Tärkajad ehk valitutele (sina tead)

Shashim est venimin in da fuiti sumdi nas veni,

et lendel sis fahil na uluk in da duiti nas meni.

– Sentimon Sentian

Need tõlgituna kõnelevad tuule ja maa keelt

ja väärituile on nad hukust kaugemal, peade kohal,

erilisuse silmapiiril, mõni kauge hetk ja maitse,

mis on lubatud ärkama valitute meelel,

üks salajane tunne, see mis halluses pöörelnud - keerelnud,

nüüd helesiniste vallutuste allumatuses, universumeid neelanud

ja kiitnud takka, nõudnud lausa veel, tahtest ainult puudu,

kui mõistnud seda, siis võitnud mitte ainult teisi, vaid lausa enese,

need seitse, need kontrolli jumalad, kelle liualt on pühitud toit,

magus-mõrkjas, hapude miljööväärtuslike tundmustega,

maapealsete kannatusteks, nüüd nälginud ja lagunemas 

binaarsusest kõduks: tudile, tudile, väike laps, varsti, varsti.

Uute valguste ja nendest täitunute laupadel särab täht,

mõni silmarillion, mõni looduse ärataja, relvade roostetaja,

saladuste vallandaja, päikeste tõstja, süsteemidest väljutaja,

et siis kui kätte on jõudnud aeg, see nüüd-moment,

ütleksid ka nemad sõnadeta seda vabaduse valikut,

teie seal teisel pool, nüüd on palutud panust,

kõik hea ja halb ja veelgi hullem, kõik teadmiste

ja teadlikkuste olendid, meie oleme siin ja oleme valmis,

panustage palun.

Flos inventutis (väidetavalt parandamatu)

Peleuse kuninglikust puudutusest sai ajastu lainetus,

laksus vastu meessoo ja naissoo vastandlikkust,

range veatus kõige suurema esteedi kanna all,

ükski surelik enne meie aega 

ei palu lahke südame kannustusel enda elustamist, 

sest osa surma jääb väljapoole mannetust, 

ehe ja veatu, sedasi kuulsust,

sedasi teaks vahe ja varemeis 

armulaua pärija oma tõe hinda, 

kuigi ühel on mao keel ja teisel põleva pärgamendi hõng, 

meeletu saladus selle eksisteerimise vannutamises, 

kuldse täägi suruja vaatas sinistesse silmadesse 

ja tappis ehk osa endast, 

varjude riigi nähtamatul piiril saime temast osa, 

vaimud kõik homsesse,

saime asjatusest jaole ja peletasime igavust 

tehnokraatliku mentaliteedi ja usuga,

usk kõigest paratamatu, veidi parandamatu,

sõlmisime selle vereliini ammendatud aroomini,

varasemalt mainitud, üks teise ees, teine teise taga,

paluti üksindus üksikutele jätta, aga milleks,

kui vaim saab masinast välja

ja pehmete ambroosia kobarate vallatuses

keeratakse kõik olemise varrukad sissepoole,

saite mis tahtsite, ütles see vana ja põdur valvur,

poolenisti nahast, poolenisti marmorist,

pisike soldat kraapimas tema ihukivile paatosliku sõnumit,

pool-ärkamise tõsidusest ärevil, 

kuldne ajaliiv on tuisanud pilgud umbe,

ehk võib nüüd kosta: ajatuse liiv,

üteldi, et liiati keeruline on mõista mõistmatuse

ehedust ja selle eheduse väge inimloomusele,

kuid kui kõige vastupidiseks pidi olema selle samaväärse

teesi antitees, siis iseenda isendina mõõtmiseks

ei anna vast küll ühelgi poeedil ega mentaliteedil

suurt selgust kellegi kolmanda vaatenurgast,

perspektiiv on parandamatu vaatleja nõudlikkus

ja sellest nõudlikkusest lähtuv andestus,

et siis muuta seda mis lethest ja seda mis amor fatist,

muuta ehk kõike, seda teate teie küll ise,

mis klaaspärlimängu kestel kasvame enesest üle,

ainult selleks et olla olemas,

ainult selleks.

Guggenheimi traktaadile

Meie mõistmine polnud pooltki nii vastunäidistatud 

üldisele arvamusele, kui seda paista lasti,

ennekõike mitte meie eeldusest selle teadlikkuse 

kohale aitamises või selle sama teadlikkuse 

kohandamises vastavatele kõrvadele, meeltele üldiselt

ja üldisest, 

me polnud siin selleks et vaadata abitult pealt

kui kogu asjaajamise julmuses vääriti koheldud

ja imelised inimesetaolised olendid endid

olemise võltsstruktuuridesse heitsid, ei, kohe kindlasti mitte,

meie töö, see allumatu leemurlik sihikindlus

vanade arhailiste teadjate kombel,

oli naituda ennekõike enese ja selleläbi tegelikkusega,

mitte selle massihüpnoosiga, psühhoosiga, mis inertsist

kõige vaoshoitumaid enda maski taha peitis, 

vaid üksolemise kergusega, mis tõotas

neid paremaid jahimaid mitte ainult kadunutele

vaid ka juba leitutele,

kui jumalad, siis ülesöödetud ja almusest räsitud,

kui kuningad siis väsinud ja tandritel jalus,

kui alamad siis kõrgemal kui keegi muu,

meie teadsime ja teadsid nemadki,

et kaua kestnud kallike, see vaga vaev ja pahatahtlikkus

teadmatuse eestkostel, on saamas oma enneaegse lõpu

ja siis ei ehitata maailma mitte vanast kivist

vaid tuulest ja takistusteta võluväest,

sellest samast millest on rääkinud aegade filosoofid,

räägin minagi, rääkis Guggenheim,

enne kui mulla ja õhu vahele talletus,

enne kui kompassilik truudusetus tema 

eksiarvamustest ideede külgrööpa leiutas,

mõni võib veel arvata, et minevikust peaksime

me leidma lahendusi, justkui haldaksime me ainult probleeme,

mõni, et mõtlemisega saame me alati võitu,

ise pidevas igavikus, truu mitte loomusele, mis loomingut

kingiks vaid nähtamatule sunnile, mis keerutab ja keerutab,

kuni lõksu tunne muutub elamise väljenduseks,

aruta olendeile antakse enne armu,

siis leitakse vägiste orjastamiseks tsüklid,

siin seisab alasti ja hirmul inimene,

meie käsul, kohtunike jäiga pilgu ees,

karistatud oma vormituse ja selle nautimise eest,

seda nad ütleksid, ütlesid, aga teatud vaimus

on alati see vabadus ja see vabadus küsib

sinu vaprust, vaprust seista enese eest

ja siis tuleb maailm sinuga kaasa,

kui kogu lootusetute silmad, need igavikulised,

on murdnud teadmiste horisondilt

ja tõusnud meeletuse meelelisse valda,

seal teiste seas, näete te Mind

ja Meie kuningriiki – piiritut ja vaba.

Eraldusest eraldi (Herald Grava metodüüm)

Sellel valul pidi tähtsus olema, nad kordasid, 

silmis valelik ausus, seesamune millega meid 

kasvatatud oli, aga nad olid võõrad meile, 

nende maskide taga olid iidsed kiibistikud, 

õrritavad aimdused ja piinarikas mälestus 

naha all toimunud põlengust,

hektilise hingamise taustal, 

sest peamine bioloogiline liikumisjõud 

oli talletunud ja ootas tärkamiseks armastaja väge, 

valgust mitte siitpoolt reaalsust vaid koomiliste 

ja andunute plejaadilt ning nende teadmistelt,

et siis kui kord avatakse uks ja kuldse sõõri 

keelud on saanud kutseteks meile vapratele,

võivad need kes maha jäänud korjata oma 

vangikongi trellid ja panna nad vana koha peale tagasi,

nagu Stockholmis, nagu kunagi, mitte teisiti,

Grava, kelle nimes polnud valmidust seisakuks,

keeldus uskumast perekonna müüti, pühkis

kasvatuse pipra oma silmilt ja pesi näo

värske ja karge veega, kristalsed piisad tervendamas

puudujääke ja väärkujutlust tõelisest hoolimisest,

õhtusöögi lauas oma kallimaga, suitsutatud pardiliha

ja spinati roheluse mõrkjasmagusates aroomides,

lõikas ta sidrunit musta tee sisse, iga langemine

kastmas lauda paari magusa tilgaga, üksikute atmosfäär,

ja seal ta murdis pooleks teeseldud vahemaa

enese ja teistega, sest kui nüüd olla lubamise

iteratsioon, kes teab kui suure taaga viskab maailma hing

ja kui suure võidu võidab ärkaja süda, tuksuva ahju ees,

sõrmedel orgastilised reaktsioonid, hommikuks

uus tasand, ruumi paindlikkuses, teisiti lauluga,

võidust rikastunud osake temast kandus kallima hingeõhuga

ja rütm mis pidavat olema kellegi teise tarvis,

viskas oma ideeliku ürbi seljast ja sünnitas end 

täiesti teise olendina, skism oligi saanud otsa,

siin me siis oleme.

Kuldne keha või kuidas kirjeldada naist

Nad on pühendanud oma viimasedki,

et rohi ei kasvaks ja kivi ei asetataks kivide peale,

loodute emand kõrgub üleeilsete päranduseks

kui laps mängib oma tulevikule täringuid,

ema ja isa sõdivad võõrastel tandritel,

uskumuste koduigatsus lahvatanud tõeste palgeil,

kuivaks jäänud suudes ja nälgijate pilkudes

see ammu unund tühjus, mis veel kummitab,

uhhuu, uhhuu, uhhuu, kuhu on jäänud kuu pimedam pool,

keda embaks võluväega soe ja valge kogu,

kroon langenud peale lähemale, varsti kantav,

kuninglik ja kuldne kindlameelsus,

vaata kuidas liiguvad rabarberi lopsakad lehed 

kui pisikese naise käsi neid kisselliks valmistab,

nende käte vahel on puhanud pühaku ja sadisti süda,

novembris tuul ja aspergeri sündroom, ehavaikuse

valmidus kaasaks tulla ja lahti harutatud paelad

mida enam ei vaevutud kinni siduma,

see oli nende elajate linn, mitte ühegi rahvuse elajad,

koostööaltid ja igapäevase maagia realiseerijad,

viimati oli missioonitundest ajendatu küsinud

omale elu-lisa, et sellega minna oma timukale kosja,

meeste asi pidavat olema, kui küsiti,

nüüd naeratab ta ainult piltidel,

pühapäevad magab maha ja kui otsitakse hingi,

vaatab see haigutav vaalasuugi temast mööda,

peale sellist elu ei valva isegi ülemakstud inglid neid,

kuid siiski, tulevad pärlipüüdjad kord koju,

unustus unustatud ja staatusesse taasarvatud,

kas kuulsite ülestõusu,

lõppeva maailma susinat,

laste ristisõda,

siit nad tulevad,

hoidke alt.

Liigutada vägesid

Ma tahan uskuda ilmvõimatuid asju,

kuidas su juuksed libisevad üle mu näo 

kui sa ei märka ja ma ajan tärkava türsosega

kõik portselani põrandale kildudeks, ainult,

et mõista sind veelgi vähem,

sealtmaalt edasi olid kõrbenud kontsud 

röstitud saiadel ja nende kirbe meelevaldsus

ajendas mind sinu suunas vaatama,

unustades välised mõjutused ja massihüsteeriad,

et siis võiksid sa lausuda poolhäbelikkust väljendavaid sõnu,

mida mina kuulsin läbi esteetilisuse vati,

vaistlikusest lahjenenud erootiline tundmus,

kõrgenenud vererõhk ja adrenaliini pumpavad näärmed,

sinu susinad ja oiged ja veatu kontrast elamise ja suremise vahel,

kui seegi, vaid tahaplaanile jäetud roheline tee oma 

isetekkelise ja mõneti kujuteldava floora ja faunaga,

faunani veel aega, üle tänava jalutavad piimakärsad

kooli veerima mu värsse,

kuidas osad oskavad öelda neid varjatud sõnu,

kuidas sina ütled neid ilma ütlemiseta

ja egiptuse visiir su pea kohal kõneles

minu Saladinlikust vallutusest,

lõpetades sinu Fatimiidide kalifaati,

edasi tuli see kaua välditud rahuldus,

üle keskmise, üle idealismi ja orgastilise üksolemise,

edasi, aina edasi, sinu niiske haavatavuse laengusse,

kräuhhh, krabas vallandumine meid mõlemat puusadest,

krampides lahjendasime vaikust oma sosinatega,

edasi tead sa isegi.

Majakavahi laul

Lugedes mõtteid üle, ei sea säherdune isehakanud koomik

end tõsiste ninanipsuks poodiumile vaid venitab

oma elamise kummi purunemiseni, et siis anduda

ohvrimeelsuse vabandusega hedonismi, sigadus 

oleks talle keelata seda või öelda need kulunud 

sõnad: "Oi kui kahju."

Muret tekitas aga rohkem see väisav väsimus ja migreen,

mis tabas stepihundi pärast-maagilist-teatrit olemist

ja elamise malelaual ei lubanud need totrad ja keelavad

programmid kõndivatel ja hingavatel päikestel

molekule mõjutada, ise juba ühest mustast august väljas,

teine valikute eikellegimaal, süsikus viimase lahendusena

lähedust igatsevate inimesetaoliste olendite kaitsemehhanismiks,

viimane oli veidi ülepaisutatud, mis sellest, väljavalitutele.

Tundsin teisigi samas teadlikkuse laines, reaalsuste kokkupuutekoha

ja võimalikkuste udusulise puudutuse kerguses, loominguliste

ja enesekriitiliste inimeste tunnustamiseks ütleb see vägi:

"Te olete imelised ja kas nüüd on aeg esile tulla?"

On öeldud müütide algupära arvestades, et eksimisteks pole ruumi,

lakkugu panni need hindajad ja iga väärastunud uskumus

ja kast kuhu meid on sunnitud surma ähvardusel, 

mis muide on maailma suurima illusiooni vigane kaksik (hirm),

paelugu nüüd meie harmooniliste katsumuste veatus,

et keha, maa ja hing vahetaksid südamlikke tänusõnu

üksteisele ja teadmatuse loor langeks lõplikkult.

Juba jälgitakse meid lähemalt, areenil pole aega,

lõbusam on tantsida oma segadusega tangot.

Aurora vinegrett

Sume ja tagasi alguses, siin pole ju vahet mis salamisi

sosistus mind üksikuks on juhendanud, seespool enne kolme veidrat õde istub minu pesas kalamees, õnged, traadid, mehhanismid, sündsus kaldapealsete kombel jalataldadele kinnitatud, ta vaatas mind ja ütles: “See on õige.”

“mein Schatz.”

Võluva õhtu najal jalgu sirutades, kuld langemas naeratuse palgeile, kehitas ta õlgu teadmise varjamiseks, polnud vahet kui põse ja pruuni silma vahele jäänud pisaralt peegeldus mu Olemise hämming, rohi lõhnas klimaatilise pesu järgi, felix felicis, ma oskasin isavaimu esindajana võluda võllast kaunimat tulpi ja tema oma emavaimu kombe kohaselt kasvatas mulle lohutuse talveaia.

Nii on õige, kui nii siis tõelisuse niidistike korratuses, tohuwapohu, kostab maagiliste tundmuste lihtsus, vaikuse tervendav hellitus, ruum kuhu te olete jäänud, nüüd paremate päevade poole, horisondil päikese valendav valgus, ööd kõik selja taga ja nendeski oma kauni kogemuse vili, kasvanud minuks ja sinuks ja murtud Maailma hingeks.

Hoituna ja lapseliku imestusega toon ma teid siia ja olen piiritult tänulik, et külastate mind, viigimari katuseaknal ütleb teile nüüd midagi ja kalamees tõmbab mu jõest tulevase mälestuse, iga vikerkaareline soomus teie rõõmsate nägudega. 

Mis siin ikka. 

Kas on aeg?

Kuldsõõri peegeldus ja meister(dusest)

Vaata vaid, nad nägidki endi ees võimaluste tohutut tiiki

ja loomulikult oli neid kes nimetasid seda lombiks

ja neid kes vaatasid ainult taeva poole, oodates vihma

ja neidki, kes surid janusse aga meie, kes me pole 

harjunud ega harjutanud, ei pidanudki leppima

ega anduma sellesse teisenenud olemise vormi,

kui ainsasse mille altaril veel mõni kustuv küünlake

ja ikoon, mille joonistaja oli üritanud varjata oma tõmblusi

konarlike pintslitõmmetega, taevas maaga ühte, taevas maaga.

Saime oma jalad lõpuks vastu maapinda, enne oli suur kisa 

ja kära, kas ja kuidas üldse tuhvleid jalast saada, parim neist

lootusetute meeletu kisa: Miks üldse? neilgi muie mille

peitmine ei paistnudki enam staatusele indeksit lisavat,

peamine oli jääda pidevalt saabuma, see oleks täpsem kirjeldus

sest olles vaimust viidud universumi kogemuse allikaks,

ei vajagi ükski meist staatilist juurdumist, võib eks öelda,

olime valmis maiselt voolama, rahul olnu ja olevaga,

elevil tuleva ees ja ilma fikseerituseta, hmmm jah nii ongi hea.

Tuluke kergitas end astangult, piilus pimeduse silmaauku

ja küsis: Kas mind või?

Seal sa olidki kõik see aeg.

Mängime* ?

Selline on sinu kunst (veatu)

Sulle pole kunagi meelepärane olnud mitmetimõistetavus,

siiski ei realiseerunud sinu unistuste loovus nende

kaunimate vaid justkoht robustsemate esteetide muljetel,

näod peeretamas, imestuse irve venitamas ammu

kasutamata olnud näolihaseid, kurded avamas iiristel

valgusallikaid, poolkuu sirp ja hetkeline, kui ainumas,

siiski olemas, teineteisele kuulumise tunne,

paluti vaikust, magusam kui mari hommikuse kaste

peegeldusel, kakofooniate vahelistes ruumides, seal

on ta tõelisuse maitsvam, magusam kui mari, kindlasti.

Kõnedes mainitakse sinu tulevasi tundeid ja tuhusid,

kui see võimalikuks saab, tulnud kui varavalminud talv

kevade iharal õuel, viimane kortsunud õun oma viimase

pingutusega hoidmas end oksal, alles egiptuse iil

võib võtta teda, hammustanud kuldsete lõugade vahele,

aja petetud konversioon, lõvi peatumas hetkeks,

siin ja praegu polegi sinust ja igapäevasusest tähtsamat

ja selles seisneb minu valiku õigsus, et see kuulub ainult mulle.

Sina, kes nagu sumbuva jõe hääletu karje, voolad igaviku poole,

vannutad enesele üksiku kuid iseseisva järgija, vaba oma valiku

illusioonis, sinu pruunid silmad kandnud mind varemgi,

õhtuooteks meie tundmuste mehu,tahkestuva reaalsuse 

meenutus pliidi nurgal, kuivanud ja taastulemiseta

fööniks, nimeta igatsus pööramas oma veel kivistumata

silmi, üks vaatas heeringat, teine kartulat, meie – käed

ristatud üle-armastuse-ütlemiseks, mannetu väljend –

kaduviku laste meeletu püüd, ootuse varjamatu laeng

ja kindlasti, kohe kindlasti, ei väsi kordamast, nende hukk.

Tunned, me pole varem siin olnud, siin on kõik sinuga esmane

ja sellepärast on hävitatud ja kustutatud kõik mis on olnud meie suhe

ja loovus võib meid linnupojukestena kanda üle-elu-suuruse

ja kontuurideta olemise valda.

Kas oled valmis? 

Kunst sinu hommiku-kollasel nahal

soovimas mu sõrmi, kuid veelgi enam – kohalolu.

Taevas kannustamas uniseid pilvi, presskannu tilast

tõusev aromaatne aur ja pisikesed rohelised tassid

oma pisikestel rohelistel alustel, digitus minimus 

tõusnud samaväärse innuga kui minu friskiinne meheau

ja hingetõmbeaeg, millele me kunagi tähelepanu pole pööranud,

saanud tervenisti ja ainult meie omaks.

Maised kehad, kuljustena kosmilises tuules, laulmas meist, 

kui kodutunde ja tõelise hoolivuse eksponaadist.

Selline on sinu kunst.

Lühidalt nii mõnestki

Sellest olla rääkinud juba varasem melanhoolik,

keda paljuks ei peetud, kui ta oma särgi värvli

vahelt sigaretti huultega rebis, endal silmis 

see sama veendumus, millega ta mitte ainult 

enesele ei valetanud.

Üks pühkis luuaga kondipuru ja oleks võinud vanduda,

et nägi õhkõrna värelust moodustumas tsinkja pleki

ja tapetud sigade taustal. 

Teadmata oma isade patte, ei keeldunud lapsedki

neid sooritamast, aga siiski pole vaimudel kombeks

ilmast rääkida, isegi kui vana vorm suitsule kisub

ja seatapu hais sajandeid noolib.

Nende fragmentidega paluti mul öelda, et ärge

kisage, dementeerunud ohvrimeelsed saavad näha

paremaid päevi, kui sedagi, siis kui õige aeg on käes,

kõik mis oli enne, on kõigest lugu ja kas peale 

filmi on mõistlik elada seda läbi, 

parem täie auruga edasi, vaata juba tõuseb päike,

nagu varemgi, siiski täiesti teisiti.

Theatrum Orbis Terrarum

Mõnele terve maailma teater või 

"Suur maailmateater", sinule kaunis

mäng, suure ja vapustava auhinnaga,

osalemine vabatahtlik, nagu mõni idealismist

vaimustatud filosoof, vaba tahe ja sipelgate

pessa visatud rästik, homne unustanud tänase,

perutava täku moel, edasises kõhklematu, 

kindlasti must nagu pilkane pimedus, kõigi

allegooriate karistav ema, näpud punased

piitsast enne präänikut, naeratus nälgiva

ja alandliku lapse suul, mäng – ainult mäng,

põrunud muusiku ajukelme põletiku ja ahne

ärimehe vahelisel muruplatsil kiigutab 

memmeke kiiktoolil, värviliste õhupallide

kavalkaad õgimas kohta pilvede sekka,

päike kõigest üks nende seast, eristusi palju,

vaata vaid vaatenurki, õhtul kui Itaalias,

seal selle mäe külje all, punastest plaatidest

katusel ingleid ja deemoneid leiutati,

naeratasid olemisest kaugemal hingitsejad,

aga ilu oli sinus eneses, pärast muru niitmist

kui oli sadama hakanud, siis äkk lõpp,

aroomid, mille sündsusetus ja kiim 

ühist aset jagasid, nendest sündinud julm

haavatavus, sinu ilu minu silmis,

kusagil kires kukk – Che bella giornata!

Ainult arabesk, sinu käsi minu käel

Sinu kella osatava osutiga palusid sa mind istuma,
enda kõrvale, sirutades oma udemes kätt, 

et patsutada väänlamotiividega, mõni ütleks arabesk,

voodikattele, vorm ja struktuur, mis kõnetas mind

samamoodi nagu sinu pruunid silmad, mis voolasid

üle mu maskuliinsete definitsioonide, et avada seal,

tead küll, südame all kõrvulukustava vaikusega 

portaali, kus tulevikuväljavaated edelatuulena

valgeid sädemeid lõid, taustal nimeta linnu suled

ja suveööde võilille tolm, otsimas pidevalt

muutuvat sihtpunkti, tunnet ja kodu, 

elamise võrratut truudusetust, meie mängu.

Sinu pisikeses külmetava kunstniku korteris,

kus armastus ähvardas meid teineteisest rebida,

ei paelunud küünlatagused aknaruudud ja nendel

laiutavad talvekristallid, kuigi oleks võinud, ma tean,

ei paelunud mind kuldsel metallplaadil võluv atlas,

oma müstiliste jõgede ja niitude, mägede ja orgude,

võõraste kuid meelierutavate kultuuriruumide lubadusega,

ta ainult rippus seal austusväärse kuid kadunud hinge kombel,

vapra meenutusena kunagisest minapildist, 

ja ma nägin vaid sind, käsi minu käel, märkamatu

hoovusena kujundades minu sisekliimat, märkamatu

õndsusega loomas esimese lumega, laste kilkeis 

lumememme, või mõnda iglut, kuhu tundeküllase 

kuid leppiva poeedina võisin mattuda, surm

kõigest järgmise peatüki algus, sedasi, jah sedasi,

käsi minu käel, ma olin olemas, kohalolu hindamatu valvur,

mütsilotu viltu peas, suu poolavatud, sõnadeks

mida pole veel olemas, et hoida mälestust sinust

ja ainult arabeskist, sinu käsi minu käel.