mis varisenud põrmu,

halla ohtu nooruspäevi vedanud oma kiuslikel pilkudel,

külluslikkuses ei pidanud meid igatsema, 

olime ju omasoodu Olijad, vaata neid päevavargaid

või vaata kuis nemad saavad siis nõnda,

kadedate melanhoolsuse ja edasilükkumatute

vangistuses, ei parem veel, vallatuses,

sidusime käsi nähtamatute paeladega,

keerutasime jalgu, punusime lausa, magades

leitute und, mõni vale, mis vale näoga tõe püünistes,

tõde oli selgemast selgem, mina valisin sind

ja sina mind ja kõik muu oli lugude kooslus,

kõik see teine, mis ei saanud meist küllalt,

oleksime meiegi, ei, meie võtsime oma elud

ja keerasime tänulikkuse lõnga sisse, 

juba enne meie aega, jätsime ootama 

Teadjate tundi, et siis kui valgete uste vahelt 

sa sisse astusid, variseksid ja varisesidki

minu kaitsed põrmu, sünnimägede kombel,

hiljem madude keskel, kasvasid nendest

ütlemata sõnadest templid, mis kutsusid

üles anduma enese hiilgusesse,

nüüd sest nüüd on igavene, vaatan su silmi,

seletamata ilu, mille kõrval, eksisteerimise laengus,

võtsime teineteist, jäädavalt, et seal, kus langevad

õhtud ja tõusevad hommikud, kus sünnivad ilmad,

kus võtsime teineteist, võtame nüüdki,

jah nüüd, sest nüüd on igavene.

Hommik oli, hommikust oli kaugemal

Selle maailma kapriisis ja ohked meie seotud suudest,

et siis keegi kolmas, nagu alati, ikka kolmas, 

seal kusagil, võtaks oma karvase ja ahne käega

seda mida pole pakutud, veriste küünealustega

muidumaias keelitas talupojamõistust räästa alla

tuld süütama, köhatati kaks, isegi üks kord,

pask lippas lödinal, seal värisevate nahkade all

pidavat hinged asuma, võibolla tõesti,

võibolla kunagi, nüüd on süsteemsuse massilõusta

varjus, inertsi, inertsi, mustlane karjus "härje"

ja müstiliste päevade valguses usuti viha

ja õuduse jumalaid, mõni veel ingli-sukkne,

paluti kameeleonliku olemise ette tõmmata riie,

et mitte näidata ette, sest vana reaalsuse sambad

olid puidust ja hakanud vaikselt määnduma,

Emajõe Ateena soisuses, avane portaal, avaneski

ja teadlikkus, filamendid seletamatusest, küsitud 

võimalikkuste palgeil kaose hindamatu naeratus,

siit see tuleb, unenägu ei jooksegi enam eest,

seisatas tulesüütaja näo ees, puudutas ninaga

ja ütles: "enam ma ei võitle, aitab."

kodurahu huvides lahutati ja uue olemise vormeliks

sai vaba tahe, teate küll seda, mäletate,

millega me kõik, sina, mina, teiegi oleme kantud,

pärani ahvisuuga niisket õhku neelates,

taeva avarustest sadanud lõvihambaid,

kollane kiku, kollane kiku, kollane kiku,

pahviks lõi uue ärkamise sund,

aga vajalik, mis sa teed, 

magajate päralt on ju uni,

ärgates peab aga hakkama elama.

Ärkajatele (kollased kaardid)

Nad ei pidanudki meid mõistma, 

kui paljude inglite laulu pole inimesed loodud kuulama,

neil pole kõrvu, et enesegi sõnu kuulda,

kui paljude loodute naeru jäetakse looduse salajastesse 

puhmastesse, kadaka-katedraalidesse, õdususe meistriklassi,

suur kitsesilmne vanaema rääkis andestamisest,

vaata vaid, juba sulavad värvid kokku, nõia elu, nõia elu,

aprillis vedas soe tuul jalgu järgi ja kirjutas nõndaviisi

linnatänavatele oma vallatus keeles uue ärkamiseaja retsepti,

valem mille tees ja antitees olid ühe mündi kaks poolt,

inimeste kehades, valguse seeme, pimeduses kasvanud,

nüüd istun ma siin ja vaatan sibavaid ohkajaid,

sina ja minagi olime kord nende poolt ja nende vastu,

nüüd kaugemal kui miski muu, kuid lähemal endale,

ei vahuta ükski suu, ei kipita ükski silm,

veresooned täis müütilisust, süda täis müstilisust,

kollaste kaartide valendavas siras, pühkinud elamise tolmu

ja asetanud need viiruki ja madalmaade kondiitri parima 

pala kõrvale, vanaemad uhkust täis, naised kes pidid

äratama mehi, oodanud terveid sajandeid, siin me oleme,

kuidas saame aidata?

Automaton vol II (olemise püha eel)

Seal teiste seas, ma ütlesin sõnadest rohkem,
kuuldus vaid eelnevate elude mõistmatust, 

purunenud kristallkuulide ja haisva tuule mängumaa,

Itaalia päike oli tasandeid eemal, klass omaette,

balkonitel rippuvad rohelised silitajad, lõhnamas nagu

meie viimane ühtimine, kuldse vihma eel säras su naeratus

enne kui õrnalt mu käe võtsid ja talutasid mind minu 

võõrastesse kodadesse, minu kuid tundmata, pime kui koobas,

narr ja tema varjud kõnelesid võõras keeles, näitlesid teesklust

teeseldes, maailm kui teater, jube seisund, teatud surmasid kaugemal,

elude tähtsuses imiklike silmadega avanud vaese mehe kirstu,

et siis lamada oma varju kõrval ja tunda tänu, teades vaid seda,

et kõik see vana on nüüd läinud ja uus on juba kohal, istub seal

esireas ja voldib seemuskapakki neljaks, hiljem joob tavalisest 

rohkem vett ja kiitleb oma keelel asetseva villiga,

fotoaparaatide kära ja haliidide särina unustamatute kulisside taga

keerutas valges linases kleidis näitsik oma peenikeste jalgadega

seda keha, millest teised unistasid, seintel allumatuse ja iha vormid,

kahe dimensioonilised iiklad, keelamas keelatutele seda millega

oli loodud eralduse arhetüüp, üksindus vist, nagu oli öeldud,

valel on lühikesed jalad,

need kes üritasid defineerida luulet, unustades elamise,

pidasid igal aastal samal ajal galasid ja vestlesid samadest asjadest,

pidasid samu kõnesid, analüüsisid samu teemasid, keerutasid

sama lõngakera, väljas, pragunenud seinte taga, külmas ja rõskes kangialuses

leelotas universum Kalvini näol laulda, odekolonn ühes käes,

suits teises, hemorroidid kasvatamas kangust, külm paistis olevat

aga mis sellest, universum leelotas laulda ja vaatas ilma hinnanguta

seda hamstrit ja tema ratast, 

vabadusel ja meenutusel paistis olevat kana kitkuda, siiski

pidasin vajalikuks sulle mõelda kui eneselt karvad kitkusin

ja naitusin su silmadega, kui sa maitsesid meheks olemise vilja,

pärast sõime ja jõime mõnuga, sest muudmoodi polnud tarvis,

väljas sadas paksu ja laia lund, keerutas end mu meeltesse,

vaatasin sind ja vaatasin välja, olin vaadanud sisse, rohkem kui varem,

kirjutasin selle siin kui tolmuse märtsi lõpul taastusin leina ajast

ja väärtustasin olemise kergust,

hiljem võtan ma sind enda embusesse, fototolm mida oleme

kaasas kandnud, eemaldub meist nähtamatute osakestena,

looduse kandikul peesitame igaviku jumala suu ees,

kui ta valmistub neelamiseks,

ma paistan sind kaasavat ja tore, nii pagana ilus ja tore,

et seda paistad sinagi.

Sinu kõiges ma valla

Ja tuli ja roos on saanud üheks 

ja need kes loodud valeks on saanud kergeks

ja need kes on saanud vihaks on leidnud meele

et mõne vale ja selle vale kandja on põleva puudutuse

ainumas norm 

ja et ootus mis oli meiega oli saanud võõrapäraseks

teadvuseks kelle üksindusel

ja selle üksinduse inglinäol oli naeratus

ja naeratusega said nad võitu mitte teistest vaid enesest

mis vahva ja piirideta olemine on ilma vajaduse ja vajatuseta

ta mõtles ja ei teadnud mida selle mõttega peale hakata

helistada kellegi võõra kella kes on lühikese aja

pikameelne valvur

olla majakas kellegi võõral merel

tulla selle kõrvale kes enese kõrvalt langenud

õhtu viimane sõna oli hommikust erinev

pruunisilmne jõgi voolas ja oli selle erinevuse

intiimne väljendus

selle loomingulise õnne pilgeni täis peeker

sillerdava rohelise vahe meenutus – muutuse värv

aga meile kes me leidsime teineteist mõistuse tagant

oli kingituseks mitte puudutus vaid teadmine

et siin kusagil peidetud või valla

eksisteerib tõelise maagia autonoomne näht

täht paistis

vilkus lausa

ja suurusehullustuses universum

kelle peopesal ma linnukese kombel istusin

suudles mind 

ja ma suudlesin vastu

Kuldne õunapuu

Nad söövad mu ihu vilju ja ma tean selle võlu uhtumist,

kuhtumist nende essentsi, seal orgasmides siplevate olendite

võidujoovastuses, head ja kurja tundmata, siiski, 

nüüd olen ma siin, eemal ja samaaegselt niivõrd sees, 

ehmatuses oma vasttärganud jõus kui et langenu,

sarved kasvanud kokku minu müütilise paramooriga,

loodud sellest samast savist, millest kasvanud mäed,

nüüd, nende Babüloonia kastetud roheluste vahel,

eelneva elu käsi katsumas seda sama savi, maagia millega

äratasin sind on oma vastumeelsuses toonud mind

selle inimeselooma läheduseni, puudutus mille vahel

pidi olema suurim õnn ja kindlus, nüüd kaugus ja miski veel,

millele nime ei osata anda,

kujutluse hämarusest on kasvanud kuldne õunapuu,

teadlikkuse meelelisuses maitsed, kõrgemate tasandite

üminas, seal tajusin sind, taaskord loodute kaosest,

looduse helluses, tuule keeles ja enamaks võimeline,

selle klaaspärlite harmoonia ja mängurite tõelisuses

kandsin sind endaga selle näilisest kaugemal Sinuni,

sinu pisarakujuline olemus langenud meie ühtsuse merre,

kuidas teisiti, me näeme nüüd kõige rõõmu,

seda eriti su kuldsetest silmadest.

Konnade paraad

Ma ei allunud, ei sinule, ei sellele võluväele, mis piinatu

nägemise valuga oli kõiki neid teisi alla surunud,

ei allunud mu keha, ei allunud mu vaim,

kusagil vahealas, kus meenutuste kahurvägi oli oma

laastamistööd teinud, piilusin räsituna teispoolsuse

horisonti, olles veendunud lubaduste kuldses säras,

et neis ka mingit sisu oleks olnud, selles ma ei kahelnud,

hiljem võttis mõni neist ka valelikke enda külje alla,

uputas nad enda peki ja vati sisse ja hingas ülesande 

raskuse all, andumisest mitte ühele vaid mitmele jumalale,

kõigil inimeste näod, 

kergusega tuli see kõik välja, kergusega köhiti talvine rokk

ja pesti linad, küpsetati varda otsas vana liha ja maitsestati

künnimaa lõhna ja rõske keldriga, 

kergusega söödeti inimlapsele sisse valesid

ja irvitati kui üles hakkas ajama, rind oli vaja kummi saada,

tähtpäevade kombe kohaselt pidi ohvrimeel jääma veel

vaid ohvri enda kanda,

siis süvendati hilisema lõpu nimel,

et ka nemad on ühiskonna osa,

nägin koju tulles laste kuritegu:

konnal oli kõri läbi lõigatud,

kuningas on surnud

elagu kuningas.

Või ehk polegi

Mida otsida ajaloo taagast, kui et nägemusi enesest

ja sellest mis valmis kordumiseks, et peletatud ja pindmiste

varjus valitsenud kordnik ei oleks seal sedasi vaid ninanipsuks

vaid üheks hiilgavaks ja ehk ka revolutsiooni loovaks mõistupärasuseks,

seda vaid hetkelise aimduse tõttu ja vahest ka mõne kaunitari

silmapilguks, need õdususe vahvad inglinäod ja kui seal

polnud mägesid nähtudki, siis naisekeha olümposed

said jumalatelt tagasi võidetud, vähemalt seda sai mõlgutatud,

tagasi siin ja seal, kus harjumuste hirmust valge ori

ei soovinud vaadata ega näha oma elude juhtiva organina 

enese vaba tahet, valik, mille müsteeriumi nähtamatud

sandaali-kandjad olid nuputanud, löönud käega selle igavikule,

möödunud aega moonutanud nähtustest, pidurdanud teadjameeste

ees ja palunud näidata suunda selle kõige lõppu,

et siis, et siis, et siis paradiisi koidikul oleksid ainsamad põlevad

mõõgad olnud tema ja mõne uue nais-nähtuse peos,

peletamaks seal pesitsevaid peletisi, muutuste kõigesööjad

ja hindamatud tundmused, sellest valgus, sellest algus,

kõige vanaduse ja illusoorsete oleskluste piknik,

dimensioon 5 juba kohal, ainult lasta lahti sellest eelnevast,

nende vahimeeste nägudel peegeldus vajakajäämist,

küll mõistavad nemadki, kui lineaarsust ruumiks muudetakse,

et võit pole mitte teiste vaid enese üle, eest, alt ja mööda.

Tuli ühenduse viimne vili, viimne vaid varjuks

Päikesest, mille tõusu on vaadanud olematu arv, 

jumalatest ealeski aru saamata, küündinud võitude

ja kaotuste elitaarsete mõnudeni ja siiski, ja siiski

enneolematute küsimuste tagant piiludes ei hooma

humanoidne hingitseja oma algust ega lõppu,

sest teadagi, et seda polevat ja kui oli, siis kellegi

orjastaja leiutisena, mõistmata põhjust, kas vajagi,

ju siis mitte, sealt nad kasvasid kokku – taevakehadeks,

universum, seks ja raha olid saanud müütideks

mida tabude ja hirmude najal istutati teadmatute meeltesse,

mõjutamaks nende olematuid vajadusi, teaduse eskiisist lähtuvalt,

et öelda, see on õige ja see on vale, see on ilus ja see on kole,

kuid me teadsime juba varem, ehk oma raskuse ära kandmisest,

ära andmisest, et kõik ja mitte midagi on üks üheselt mõistetav,

see mis asus numbrite taga, pani kohkuma need tavalised,

kelle erilisus oli samade kohkumuste taga, midagi mille eeldusel

varjas kuldne, jah taaskord see kuldne ring, kera, pall, spiraal

oma tõde, ainumas ja vahe, lõiganud multistruktuursete sälkudena

oma olemust juba enne meie aega, siin vaid peatumispaik

enne tõusu ja ülesande jõudest lähtunud samaväärsuse aimdus,

valetaksin, kui ütleksin, et olen olnud siin,

tulin minagi samade hoovustega, mis kandnud on dimensiooniliste

vaeguste jaanalinnupäid, vaadanud liiva alla, alt kuhugi mujale,

nõnda nagu üleval, nõnda ka all, veidi teisiti, nagu ikka,

lõpetuseks valguse keskmes hoidnud kõike ja kõiki,

kuni viimane keha on lõpetanud hingamise,

seekord tõesti ainult omal valikul, sellel tõelisel,

vabal valikul, surmast ja valust prii,

igaviku tahte meeletu jõuga, kergem kui udu

sinu langeval ripsmel, vaadatuna selle gravitatsioonitusse,

alguses võetakse maa, siis südametunnistus,

mille joonistas keegi kolmas ensele teadmata

ja seal lugudes lugude sees

vabanesime teineteiseks.

Tõelise loome esimene laul (paradiisist)

Selle laulu saatel nad aelesid oma võigastes olukordades

ja peale selle polnud neil mingitki, ma kordan, mitte mingitki

kahjutunnet enese ja veatu nautlemise kohta,

kõledal moel keelitati üksteise nahkadest neid mudeleid,

mille peale õrnahingelisemad, ehk poeedidki, 

ütleksid, et kodutu tunne, siis keerati teine külg

ja naeratati kallimale mööda kips seina prigusid, 

lootes et selle mõju ka saatjale jõuab,

nüüd tusasusest lähemalt, ei kellata ega meistrita,

vaid programmist ja definitsioonidest, mis langeb väljapoole

aega ja ruumi, teate küll, need teisenenud mõistmised

süsteemidest, vahemaa, mis vibratsioonidest leiutatav,

üle elu suurune pjedestaal üliinimesele,

nimi kattuv peegeldusega ja mõte jäänud selle 

valetava eilse varju, õõõõõh, taas kordab jäljendit

masenduses ja kottis silmaalustega kontrollija,

uskudes vormi ja struktuuri, uskudes seaduste korrapära,

ise ägades selle sama korra raskuse all,

vabadus on vist tõesti sunnitud paratamatus

neile kes sellest illusioonist kümne küünega kinni hoiavad,

et olla see näotus ja mask, mis hoiab võltsuse konstruktsiooni

oma inertsis, pealagi paljas, valgus koputamas uksele,

teadlik, teadlikuks, teadlikumaks, et siis tõuseks

magavad hiiglased oma unest ja neid ei takistaks miski,

ei keski, tuli ja torm ja märts, mille sarnast pole eales nähtud,

varjud lõppenud enne kui alanud, uksed kõik pärani

ja seal kus igavikuline samm oli väidetav normaalsus,

puhub vali tuul, tasandite olemine piiramatu,

maapealse paradiisi koidik ja need kes valmis 

laulma tõelise loome esimest laulu.