Väike luuleline bestiaarium

Sa oled kuulunud minu bestiaariumi, vast kuulud siiani,
kuid nüüd olen ma lehekülgi eemal, uute imetabaste juures,
uurimas iga lehte ja okast, iga karva ja juurt, iga soomust
ja liivatera, iga lainet ja kuukiirt.

Luukere, mille ma eelmisel nädalal välja kaevasin
enda riidekapist, polnudki luukere, vaid plastikust imevigur,
mille tallale oli kirjutatud made in china.

Ma ei suuda senini uskuda, et tallekesel on süda,
ebamugav kuidas geomeetriliste ja grammatiliste vormide muutus
viib mind uskumusest kaugemale, ärevus mille tundmist
olin alati pidanud patuks, nüüd kinkimas kodutuld
loomelises pimeduses.

Eile joodi igavese elu karikast ja need nõndanimetatud teised
keeldusid tõusmast sinu kõrgusesse, nemad uskusid sind langevat,
selline on gravitatsiooni mõju ja mõistmine, et see on igale ühele oma,
vaata nüüd sind elurõõmsat ja tarmukat, loomas midagi enamat.

Punaste sarvedega olend pilkas mind teiste karvaste juures,
hallides osoonides puudus hingamise idee ja värv, mis poleks
olnud leiutatud.

Külm laev tõi koju midagi sooja ja aeglaselt tunnen minagi
end ärkavat. (Tere teilegi, kallid maalased).

Tilgake kosmost

Ühel meist jäi puudu läbinägelikusest, kuid mille

oli igati asendanud õrnus abivajajate suhtes, naiivne

ütles keegi lustriinpintsakus härra puskarit pruukides,

nagu ta seda juba varasemalt teinud oli, silmis see

ühepoolse kallistaja kõrvetav sära, hing jaotatud

floora ja fauna vahel, tundlikkusest matnud mitte ainult

enda vaid ka teiste kallimad, lootusetuse kustumatu leek.

Aasta aega hoiti ja kallistati neid, rehabiliteeritud üksikud,

kuid vajadus on rahuldamatu oma väljamõeldises,

siis leiti kõik nad kaootiliselt täringuheitja suveaeda istutatuna.

Juured kasvanud Igaviku puu juurtega kokku, ratas keerlemas

ja keerlemas ja keerlemas, nagin mille peale seitsme vihase

naeratusega nägu ärganud oli ja kelle silma sügavas iirises,

peatunud aja ja mõistmatuse sees ka meie end peitsime,

füüsika reeglid kinnitamas seda mis teisi kohe kuidagi ei kottinud.

Vihma järgses värskuses ja tärkavas öö taevas nägemas tähti, sest

taaskord oli see keegi tõusnud liiga kiiresti püsti. Teate küll.

Lugusid loomadelt

Kunagi, kui üks meist maha jääb, polegi sellest nii kahju,
et mitu ilma ja mitu valu tagasi nähti mere poolt
värvideta purje ja meest, kelle siht oli mäe tagusesse
kõrbe minna, seal tema siis trotsis liivatorme ja kuumust
ühes koopas, kus madu ja lõvi oma loomuvastase
sunniga tema seltsis aega veetsid, lõvil üks unenägu:

sünnib hundi hingega mees, sünnib lapse kehas nagu teisedki,
sünnib mitmendat korda, ulub täiskuu poole, kuu kui hiiglase
silm, pilkumata nõuab oma ulgu, oma igatsejat, seal see mees
siis ulub hundina ja maailma pimedust valgustab see kuu.

Maol üks unenägu:

sünnib kuujumalanna hingega naine, sünnib lapse kehas
nagu teisedki, sünnib mitmendat korda, naudib tähelepanu,
igatseb oma piinleja palveid tema poole, igal taassünni ööl
valgustab nende sümbioos maailma ja tema süsteeme.

Pärast reaalsuste põrkeid ja mustadest aukudest sündinud
hingi, Varjuriigi kodanikele alust andmata, põimusid
kuldsed niidid kosmilise kassi mängukanniks, kes nüüd
püüab hiiri mitte kohusest vaid mängutundest. (Ilma asjata).

Hingeldajad

Me kõik kaotasime oma mõistuse isemoodi,
ühele alumist ülemiseks, teisele vastupidi, mõistnud
ja mõistmata erilisust, värviliste lippude kavalkaad,
üksindusest nõrgunud ehteks kui enne surma oleks
jõutud veel midagi enamat luua, senikaua pidime
hüvasti jätma ja ootama kuni pimedus vastu hakkab
vaatama ja valgus meid leiab. (Pagana valge on).

Miski kõrvetab seestpoolt aga parem kui mitte miski
ja tore oli heitlustele näppu näidata, parem kui mitte miski,
sellepärast olemegi me õõnsad mehed, mitu dimensiooni
eemal ootab tema vaim ja me tulime siia ilma koos
kõigi teistegi teadmatutega, kes kui ma julgen väita
polnudki nii teadmatud, sälk mu talla all on kuivanud
vere ja äädika aroomiga, paistes ja lõbusad silmad
keerutavad läbipaistvate klaaskuulikestena, tunnen
end nagu arlekiin, vaatasin neid teisigi vaalasuhu langenuid.

Mõte on käivitanud allakäigu ja kui nüüd ei tõuse päike,
siis ei tõuse seda kunagi, tohime viivuks puhata, siis jälle edasi,
hinge vedrud nagisemas, rooste muserdanud valiku jämedat
metallist posti, vetevalla isandate näod sõimamas mind,
vesi kõik klaas, silmad iga nurga peal, õhtus on juba liiga palju,

õhku on jäänud väheks.

Unustatud lapsed ehk Rosenkrantz

Tasase laine laksuvas õdususes, kella oli keeratud kolm korda
ja kuigi aborigeen valgetes hõlstides oli korrastanud
endise Jim Crow seaduse tulihingelist pooldajat,nüüd
kustuva leegiga, säilmeteks saamiseni tükk maad minna,
ei pannud vastvalmiv koolnu seda pahaks ja pirtsutas
oma muidu-liikumatut nina äädikakärbse peale,
kes ei mõistnud, et suremisele ei tohi jalgu jääda.

Vanaisa kuulipildur oli kuuri tagumises otsas
langenud seina ja väätidesse kasvanud alasi vahel,
surmahundi nuuskimisega, jalutu järelsõja postament.
27nda rügemendi vaimude järjekord ulatus keiser
Antoniusest Lincolnini ja enne kui kummarduvate
õhtupäikesevarjude nähtamatu rivi sai ajaloost vabaks,
võis nende ohkeid kuulda põhjamaa kevades. (Kaevudes)

"Ma armusin iseendasse, kuid kahjuks ei leidnud
vastuarmastust", ütles isa ja nägi haavatav välja.

Õrn hing tilpnemas roosikrantsina voodi jalutsist üle ääre
ja salamisi poetatud palved hajumas vaikusemerre,
enne kui suured südamlikud silmad jõudsid veel
viimast korda avaneda ja siis jäägitult sulgeda.

Andestuse valm unustatud laste suus ja närimata õied,
koduhoovi vaikivad valguse timukad, kuldsed tilgad
lendlemas loojuva päikese mõõgalt. Istu vanamees
ja puhka jalga, varsti on ajatus ja jõele saab tagasi
kingitud süda. (Tibu, tibu, ära näita.) (Kas näed?)

Mortus Seductom

Talle ei läinud korda, mida keegi sõi või jõi,
või kes kellega magas, ainus mis kõditas selle
võllaroa meeli, oli enese upitamine kuulsuse janusele
poodiumile. sealt poodiumilt oleks ta siis piielnud
neid teisi, neid teisi, keda tema poleks enda
poodiumile lasknud, kui tal oleks olnud see poodium,
aga tal ei olnud seda ja niisiis tuli minna Grossi poodi
uue õlle järele ja süüdistada teisi oma tegemata jätmistes.

Nägin teda taaskord kui olin loata surkinud tema unenägudes
ja näinud üht pisikest poissi istumas kuldsel troonil,
söömas sushit ja joomas koolat, see ruum oli täis peegleid
ja poiss paistis olevat sunnitud seal istuma, vaatamas end igast küljest,
hirmunud sellest mis vaatas vastu ja silmist voolamas verised pisarad.

Ta pidi jääma vaikseks peale siputamist, nöör ei jätnudki jälge
ja abiline kukkus end jumaliku sekkumise tõttu invaliidiks
kusagil Lasnamäe joomaurkas. Retsidivistide paradiis.

Aga pärast tiibade õlule võtmist ja Peetruse seosetuid salme,
võis temagi end oma loodud võlts-surma-järgsesse reaalsusesse heita,
kallistada oma sisemisi väljendusviise ja leppida, et küllap oli
temagi tegelikult omamoodi hea. Üdini ürgselt nõnda nagu peab.

Ethos

Nemad olid selles õrnas eas,
kus nende rindade teravate varjude taga
laiusid minu sõrmede sügavad vaod, minu
keele niiske orv ja vere kihutuse ränk
tagajärg,

kus kõhurääkija liikumatute huultega
said nad leida asjatundja mõjusfääri
ja selle mõju naljatlevat rangust.

Õhtutest olid puudu hiilgavad söömingud
ja joomad, neelati õhku teise kukru kurgust
ja pühiti silmi teise olendi taskurätiga,
üksik ja üdini üllatust täis, silmad pööratud
udus seisja poole aga enne kui saadakse
pilguga ühele poole, kaob maapind jalge alt
ja jäädakse jõuluornamendina kõikuma
olemise ja oletuse vaakumisse.

Me ei teadnudki tähtsuse mõju
ja õhtu võis veel vaid hoolimatuid hoida.

Püha ja õudne söömaaeg

Vahepeal ei paelu mind ühegi olendi võidujoovastus
või surematu kurbuse iha, ei kõdita mu hinge tärisevaid keeli
ükski kaotatud päris-hinnang ja veendumusi ei laota
väsinud valge ema-käsi mu raibestuvale laubale,
olles sündinud siia ilma väsinud hinge ja vanade silmadega,
pidasin au sees igavese nooruse kuvandit, seisva paleuse
manifest, toore jõu ja abist keelduva hoiakuga üli-inimene.

Asbestist kroon asetatud põleva riidetüki ja higist leemendava
näotuse peale, kuldne õun ja skepter kadunukese peos,
sülg nirisemas mööda lõuga, (ettevaatust – eeskujud).

Loomevaenulike muidusündinute pilgud rebimas nahka,
luuletaja matrjoskalik eksistents ja vajadus selle pidevaks
õigustuseks sest siin ja sealpool lubatud taevariiki pole
meil midagi paremat teha,

(vaata kuis lendab).

Aeg oli leida teisigi endasuguseid, sellest olenes
kultuuri komposti võimekus hirmutada pirtsakaid,
pesulõksudega suletud ninad ja teenritele ulatatud
valged linad, augud lõikamata, öeldi et leidub
ka pühadust seal kus armastust ja teisiti,

ehk olengi.

Oodates Daidalost

Sume on õhtu ja Brodski valguses
ei kesta igikeltsa sulamise hääl läbi kaljukindla
hetke taju, kui vahukommi pilved
maiustavad järelkasvu kujutelma, üksikute meeste
pärastlõuna ja sumedate õhtute meeleheaks
unustatud kurvastus, õnne elule ja õnne,
veelkord õnne kõigile särast sündinutele.

Pool karahvini hiljem kostab kõlina asemel kolin,
uimastatu silmis tuiskab mineviku tuul,
kasvajaliku asjaosavusega seob määramatu
ajaloo kulg end ühe nõrga palistamata hingega,
irvikkassi näol tedretäppe loendamata, keel
ripakil ja prantsuse eripärast viljastatud poeedi
pea ühe nüri ja väsinud giljotiini all.

Selgemast selgem, kelle manitsuste tõttu
on terve generatsiooni valu saanud maailma valuks,
juba järgmine, näed seal, kasvatab su lapsi,
subjektiivsuse liikuv postament, nukruse vali
kärgatus, aga oota, see pole veel kõik,
tasa ja kaugelt liginev kahetsus, olenemata,
nõutu ja värskuse ihar, päevavalgus kustumas,

ongi paras aeg lõpetada.

(Sedasi on arvatud.)

Para-para

Minu igapäevasus on tuul kardinate vahel
ja mõistmatus olla keegi teine,
tragöödia ja komöödia vahelisel alal
piknikku pidavate suviliste haardeulatuses,
silmavalus, uskumustest ainult viis sammu eemal,
enne püha ja õudset söömaaega.

Varem leidis mind loom ja leidis lind ja loodus
ei võinud enne mind pimedusse langeda,
eriliste lõhnade atmosfääris, kulutulena levimas
nostalgiline aimdus, üks lõhn siin ja üks lõhn seal,
maitserohelisega sulajuust on laiali venitatud
musta leiva peal – selline on elu.

Juicy couture lõhnaline kallim meenus kui
astusin postiljoni ameti viimasel päeval
suvalisest ja mitte-nii-suvalisest paraadnast välja,
pea täis peidetud iha ja kustumatuid veetlusi,
õitseva kirsipuu langevad õied silitasid mu nukrust,
kui päeva õhukesed laps-hääled ärkasid lootusetuse unest.

Ära murra saia talvituvatele lindudele, pekk jäägu
sea selga ja tolmava kaaslase teesklus-karjete taustal
ei peetudki saladuses hoitud meeleülendusi enesest tähtsamaks.

Ennekõike väärib märkimist asjaolu, et rääkisin
ka raadios minu luuletustes puuduvast armastusest
just enne armastatuga kohtumist.

Seda ma jumaldangi elu juures – võrratu paradoksaalsus.

Seletusi kirjanikust

just nagu ma kirjutaksin kellestki teisest

ei ole minu tükkides seda isiklikku valu
ei ole seda isiklikku olu ega poliitikat
ei kuluta ma tinti ega sülearvuti akut
ei vaata ma peeglisse enne sünnitamist

mina istun maha ja võtan võtmed
keeran paar korda vasakule
surun sisse ja uuesti paremale
kuni sümbolid mu võtmel on une
ja ärkveloleku vahelise häälega
ja panen ukse kõrvale sildi rendile anda

hiljem ärkan vägistatu kutsumusega varjata juhtunut
ja avaldan need kogumikuna 

siis öeldakse: peksab segast

antakse tuusik itaaliasse
ja palutakse naasta kui märg on
ja libiseb paremini sisse

Ma sõin kätega nagu mõni neandertaallane,
või seda ma järeldasin, olles jäänud ise
ilma sellest mineviku kohtumise aust,
võibolla ma solvasin neid esivanemaid.

Siiski sõin mina oma isiklike kätega
ja ei tundnud neis pärast enam enda tunnet,
ei näinud nahka ega tundnud verd voolamas
selle sama naha all ja ma olin kohkunud.

Põgenesin vaimumaa äärele
ja puhastasin oma potid ja pannid
ja need samad käed said valgemaks
ja tunne, see tunne, see tunne oli endine –

tundmatu.

perutav tulisaba leidis lastetoast
endale kodu
peitis end sõnnikuhargi
ja vanade armastuskirjade vahele
sõimas suud avamata
valitsevaid vorme
ja ei teadnud midagi
institutsioonide ülimuslikkusest

kord vuukinud end näilise saamatusega
ja sajatanud sada sõimu jutti
vandus ta mitte ealeski armuma

vana mees poolitas oma luuletuse
ja köhatas plätude vahelt liiva
kui silumata peaga grusiin
oma võlanõudja silmad
tema poole suunas
tundes huvi tema tegemiste vastu

pärast ukse sulgemist
valitses tema hinges taas
see kirjaniku kaotusrõõm

vat kus oleks võinud