Ustavust annab mõõta? 

Panid ameti maha, et selgitada kellelegi

oma valiku õigsust, kuid siiski ei huvita kedagi

see selgitus.

Kellele siis?

Nägid muusikat lendlemas vahepeatuseta,

kui ootasid esimest korda kõrvaklappideta bussi.

Udus salvestasid tundmatud inimesed sinu nägu

enne kui pöörasid oma tähelepanu tühistele asjadele,

neilgi mitu ilmet.

Teatrikunsti harrastajale on pudulojus

interaktiivne interjöör. 

Mõnus kuidas küll välja kukkus.

Vahepeal on sula ja jää, siis sula taas

Peagi ei palutud meil näidelda üksteise vabadust,

see tuli loomulikult, nagu kõik ilusad asjad:

meeneline õhtu mälestuste varalaekasse, kodutu kass,

pealagi värviline, hall kasukas voolamas siugjalt

üle tänavate ohu, libedus mille pöörasime

lapselikuks lõbuks, sinu erutuse niisked sõrmed,

puudutus mu huultel, unustuse taevalik moment.

Sinu igikestvuse iharus ja selle palveline väljendus

sulatasid mu südame, näed veri-magus-raudne,

tuk, tuk, tuks – külmalt mäelt soojadesse koobastesse, 

kandlemängu ja lullitamise kristalle täis ajatusse, 

hõbedane nuga rookis võid ja silma jäi sinu meelas keelelaks, 

kui pidasin vajalikuks nahka vahetada, 

tõelisusele kaasaks.

Elupuu ja karikate rüütli saatel keerasid sa end 

minu poole, naeratasid seda naeratust, millega

minu sisemistele randadele soolased lained laksusid,

kustutades vanad jäljed liival ja äratades minu

kuninglikku pärlipüüdja ülesannet – vanem 

kui reaalsus ise, sealt maalt polnud ei ühte ega teist.

Täna kutsusin sind sõnadeta esile, areenil veel

puidu aroom, metalliklõbin, rattakesed ja vedrud,

õhtuks saab neist midagi erilist, erilisemat,

sarlakpunased kardinad avanevad ja valgusele

saab antud teine nimi, äratus siidjal nahal,

puudutuste vaheline ruum, ainult sina, ainult sina.

Ainult Sina.

Transfiguratiivne mõjuala (luule vormis)

(Arlekiini trapets on reaalsuse supernäidis)

seisva aja ja liikuva inimese vaheline arusaamatus

on loomise algaine, kui seesamune arlekiin 

teeb valiku ja andub valikust tingitud võimalikkustele,

ja nad ütlesid, et neid ei eksisteeri,

siiski kontrollist lähtuvate pealiskaelade 

ja sadulaloojate üksindus lubab valge sulega

kriipida kollasele pärgamendile alg-vandeid

ja mõnuainete kummastava teadlikkuse

lähenemisel pragmaatilisele kunstnikkule (kes küll sellist teab)

on küll rumalust rohkem kui lootust,

inimese esmane implantaat on ülesande tõekohasus

ja selle sama ülesande pimesi järgimine,

koodi murtakse valguses,

ühel õhtul murdis polaartüdruk poissi

ja ehmatas üheks sumbumise võlu peale,

endal suu avatud õnne lõputuks karjeks,

pealegi pole keegi palunud süsteemivaenulikel

enda vabadusele võltsnimesid anda,

maskid ette või maha,

tore on osakeste ligi olla,

ruumis ja ruumituses,

lumi pidi ka homseks maha tulema,

ei tea kas pakib ka,

kindlasti pakib,

mõtlesin ümber,

tean küll,

kõike tean.

Kuldsete seierite itkes

Ühel õhtul, ta ütles, me pidime olema rohkem enesega seotud 
kui varem, kui kogu asjaajamise rõõmust tulenevad valed

on saanud üksluisuse andamist raskekoeliste edasiviivaks jõuks,

selliseid keerulisi lausestruktuure suutis see tiivuline leiutada.

Ma panin kaitsed maha, puhkasin käsi ja õlgu ja ohkasin

kergendatult, kui ta asetas mu käe oma kõhule, 

see oli rohkem nahk, kui mõni teine, rohkem puudutus

kui mõni teine, rohkem allumine kosmilisele kokkupõrke

väele, millest laiali paisatud osakesed olid hävingu ja loomisakti 

vahel oodanud meie valikuid.

Ajaroju roiskuvas lehas põletas maagiline automaton

oma mürgituse riismed ja palus maailma hingelt panust –

kutse meile kõigile, siis teadsid need vähesed, keda kunagi

saab rohkem olema, et infiniitsetest sõlmedest

saab päästa vaid tõeline teadvustamine.

Kuigi Kord pole kunagi olnud tõelisuse musternäidis,

vaid Platoni koopa hädine fragment, ei suutnud enamus

näha päikest nende selja taga, otsimas kadunud

inimlapsi, meie hoopis katuse all voodis, mitu päeva jutti,

skafandrites normaalsused lohistasid varjudena jalgu

kusagil tänaval, aga mina sain tunda nahka,

mis oli rohkem nahk kui mõni teine,

rohkem puudutus kui mõni teine, edasi nägi

vaid müstiline vägi meie toimetusi, meie ulakusi,

meie vannetest vabanemist ja tiivasirutust.

Mustade päevade valed kisendasid langenu ohkes,

kui sissepoole, aina sissepoole, enne valu

ja magusaid lõhnu, tungis rautatud kabi,

sellest oli abi, peegli ees hoituna jäi imestusele

jalgu vaid leppimine, kuid sellest piisas,

sellest täiesti piisas.

Vaikuse orkester (mälestustes kaasaja)

Lapse ilumeel saab talle saatuslikuks,

kui ühel õhtul pea 20 aastat hiljem avab oma silmad 

üks rosinsilmne, müütilisusest kaugemal asetsev, toredust

ja virkust täis nahakandja, hinge vanikud puhtaks pestud

ja sätitud ilusasti tema sisemistele laudadele, 

lausa pedantlikul moel, naeratus kandmas kogu sündmuse 

suurejoonelisust, vaatajaid vaid üks, rohkemast ei piisanuks.

Kui kord oligi kõdu ja salajaste reaktsioonide kiiruses

leitud tagurpidi uskumustele väärad nimed ja kui siis kord,

see vähene kord, peeglitega definitsioonide 

definitsioone hajutati, ei meenutatudki tulevasi olekuid,

ei olemisi ja ruume nende jaotuseks,

vaid selles pühadusest eemal, nigelate ahermaal,

kus varjude hinnangud olid realiseerimata tegelikkuse iha,

seal keelitasidki võõrad struktuurid end enesest eemale,

aga vaata vaid, avati silmi, huvide kokkupuutekoha

ja langevate tähtede sajus, kusagil ikka, alati,

senimaani loodute jäljenditest loobumiseks, 

kogu elamise toredus, ilma hirmuta, surma teise kuningriigi

ahelatest prii.

Seal ta oli, sooned paistmas suletud silmadele, otsmikul

tähemärk, kutsumas mind vaikuse varjatud peole, 

varjatud kõigi teiste jaoks, intiimsuse kuldne hetk,

sõrmed leidmas oma puudutuse kaja, libisedes üle

mõistmiste, üle enama, üle selle millele pole veel nime antud

ja see oli hea, see oli enamatki.

Vaadata läbi kui nägemisest piisanuks, seda saime teada alles 

nüüd, eelmiste õhtute möödanik ja palumise peletus

kandis risti, millele väädid olid punaseid roose kimbutamiseks 

kasvatanud, ahi praksus )priks-praks( kord nii kitsas, kord nii lai,

värelesin läbi öö ja ärgates sügavast mürgitaja unest,

langesin tänulikkuse venival nööril lapseks –

et saanuks sind vaid vaadata.

*kõiksus*

Valguse andja ja Valguse kandja (meelelisusest)

Sõlmedega olid seotud vaid kinnipäästetud, 

need keda meie ei pidanud vastutuse vääriliseks 

aga siis kui minu tubasusest leidis end defineerimatu 

hingest kaugemal, kaugemalt kui päästjate surmaeelsus,

naeratus murdmas end minu nähtamatutest barjääridest läbi,

andsin ma end oma soovide vallatusele, magneetiline 

kokkupõrge mille otstarve kui oligi asendatud magmast kuumema

sisemusega, oli lõpuks minu enese valik, minu enese nõudmine

ja selle maagia andumuses polnud mul vajagi vähemat.

Kui kodune tunne sõrmitses mind kui väsinud pilli,

kui säravate silmade vallandatud teadlikkus pani unustama,

kell kui näriv tunne, jäänud eilsesse, eile kui tuhat aastat tagasi,

ühe samaväärse kuid teisiti Oleva puudutusega,

meelelisusest meeletuseni, ärkamiseaja pisarad kastmas

juba nutetud patju, õrn kuid vigane, kuldsete seieritega käiv

animus ja anima, moment millegi suure jalamil, 

kus ainult eemaldudes võid näha üleelusuurust 

ja uskmatutele ning hirmunutele nähtamatut kirja:

"Siin me oleme ja siin me näeme."

Ulatada juurtest

Ja nad kõndisid öhe, eelnevalt veendunud oma tunnete määramatuses,

õndsus voolamas sillerdusena hinge süvikuid mööda, 

kustuvate tänavavalgustite valgus seadmas veel viimseid niite 

läbi teeseldud üksinduse, et siis kostaks kellegi suust:

"Ma olen läbi ja lõhki uskumises, et need kes leiavad teineteist

sellistel aegadel on ehk tõelised igapäeva kangelased,

maagiat täis ja kindlad nii eneses kui selles kes on leitud,

sest kui pimedaid aegu läbides säilitada oskus näha valgust,

on see ikka pagana tänuväärt."

Muserdatud veel ainult teadvustamisest, et elamise päevad 

on jagatud nende vahel, kes on valinud elada, saab isegi

see veider adruline tunne oma haisev-magusa äratuse

ja soovib veel veidi aega, et kõigel mis saab olema 

jäänuks sädet leegi tarvis ja kõigel mis peab veel minema

jaguks lõppemise kergust.

Siin see oli, kogu olemise kunst ühes hetkes, 

mille algusel polnud nime ja mille lõpp oli veel välja mõtlemata,

et tuul, kes oli toonud end kutsumata lõunast 

silitaks just selle toome varjus neid kasteseid põski,

et pagari vile koos pruunis vammuses kringli 

sünnitusaurudega tantsiskleks mänglevas kerguses

nooruse mitmiktajusse, 

et kaks kätt leiaksid puudutuse 

ja täidaksid ruumi selle vahel,

alles siis oleks...

tiktok

Nad köhisid kaasa, haigutasid kaasa, jooksid kaasa,

mida oleksime pidanud tegema, kui individuaalsus

poleks olnudki nii individuaalne, maailma silmad 

nutsid meile märkide keeles ja laulude algoritmid

nõidusid vaikust, nõudsid vaikust, 

kahvel, lusikas, nuga, kõik kukkusid ühel ja samal ajal,

taro poodu ei paistnudki nii nukker, viskas sõrme

ja puistas päikest oma säravvalge naeratusega,

ja ma jätsin hambaharja koju, mis ta küll minust arvab,

astun tuppa ja tunnen vagiinaküünalde lembuses

ihaleva naise esimest erutuselainet, teine tuleb homme,

nõuan endalt varasemat lahendust, esitatud,

kunagi jätkati järglastega midagi suurt, mõni idee,

kunst, lootus, tervis, nüüd vaatan neid idanemata lahkumas

suures plekist konteineris, 

taevas mustmiljon tähti, kõik vaatamas vastu

ja me ei suuda enda talla all olevat kuidagi näha,

eks kõige varjatumad asjad on alati nina all,

vaimu virgutava tee kõrvale sobiski mõni

semi-meta-tekstike.

Järgmise päeva saared

See kelle nime pole võimalik hääldada,

kelle hullumeelsusel pole tähendust 

saab vabaks ainult enesest, et piiritleda

end järgmise salapäraga: võilill õitsemas

pika ja vesise suve lõpus, aed mille valge 

värv koorub, eemal vinisev mullikas,

sõrmed tilkumas tänulikkusest,

midagi enamat on tulemas, on olemas, on olnud

ja vetikate ning adru keskel kõdunev laip

ei ehmata kedagi enam oma haisuga, romantiline

tunnustus saada uueks, vesi veest ja tuli tulest,

Kõpus nähti tempel-majakaid kõndimas –

muistsed hiiud oma panoraam vaatega,

kükloopne silm vaatamas läbi igapäeva udu,

sedasi, ainult sedasi, kindlasti veidi teisiti,

ei kuidagi, ainult lubamise ruumi rõõmsas vaikuses:

"Sa oled järsku nii kurva näoga." (haavatavus)

kõige esimene vägine, puruneva mäe pulbrist

vooliti sinu sisemine ilu, voolava magma

kuumus täidab su sooned, rohi katab su lauba,

silmade asemel kohvioad, aroom heljumas 

Karlova talves, plätudega oli külm osta sulle sõltuvust,

uue aja hommikul särisesid pannil ainsad tõelised

mõistmised, kui kipitavate silmade kiuste tervitati 

päeva ja teineteist kõige kaunimate liigutustega,

liigutused liigutustest, ilma ruumist liikumata,

lahkuse palav meeletus kõige, kõige, kõigemas

ja vaata me olimegi üks.

Kärbeste paraad

Ühe pilgu andumus on võrdväärne kõige sündsusetuma (kui nii oleks päris)

puudutusega kuid millest lähtuvalt ei pea ükski hingav

ja naeratav peletis end varjama (olla uhkusega kole)

ja koledast saigi kaunis

 

teate ma pean tunnistama et pärast väsimuse tormi

olen ma jõudnud tema silma

ja siin on päriselt pagana rahulik

 

draama kärbsed pinisevad kahenäoliste maskidega ringi

ja otsivad reageerijaid

 

kivil istus väike kurb

mõtles miks ta nõnda on

koivad välja sirutas

üksi oli ilusam

 

ja siis tuli nähtamatu laine ja kandis endaga kõik need 

kes lasid end kanda

 

kes kurat kutsus?

 

aga siin me oleme

ja ega seegi just kõige halvem pole

 

nipsti* ja saigi valgus

(NüüD)

Meie, kes me ei pidanud vastu kõrbetuultele, mis olid otsustanud

puhuma hakata just nagu mõnituseks, näkku sülitamiseks,

et meie isad ja isade isad, emad ja emade emad polnud 

kordagi tähtsaks pidanud seda mis tähtis oli, vaid traditsioonide

karvaste ämblikujalgade hirmus söödeti juba sündides

kõigile sisse võltsväärtusi ja mõistmisi, mille lõksudes

jagus mett ka kõige näljasemale hirmunule, hundile,

kontroll ja pidev vastuhakk, lootus ja mõistmatuse hall pea,

pidevas polaarsuses toituvad nähtamatud maod, kerinud

end valguse viimastele tornidele, väädid ootamas kuldseks

kasvamist, et enne seda mille nimetamiseks tuleb mõistusest 

vabaneda võiks kosta väljavalitute koor, kui nüüd vaid

jaguks neid kalleid ja kauneid, neist müstilisi ja unustatuid,

eheduse vaatlust on alati peetud väljakannatamatuks,

kuid siiski pidi põrmuks saamise hoidumiseks leidma

verbaalseid vormeleid, et tähistaeva kajad ei paeluks

oma suurusega vaid meenutaks meie endi suurust,

et ühe mehe armee pole kunagi varem tähendust loonud

kellegi teise arvelt ja sealt nad kukkusid – võimalikkuste inglid,

 

sündmused, mille metamudelid on olemise variatsioonid

ja nende variatsioonide peegeldused, sest miks ka mitte,

kui kõik on võimalik ja ma oskasin näha vaid raskust,

kuid kui sõnad on vaid piirid ja mõistmine lasub kõige

tagumiste looride taga, siis on teadmine kiirem kui mõtlemine,

 

teada küll, kui lihtne on luua raskust, aga veel on teada,

et lihtsam on luua kergust. (NüüD)

Adonist leides (leiutades)

Sealt nad tulid, seljas kõige värskemast nahast kihid, 

õhtu purpur-päike pildumas pisikesi

niitjaid helke vaatlejate silmadesse, enne kui

pahad mõtted ja tunded vallutasid lapsikuid meeli,

enne kui liigne täiskasvanulikkus rikkus seksuaalsust,

sensuaalsust, purpur-päike, purpur-päike,

salatist olid puudu tomatid, ainult need pagana tomatid

ja ta ei pannud seda tähele, kõik vaatlused olid

läinud luhta, kõike seda enne vastvalminud õndsuse 

süvendumist kaaslase näilisse maailmatunnetusse,

mõnus, võrratu, pedantsusest väljas kaootiline 

eksisteerimine, hahahahahahahaha,

"Ma jumaldan neid jaburaid inimesi, 

keda hirm suudab rivist välja lüüa" mõeldes siinkohal

kõiki inimesi, endal pea ümber seotud lips

ja silmaalused varjutatud, päike limpsis veel

viimast korda tema lauge ja jättis hüvasti

selle planeedi osaga millele nüüd pimedus ja pimedad

mõtted oma lämmatava käpa pani, 

purpur-päike, purpur-päike,

aga hommikuks olid kadunud kõik kahtlused ja võõrad tõed,

soe keha tema naha vastas andis tunnistust hilja valminud

tundeõunast ja ehmatus äkk-läheduse ees avas tema silmi

kohvist väledamalt, sadas vihma, ladistas ja kraapis katust,

kodutee oli saanud oma lõpu, embus ja shreki-suudlus,

purpur-päike, purpur-päike,

usaldamatus oli asendunud usaldusega enese ees,

kui alasti Aphrodite oma väsinud ülasele suud andis

ja libistas siidist hommikulina üle oma kumeruste,

täidlased huuled vormunud üheks lauseks,

mille kuulmisest hoiduks vaid tõrjutu, 

õhtud saabusid liiga vara ja hommikuteni ei vedanud

hinge lohisev lugu kohe kuidagi välja, Morpheus

laulatas ja laulis unele kõik individuaalsed ja duaalsed 

müüdid ja arhetüübid, kordamööda pead kätele

ja käed peadele, kaela tuksed viitamas ärganute elujanule,

naha all voolamas müstilise andumuse tulipunane leek,

aroomide vallatuses sõid pilgud inimese koos naha ja luudega

kuni alles jäi vaid õhus värelev aimdus piiritust olemisest,

purpur-päike, purpur-päike,

purpur-päike,

purpur-päike.

Charlotte's Haze

Paratamatu tõsiasi, et kui see võlur, keda tavalised inimesed

oma tavalistes maailmades keeldusid tunnistamast, 

oli võtnud oma üürikese käsipagasi ja üle õla visanud

kord, kui Charlotte's Haze linnake veel taevalõikajatest

pillutamata oli, ei vedanud temal väidetavalt selle 

asjaajamisega kohe kuidagi hästi, nimelt ja selleks

olid kutsutud teised teadjamad tunnistusi andma,

ei jagunud tal oidu hoiduda abistamast neid, kes seda 

polnud valmis vastu võtma,

ja siis tema seal, kus oli olnud ajaloo sajajalgne jälg,

kustutas oma eluküünla, mitte vägivaldsel ja meeletul moel,

vaid õnnetu juhuse läbi, kus teole kaasa olid aidanud,

mitte ainult värske muidusööja Aeg ja vangivalvur Ruum,

vaid ka kõik need, keda tema oma heasüdamlikkuses 

oli aidanud,

pealegi polnud kellelgi öelda ühtegi head sõna selle võluri

kohta, sest mida saakski öelda, kui ei teata, 

kui pole kohta olemise altaril ja ainumas elujõud

on voolanud äärekivide vahel kasvavale liiliale,

millel nüüd tema hääbuva ilu ja meele kuldne sära,

kui see mis pidi olema varjatud, oli leidnud tee

läbi nähtamatute osakeste, vibratsiooniline kardin,

õhtusöök kastanitega ja kõik need teised eelnevad elud,

siis, jah, alles siis võis vahvust täis võlur lahti lasta

ja langemise asemel tõusta,

linnake pidas vastu ja vannutas veel teisigi enda

ohvrituleks, ühes unenäos kutsus ta luuletajat teisest ilmast

endale nime andma ja lugu looma ja et sellest loost

oleks kah asja, mitte ainult ühes unenäos, 

vaid terves reas mis jooksutati läbi selle, 

kes oli valmis vastu võtma,

näed, sealt nad tulevad, ütelge head ööd,

kui hea võlur Charlotte's Haze'st raputab teile midagi silma.