Hingede algupärast (võttes aluseks sinist)

Idarannikul kasvab haruldane sinine lill, kelle olemasolu

oli sajandeid kahtluse all, siiski leituna polnud lootjate

silmis oodatud sära vaid pettumus, et taim polnud

küllalt sinine või küllalt maagiline, polnud küllalt

maitset ega kogust, polnud seda mida oli sajandeid

kujutlustega maalitud, polnud piisavust, polnud kogemust.

Atmosfäärist langevate nähtamatute niidistike varjatud

salapära oli andnud alust teistekski arutlusteks, nägijad

olid tahtmatut vägikaigast vedanud lootjatega, ühel

südame läbistava pilgu andam, teisel loogiku kitsarinnalisus,

taeva rinnatisel, lumise künka tipus kuhu austria ja vene

maadeavastajad lumetuisus kootud kindad olid jätnud,

püüdis sinise lille sära kinni ka kõige pettunuma hinge,

päästis ta tavapärasuse hoomamatust haardest ja sõnus

sõnatult õrnuse pärlikeed kõigi ärkajate hommikutesse.

Vaiksete põngerjate suust kostub nüüd melanhoolsuse 

inglihääli, mitte kurbus, mitte leppimine, mitte alistumine,

vaid toores ja küps, hommik ja õhtu, pimedus ja valgus

oma haavatavuse kestas, püüdlemata õnnis ja veatult

armastusväärne, ideetuses ideaalne, kõigest kolme

minuti pärast, kui sinu puudutuste nivoo saab algupärandi

võluväe ja võti mida olid kandnud avas mu luku.

Ja sama võisin teha sinuga, kui õhtu kummardus üle

idaranniku ja sina särasid oma harulduses. (Pärast mida ...)

Tuleb nii välja

Ma polegi veel hüvasti jätnud, uus juba sillerdab silmapiiril,

mineviku salapärased ja varem meelitustena kõlanud uksed

on sulgunud, sina oled lukk ja võti, sina oled lukk ja võti,

sina oled lukk ja võti, igatsuste teeskluses või nende

teeskluste sunnitud mõistmises ei paranenud haavad,

mida olin lubanud lüüa, ei paranenud kohmetud viisid

sind ainult endale hoida, veel paistab viimane päike

su hälbivale udukogule, sillerdav tähevalgus murdmas

toekamate pimeduste sekka, sillerdav tänutunne

sest sa oled võrratu ja ma imetlen sind, kui vaid veidi veel.

Varem polegi enam parem, hoian tulevikku teadmata,

seltsis segasem ja poisist on tõesti mees saanud,

sõdalane, ravitseja, maag, hea kuningas, viskasin enesele 

silma.

Hommikuti katan nägu niisutava kreemiga, kammin juuksed,

hoolitsen hammaste eest, koristan toad, kirjutan paar luuletust,

kirjutan paar lehekülge jutukesi, loen seitset raamatut

ja loon seitse kujuteldamatut objekti või võimalikkust,

värvilised elemendid ja vaimud läbivad igat poori 

ja peatuvad mu riiulitel, pesapunuja hing minus ostab

kokku teadlikkust suurendavaid esemeid, potid ja pannid

ja teeküünlad, sool ja leib, üksindus on alati olnud mu 

lemmik vale.

Sa astud sisse mu ukselävelt, sinuga tuleb hoitus ja midagi

veel, ruum su ümber ärkab, kaleidoskoopiline olemise

nauding hellitab mind ja meie üksolemine toob tõega 

kaasa kõik selle mida oleme otsinud.

Sa teadsid meid ja sinu teadmises oli leidmise rõõmu.

Kaduva reaalsuse viimane vine

Palju proovimata radu ja ühele neist jätsid jäljed

unustajatele mõtte, mõõtes vahemaad sõrmedega

ei tajutagi, kui kaugele võib inimene inimesest jääda,

teadsin juba lapsena, et ega palju kasu pole võitlusest,

sest igasugune võitlus on igavene ja igavene on liiga pikk,

nüüd tammun, vaba mees, vabal maal, üleõlasülituste

intervall kaela kangeks teinud ja lootuse varjamatu edevus

visanud mulle taamal silma, ontoloogiliste teooriate raskus

aastatega hajumas, lihased vintsked ja rüht ebaharilikult sirge.

Lahtise haavaga löödud sinu soolasest puudutusest, valu –

ainsa aistingu mõeldamatu hetk, armastajate teadmatus,

ühe põhjuse varjus peituv teadvus, põhjus kõigest lugu,

ühe autori voodist teise, unenäost unenäkku, tühi pilk

ja vaimu närimine, kui nii võib tõdeda, vast pole tarvis.

Parem on lasta lahti ja vaadata veepinna virvendust,

sädistavate lindude hulk piiramas väsimust, uudishimulikud

nokad kädistamas olemise kaunimaid viise, naabrimehe

vaikne lõuna-norin, leib tuleb alati luusse lasta,

sinu vaikuses lainetamine, minu poole, minu poole,

juba kohal, kaelustamisele eelnenud õrnus, hetk enne puudutust,

hingede vallatu tants, päri- ja vastupäeva, läbi ajatute ruumide

kuni meie tulemise intiimne ohe lubab sündida muutusel

ja sõnad jäid vaikselt riiulile, ootama homset.

Dionysosest

Näiliselt saamatu lahendus oli otsida teda mõnest unustusest,
sõlmida lahti paelu mille sidumisel oli ta olnud hooletu,
keelduda uskumast, et vähemalt meelevaldsete kütkeis on soe.

Ta allus keelule, nõnda nagu inimesele kombeks,
võika lummaga tekitada sädemest leek, raiuda vastu,
võidelda ja hukkuda seades oma ohvrimeelsuse postamendile
mesilasvahast krooni.

Ükski kurva kuju rüütel ega surev kuningas
pole loomisele vastu vaid sundides oma liigsust enesest eemale,
kaotasid nad osakese endast.

Ja kui ta isegi leidis selle mida otsis, siis oli leidmise võit
kõigest tühine lootus ja selle asemel ootas teda mannetu kurbus,
mõistmine, et võit oli olnud teostuses, rännakus, teekonnas
ja see mida pidas paljuks ühiskond ja mille hülgamine,
kuigi raskekoeline, tundus sihile kasuks, oli kõigest
leppimine väetite maffiaga, sundinud teda madalamaks.

Tuhande aastase vaimuvalitsuse ja jõu ebaseadusliku kasutamise
lõpuaastatel lõi ta käega ja pühkis silmad liivast puhtaks,
tõmbas sõõmu värsket õhku oma kopsudesse ja puhkas.

Puhkus igavene.

Bellerophontese hukk

Kimääri laksuvate lõuapärade vahelt purskava tule valgel
seadis ta oma odaotsa õigesse kohta ja meenutas köhatades
minevikku, keskendumata ülesandele ja unistades marmor
tornide valguse särast, kulla palavikulisest andamist,
kui perutavate ingel-naiste salk teda kõrgustesse kannab,
ihad laiutamas hinge peidetumates panipaikades,
õhtu langes taevast vabandamata pimedusega
ja esiisade ning jumalate vaidlusi võis sosinatena õhus
kuulda, pärast mida võis poisist mees saada, kui vaja.

Ülbusest ja ettevaatamatusest ja külla kutsumata,
langes isehakanud mehe kere vigase linnuna
Kreeka hingetutele kividele, ratta keerlemise nagin
ajanõia peenikeste sõrmede vahel, kui vaene
ja ohvrimeelsust täis olend uutele radadele asetati,
õmmeldi teistsuguste niitidega teistsugustesse aegadesse,
teistsugustesse reaalsustesse, kantuna põlevast soovist
mäletada kõike varasemat, hetk kui katuseta ait.

Ja vanus kui laulis oma kehalist laulu, linnu-suline
varjamatus morjendamas peegli ees seisjat,
epikuuroslik hirmust vabanemise tahe sillutamas
teed võõramaiste naiste asemetele, naiseliku puudutuse
hale-naljakas järelkaja toomas silmi pisarad
ja tükk tüki haaval laskus endine kangelane
oma enese leiutatud põrgusse, igavene kordus,
kuni mõistmine kivina vastu pead laksab,
et jumalus tuleb enesest ja igavene on liiga pikk.

Nad kohtusid pärast hingedepäeva, kella seitsme
ajal, enne baaride avamist jõe ääres taro kaarte laduva
rastafari ees, kes tõmbas talle Päikese ja naeratas.

Rohkem polnudki vaja, seda ta teadis, siin see oli,
vabanemise kutse ja teadmine, midagi enamat.

Seal kaldal ma imetlesin merd (Sind)

Saatuslikust salapärast ja varna visatud ürbi liikumisest
läbi nähtamatute osakeste,
õhk silitamas ajatuses vananevat nahka,
pettumus surma ees, igavene taastulek,
sada vakka tangusoola ja neli küünalt tubade neljas nurgas,
viisnurk uksepiidal, mineviku laste pikkuste kõrval
ja ikka ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus,
salapärane ja vastikust täis, mõnel üksindusel puudub nimi,
mõni kannab endaga teiste omi.

Ja kuigi ei eeldata tõde valelikult, pressib siiski kahtluse
ussi nõelterav hambumus läbi olemise õuna,
piilub teadmatuse poole ja poeb tagasi oma muserdatud
maailmavaatesse, reaalsuse ja selle reaalsuse talade
vahele mis nüüd on miljarditega määndunud ja kaduviku
liidrite, mõnede jaoks jumalate, mõnede jaoks koletiste
mõjul saanud vaba tahte ideoloogiaks, mõistmatus ideeta
on mõistlikkus ja seda teadis ütelda kadunukese vaim.

Pärastlõuna päikese eest varju pugenud poeet pole parem
väsinud kuid õnnelikust vagabundist, kelle linase särgi
ja naha vahele jäävast higitilgast võib leida teistmoodi
eksisteerimise vahendid või vähemalt võimaluse nende
vahendite olemasoluks, teadsid ütelda need targemad pead,
selgus paratamatu ja tähtsus ununemas muutuste tuuletuses,
teadsid ütelda varasemates tekstides, smaragd tahvlite
rohelises valguses, kantuna ingli-teeskluse nõudlikkusest
ja ma nägin sind silmanurgast tõmbamas pükse jalga,
kõik filosoofiad langesid põrmu kui imetlesin su hinge
peegeldust läbi su kauni naha ja siniste juuste.

Nüüd polegi paremat lahendust kui leppida ja absurdsuse
saadikutena nautida elamise võlusid, kõik ja mitte midagi,
seltsis või ilma, üürikeseks inim-kontaktiks valmis,
kananahk ihul, rändajalikud silmad, küsimärk pitserina iiristel,
südames vigased mõistmised mille mürgi sa ära imesid,
sensuaalsust ja haavatavust täis, imetlesin sind, su iseolemisest
sündinud viljatuid pilke ja kuigi minevik on surnud,
ei leia ma veatus elamises paradiisi lubadust,
kui vaid sinuga lastena lõputult hullates.

Luksemburgi lektüürid

Esiteks polnud see minu süü ja kui olekski olnud,
siis kindlasti ainult tahtmatust rumalusest, mille
ma oma naivete arvele pean kandma.

Teadagi leiab süütus oma moraalse teejuhi kogenematust
hingest, kes siinkohal olin mina oma laitmatu
moraalikompassiga, mis pikas perspektiivis
oli kõigest üks lapselik tunnete mäng.

Sellegipoolest jagub armastusel jõudu kanduda
ka nendest mineviku sfääridest välja ja leida
teed minu keskealise hommikurituaalide sekka,
mis lõppkokkuvõttes laseb mul ilma kohvitagi
väljutada eelmise päeva hedonismist ammutatud vilju.

Põlesin tungivast soovist leida rahu, kasvõi üürike
mõtetest vaba pärastlõuna kui ma loengute vahel
pargis oma võileiba sõin, mille maitse oli aastatega
kuhtunud kõigi nende suitsetatud sigarettide ja
joodud pokaalide tõttu.

Aga tema juuste lõhn oli talletunud minu mälu
kõige salajastematesse orvadesse, seal teeküünalde
valges kristalliseerunud valguse säras lõi see mind
jalust, kui astusin toidupoest välja ja uduse olekuga
oleksin autole ette juhtunud.

Aga tema puudutuste õrnus, kui ma olin lootust kaotamas
ja üksindus minu noort inim-kontakti igatsevat südant
räsis, mis oli end nende samade mentaliteetide varjust
valgusesse tirinud, et nüüd mälestuste hallidel vetel
mind endaga viia.

Ja mõnikord tundus mulle, et selliseid asju saab juhtuda
ainult ja ainult siis kui mõlemad osapooled pole
lahti lasknud ja mõtlevad teineteisest.

Lahti laskmine, mis oli varem tundunud tühise
metafüüsilise jurana, oli aina rohkem veetlemas
mind oma hingerahu lubaduste kombitsaliku olemusega.

Hiljem kui telefoni helin öist vaikust vihast löödud
terana läbistas, sain ma aimu oma tundmuste äkilisest
elavdumisest.

Et kõigest mõni päev tagasi, oli minu ammune kallim
jäänud auto alla ja lahkunud siit ilmast.

Nüüdsest on meie õhtud sisustatud ja küünlavalgel
kõnnime me neid samu radu, mille kõrges ristikheinas
me kehade vallatustele andusime, kõigest hetk tagasi
enne vaimu ja lootusetuse pimedust, kui hing oli
tänulikkust täis ja me hingasime sisse üksteise essentsi.

Olla olemas kasvõi hetkeks
ja võibolla polegi rohkem vaja.

Leidmise rõõm

Kõndisin metsikute seas, lapsed naersid, nende
ristisõdade veres ulpisid valged õied ja kodu
oli varjunud tundeküllaste valede sisse,
seal ma siis otsisin lähedust, üürikest inim-kontakti,
et millegi nimel elada, kui rüvetajate matsutavad
suud ei osanud muud kosta, kui et ole mees.

Olen veendumata õnnis, kui suudlen süütuid huuli,
mille peegelduses näen üle kasvanud meest,
kelle ainumas anne on nooruslikkus ja see teeb
mulle tuska, et minu kõrval ei leidu sellist nähtavat
hinge, keha ja vaimuga, mõtte ja otsustuskindlusega,
kes ei pelgaks tärkav-ärkavat loovust ja näeks
minu silmadega, kuuleks minu kõrvadega
ja kellega saaksin toimida sarnaselt.

Päev päeva järel kummitasid vaimud mind
ja üheöösuhetest said nädalad, võõrad varjud
läbistasid mu keha ja võõrad mõtted sõid
mälestuste härmalõngu, pidasin targemaks
koondada järelejäänud oskused ja kanduda
edasi, sinna kus uue päikese all nägin kasvavat
vilja ja taevalaotuse sinisel tahvlil kluugutasid kured,
kriidi teravus joonistamas hinge.

Hiljem võtsin naisegi, nagu alati, teades sügaval,
et tegelikult võttis tema mind, aga seegi polnud
kahetsust väärt vaid puhast leidmise rõõmu.

loodus kutsub mind jalule
tal on ilus hääl
mulle meeldib see

loodus tantsis mulle täna
tal on kaunis samm
udusse lendlev võilille lumi

olen istunud jõe ääres
ja vaadanud inimesi
kõigi näod on tuttavad
pole ühtegi kohanud

tere ütlen kõigile

jumal teab millal jälle näeme

Pax vobis

Nad sundisid end jooma pisikeste tilgakeste haaval,
et näidata nähtamatutele jõududele, kuidas on elada
siin ilma peal.

Tõestada ehk ainult enesele, aga sellest pidi piisama,
sest enese nähtamatud jõud on need kõige võimsamad,
kõige alatumad, kõige võikamad, kõige kõigemad.

Karusnaha müüja, kes oli õppinud omal käel hambaarstiks,
leidis inuiti purihamba alt jumala märgi ja oli vapustatud,
vapustatud oma usu silmakirjalikkusest, sest nõnda
nagu oli vähe seda usu asja tema peakolus,
nõnda vähe oli seda ka tema maailmas
ja see pahandas teda koledal kombel, sest miks
naerab Jumal tema üle, kui tema ei söenda üldse
Jumala üle naerda.

Väikesed poisid jooksevad söekaevuritest isade järgi,
mõni julgem paneb labakäega vastu isa säärt
ja leiab koheselt, et parem on käed enda kanda hoida,
hiljem kodus jäetakse ta lõunasöögist ilma, sest
vana hulguse Arturi söekausist oli pisikese neegripoisi
kuju pihta pandud ja see pahandas Arturit,
kes lisaks hulguseks olemisele, õppis veel šamanismi
ja ei mõistnud, miks naerdakse tema üle, kui tema
ei naera kellegi üle.

Eile talvisel pööripäeval tõestati teistele, kuidas
tavalisest inim-sipelgast võib saada valgustatu,
vaja ainult veidi kaugemalt vaadata, rohkem midagi,
astu vaid kõrvale, eemale, eemale, eemale
ja näedki seda kaunite monstrumite pesa
tema leiutatud muredega.

Nad valisid juua suuremaid lonkse, et maitse ja isu
rahuldaksid füüsilist keha, sest kellega me siin
ikka koos aega veedame, kui mitte endaga.

Väike luuleline bestiaarium

Sa oled kuulunud minu bestiaariumi, vast kuulud siiani,
kuid nüüd olen ma lehekülgi eemal, uute imetabaste juures,
uurimas iga lehte ja okast, iga karva ja juurt, iga soomust
ja liivatera, iga lainet ja kuukiirt.

Luukere, mille ma eelmisel nädalal välja kaevasin
enda riidekapist, polnudki luukere, vaid plastikust imevigur,
mille tallale oli kirjutatud made in china.

Ma ei suuda senini uskuda, et tallekesel on süda,
ebamugav kuidas geomeetriliste ja grammatiliste vormide muutus
viib mind uskumusest kaugemale, ärevus mille tundmist
olin alati pidanud patuks, nüüd kinkimas kodutuld
loomelises pimeduses.

Eile joodi igavese elu karikast ja need nõndanimetatud teised
keeldusid tõusmast sinu kõrgusesse, nemad uskusid sind langevat,
selline on gravitatsiooni mõju ja mõistmine, et see on igale ühele oma,
vaata nüüd sind elurõõmsat ja tarmukat, loomas midagi enamat.

Punaste sarvedega olend pilkas mind teiste karvaste juures,
hallides osoonides puudus hingamise idee ja värv, mis poleks
olnud leiutatud.

Külm laev tõi koju midagi sooja ja aeglaselt tunnen minagi
end ärkavat. (Tere teilegi, kallid maalased).

Tilgake kosmost

Ühel meist jäi puudu läbinägelikusest, kuid mille

oli igati asendanud õrnus abivajajate suhtes, naiivne

ütles keegi lustriinpintsakus härra puskarit pruukides,

nagu ta seda juba varasemalt teinud oli, silmis see

ühepoolse kallistaja kõrvetav sära, hing jaotatud

floora ja fauna vahel, tundlikkusest matnud mitte ainult

enda vaid ka teiste kallimad, lootusetuse kustumatu leek.

Aasta aega hoiti ja kallistati neid, rehabiliteeritud üksikud,

kuid vajadus on rahuldamatu oma väljamõeldises,

siis leiti kõik nad kaootiliselt täringuheitja suveaeda istutatuna.

Juured kasvanud Igaviku puu juurtega kokku, ratas keerlemas

ja keerlemas ja keerlemas, nagin mille peale seitsme vihase

naeratusega nägu ärganud oli ja kelle silma sügavas iirises,

peatunud aja ja mõistmatuse sees ka meie end peitsime,

füüsika reeglid kinnitamas seda mis teisi kohe kuidagi ei kottinud.

Vihma järgses värskuses ja tärkavas öö taevas nägemas tähti, sest

taaskord oli see keegi tõusnud liiga kiiresti püsti. Teate küll.

Lugusid loomadelt

Kunagi, kui üks meist maha jääb, polegi sellest nii kahju,
et mitu ilma ja mitu valu tagasi nähti mere poolt
värvideta purje ja meest, kelle siht oli mäe tagusesse
kõrbe minna, seal tema siis trotsis liivatorme ja kuumust
ühes koopas, kus madu ja lõvi oma loomuvastase
sunniga tema seltsis aega veetsid, lõvil üks unenägu:

sünnib hundi hingega mees, sünnib lapse kehas nagu teisedki,
sünnib mitmendat korda, ulub täiskuu poole, kuu kui hiiglase
silm, pilkumata nõuab oma ulgu, oma igatsejat, seal see mees
siis ulub hundina ja maailma pimedust valgustab see kuu.

Maol üks unenägu:

sünnib kuujumalanna hingega naine, sünnib lapse kehas
nagu teisedki, sünnib mitmendat korda, naudib tähelepanu,
igatseb oma piinleja palveid tema poole, igal taassünni ööl
valgustab nende sümbioos maailma ja tema süsteeme.

Pärast reaalsuste põrkeid ja mustadest aukudest sündinud
hingi, Varjuriigi kodanikele alust andmata, põimusid
kuldsed niidid kosmilise kassi mängukanniks, kes nüüd
püüab hiiri mitte kohusest vaid mängutundest. (Ilma asjata).