Sünnist (riis ja veri)

Tükike kõige paremat mulda – seda ta kostis läbi hammaste

keel laksumas vastu kuivanud suulage

õhtu varjamas tema soonilisi käsivarsi ja kaduva

päikese ruske illusioon meelitamas poeete

kusagil temast erinevate mõttekäikude vahel

ja siis võttis temas võimust selline sugutung

mis röövib mõistuse

koju jõudnuna ei tihanud ta oodata

mõistlikuse naasmist vaid tormas esimese asjana

oma katla kohale kummardunud naisukese

seljataha ise kujutlustes juba rebinud kitli ribadeks

niidid kirjutamas moonutatud reaalsuste 

nähtamatutele seintele minu sünni-nime

üheksa kuud hiljem võttis maailm mind vastu

ja ma polnudki enam riisitera suurune

täitsa mehe moodi – hirmu haisev higi katmas

minu isa laugeid kui ta rahulolevana 

koduveini pudelit avas ja korraks sellesse 

riitusesse hinnanguta vaatas

platsenta ja vere raudne mekk närimas 

tema keeleotsa

tärganud vastutuse haamer tagumas tema hinge alasit

kui ta kuu aega hiljem end pealaest jalatallani

üle vaatas

sellise analüüsiva pilguga mis rebiks

mõnelt nõrgemalt naha ja olemise vaistu

ta sai enneaegu vanaks 

ja see millest tema jäi ilma

sai minule osaks sest vanemate asi on muret tunda

ja andeks anda

ja laste asi on üle võtta ja paremini teha

pole minu asi teada – kui küsisin kas ta mind armastab

ja ma mõistsin ning ütlesin: sellest piisab

sellest piisab.

Tükke 2

Me pidime teadma mida me tahame

et teaksid teisedki

vahvust mõõdeti naeratustega

sõrmed olid plaasterdatud –

näpujäljed kerisel

me pidime oskama ja olema

et oskaksid ja oleksid teisedki

väärtust mõõdeti pisaratega –

südamekujulised karbid

läbi jõe udu poole

kupitsa ristil puhkav soo-madu

või polegi üks päev teisest 

nii erinev

me pidime...

me pidime...

me pidime...

pidage

aga kui polegi vaja

siis milleks

Tükke 1

selles talumatus inimkujus
oli midagi meist kõigist
meie ahnus ja äng
meie õitseng enne katkuaega
vikat pärast niitmist
kaetud kastese rohuga
sära silmis
okas talla all
tikk suus
liikumas osutina üles-alla

kõlbelised väärtused
aja poolt kummutatud
meie näod vaskmüntidel
see tänamatu tunne

kusagil huilgas lind
see polnud tark lind
see polnud kodune lind

savannis sõi lõvi gaselli
paastuaeg paratamatu
savannis nägi lõvi und
nägi und lumest

minu mõtetes polnud sind
seekord

Taeva tuli rutust (kadunud aeg)

Ta tuli tiidsal sammul silmad ütlemas sõnumit mulle
enne kui tema suu mis oli vedelikukaotusest kriipsuks
tõmbunud
ja ma teadsin et järgmiseks kaotan ma söögiisu
ja leian et väikesed asjad elus on elamist väärt

ta tuli ja tema taskust paistis nuusatud sini-halli-rohe-
ruuduline rätt
kostis viimaste vihmapiiskade langemist tema räsitud
mantlile ja näha oli kaugusest maju limpsivat päikesevalgust
liginemas meile
peatumas just enne minu varbaotsi kui ma hetkeks kadusin
tollesse silmadega öeldud sõnumisse
mis võis lubada mulle hilisemaid uhkeldamisi ammutatud
kogemustest

tänavad olid tühjad ja õhk puhas
sedalaadi puhtus saatis jahedaid ilmasid
saatis saunast perutavaid poissmehi südatalvel
kui ukse vahelt küündis taeva poole igihall aur
kristalliseerunud keskkonna ja võibolla ka enese ihast
saatis jaanipäevalised varahommikuse kaste vaikuses kesale
saatis tundeid ja sõnu nende mõistmiseks

ja seal me seisime teineteise varjus
teineteise valguses
olles näinud erinevaid elusid
olles jaganud piskut sellest
siiski oli imestamist väärt et see keegi
ja et mina samuti selle kellegina
olime täiesti teisest puust ja samas nõnda sarnased
äratundmisrõõm ja äratundmisvalu
ja lõksust pääsenud hõberebase ulg
sabatutt vilksatamas mahla ajavate kaskede vahel
mis riivasid taevapeeglit ja kutsusid mind kaasa

meil polnud tollal tarvidust mõista
ega polnud meil ka kannatust selleks
ja nüüd kus jagub seda mõistmist meil igasse päeva
pole meid

pole meid ja pole seda aega

näed sealt ta jälle tuleb minust läbi
kõnnib tiidsal sammul kellegi juurde
sini-halli-rohe-ruuduline rätt paistmas taskust
silmis sõnum ja suus sõnad selle tarvis

kõik see mida siis veel polnud.

Ühed esimeste seast

Ta ütles, et see polnud keeruline hais,
sa teadvat kohe, kui oled elus vähemalt kord
midagi nuusutanud, mis oli surnud,
seal oli see lihtsalt tuhat korda võikam,
kui sõid, siis tundsid sa selle maitset,
see oli igalpool – surm.

Pärast rüüsteretki teisele poole eikellegimaad
olevat ta virutanud sakslasele püstoli päraga vastu nägu,
pärast inimlikku haletsust ja lonksu vett talle,
lausus ta "dankeschön das ist gut"
ja suri ära.

Need kellele püksid jalga jäid, olid elus,
teised lennutas mürsk räsitud puude külge rippuma
ilma püksata.

Kui koju olevat jõutud, ei teatud mida ette võtta,
see oli võõras maailm oma võõraste kommete
ja võltsväärtustega, rinne oli end lõplikult sisse söönud,
puhas õhk oli liiga puhas ja vesi oli liiga läbipaistev
ja kusagil polnud ohumärke.

Kunagi hiljem nägime me neid taas, seekord ilma käskudeta
ja kui me surusime nende kätt, olid need sama higised nagu meil.

Jõuludel lubati meile luksuseid, parem söök ja rohkem rahu,
ei teadnud mida selle rahuga ette võtta.

Järgmine päev oli meid poole vähem.

Paleus või Wertherlik lahtumine

Pärast Seltersi vett ja ühte keedetud muna võis ta tunda end
taas kord inimesena, valu mis oli end tunda andnud
oli märk ühe varasema valu lahtumisest
või nii ta vähemalt arvas,
tõde oli see, et mis tahes unustust ja tuimestust pakkuv jook
ja mis tahes kogus seda unustust ja tuimestust
ei mänginud teda välja tema murtud südame valust,
noore ohvrimeelsuse ja kirega seda ohvrimeelsust tõestada
nii enesele kui ka neile kes olid pugenud
tema hinge murenenud seinaorvadest läbi,
kaotas ta pidevalt enesevalitsemist:

kui raha lõppes otsa,
kui kodus polnud piima,
kui ohvitseridekooli vennas rumala duelli käigus
maha lasti,
kui armuasja au sees pidades end armukeseks
lasti tembeldada,
kui piirid mis seesmiselt pidavat olema
hästi seatud, said korraga ühest naiselikust pilgust
segi löödud,
kui see samune naiselik pilk ära pöörati
ja tema üksinda terve maailma valuga
ühte patta jäeti mulksuma laenatud raha
eest ostetud jookidega

aga siis toimus midagi üllatavat,
see miski millest Proust on rääkinud,
see kaotatud aja leidmine,

olles viimast päeva kartsas millegi pärast
mida purjus keel ei pidanud tarvilikuks hammaste taha jätta,
kastis ta oma leiva vee sisse, mitte ainult selleks,
et puhastada seda hallitusest, mis oma terava aroomiga
nina kirtsutama pani, vaid ka selleks,
et leevendada aja pikku tekkinud jäikust selles leivas,
taas-avastas ta ühe tunde endas,
see tunne kasvas ja kasvas kuni ookeani moodi
laiutas ta tervenisti tema sisemuses,
laksus mööda tema pettumuste kaldapealset
ja kutsus mõistmisele
ja kutsus sellele nime andma
ja kutsus teda tagasi kõigi nende hetkede juurde
kus see tunne oli pead tõstnud minevikus,
kus see tunne oli pead tõstmas tulevikus

ja kui ta selle metsiku ratsu oli taltsutanud,
oli ta valmis sellele nime andma: tänulikkus

seal see tänulikkus uputas ta üleni endasse
kõigi inimeste ja asjade ja hetkede eest,
kõigi vaimsete praktikate ja nendest hoidumiste eest,
kõigi vigade ja heade tahete, mõtete, soovide
ja armastuste eest,
kõik nähtud hurtsikute ja losside eest,
kõigi vaesuste ja rikkuste eest,
kogu elu eest kõigis oma värvides
ja väljendumistes,
jah seal ta oli seda tänulikkuse asja täis

ja kui see leib oli langenud tema mao tühjusesse
maitses see paremini kui ükski õukondlik õhtusöök,
paremini kui armumise kire vallatu segadus,
paremini kui surm piinlejale,
paremini kui esimene hingetõmme uppujale

seal niiskuses sulges ta silmad ja tundis kevadet rammimas
end läbi trellitatud avause ja hoidmas teda,
kui ta vajus tasapisi viimastele kuivadele heintele,
armastades ennast ja teisi ja kõike seda
millele polnud veel nime antud.

Wandervogel

mis rännu nimel on ohverdatud okaskroonid
ja kassikullast troonid kui kõigi ootuste kiuste
on meid endiselt kistud nähtamatute sõdade haardesse
et siis kui kord peaks tulema lõpp ei tule seda kusagilt
vaid algab kõik uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti
et armastus ligimese vastu pole mitte läbipaistvusest
vaid hooletust tähelepanematusest kus sugude heitluses
murduvad meie imik-õrnad seljad ja vajuvad laubad
ja hooletult nii hooletult võib see võltsimine võtta
kõike armastuse nimel vaimu tapmiseks

ja minu taldade alt kostab lume krõbinat südasuvel
kui mulle meenub sinu kaotuse valu ja nägemus
mis kummitas mind enne seda sest kui kord päeva
lõppedes panen pea võõra naise kõrvale ja tema
lõhn pole sinu oma siis ei pea ma paljuks valjult
oma vaikuses sinu nimel kõlada lasta et seegi
jääks alles siin võõraste linade ja võõraste lõhnade vahel

pikkade jalutuskäikude paiku kui kalmistud
on mattunud uttu ja selles rõskuses kõlav hingitsuste
koor naelutab mind endasse ei paelu mind
selle intsidendi haruldus vaid piinav laeng läbi
eluaegade mis ilma sinuta on möödunud
et siis kui ma kord leian endas mõõdupuu
millega võiksin anduda hetke olematusesse
varjamatult kista end paljaks ja näidata
end täpselt sellisena nagu olen loodud
kui kord ehk ainult kord leiaksid meie käed
teineteist ja hommiku ootuses näeksime
meie silmades taassünni ilu ja kõige kaduva kurbust
nii kurb et on lausa ilus nii ilus
kui me taaskord tantsime hingedena
seda võlutantsu läbi rohu läbi kivi
ja läbi tormi mida kord olime nimetanud eluks

Heimweh

minu kodu pole salaseina taga lasuv vari
milles valgus tooks nähtavale kaugete asjade kaja
vaid see pitsitav salamisi tunne mis kaigub mu silmadest
ja peegeldub sinu omadest kui päevavalguse viimased helgid
kõditavad sinu siniseks pigistatud sääri
ja ainumas vabandus on minu huuled sinu omadel
ja nüüd kus sind pole on läinud mu kodu
ja kohad kus sind endasse haarasin
ja kohad kus mind endasse haarasid
võluvad mind täiuslikkuse melanhooliaga
ja sõnad mis mälestuste hallusesse mattunud elavduvad
kui su hääl on oma nähtamatu ankru heitnud
minu üksinduse vetesse

tasa ja targu jah tasa ja targu võtan ma sind
kordades ja veelgi läbi aja ja ruumi
läbi ajatuse ja ruumituse kuni sinu iga aspekt
ja iga puudutus taas-talletub ja
sinu metsikuse heledas leegis põleb minu kere
muistsete kuningate kombel
muidu võidust väsinud ja tandritel jalus
kuid sinu lummast võidunud
esiemade tarkuse ja isade tormiga
valmis selleks viimaseks heitluseks
valmis langema sinu küüniste vahele
valmis anduma naisekeha võludele

ja meie vahele jäi kõik muu peale armastuse

Fernweh

Vabadus – hirmu puudumine ja sellest teadmise
vajadus, et siis lubada end üürikeseks, veel üürikesemaks
igatsuse  ateljeesse, mitte nagu katakomb vaid palee,
kõigi oma liivakivist sammaste ja marmorplaatidega,
kalliskivid ja opaalid ehtimas võitmatute kuningate päid –
selline oleks ränduri sisemaailm, kui tal sellest aimu oleks.

Ja kui ta on kohale jõudnud, hammustab ootuse lõks
ta valusasti (naksti) kinni ja avastuse rõõm saab räpase
tallajälje ja hing, kui oleks see nõrgem jääks leinama
neid tuhandeid samme sinna ida, lääne, põhja, lõuna poole,
kus pidi oaaside taga mandlisilmne neiu oma ihuliikmeid pesema
ja isa kelle suust kõlasid vaevumärgatavad sõnad kohtadest
ja inimestest keda polnud ränduri maailma veel loodud,
ei teadnud oma mõju ulatust ja tagajärge, et hulluse
ja igatsuse vahel lamab õhkõrn piir, tõmmatud uskumise
nähtamatu kriidiga.

Varem mõnust jahmunud inimese naeratuse ja selle mõnu
tekitanud objekti, koha või olendi koosmõju nimel valas
iidne autor oma veripunast veini isa ja ränduri hauale,
erinevates ajatsoonides kuid mõtetes üks, et siis istuda
samblase haukivi ja rooste-raudse risti äärde maha,
et kirjutada sellest mida teavad surnud ja soovivad teada
elavad. (Tundagi)

Kuid see mis ühele jääb ajast maha ja teisele saab saatuslikuks,
vene rulett enne pulmaööd, kui viimane valik lukustub vannete
õigsusesse, pole mitte kaduviku leinamine vaid uue usu puudumine,
sest küll saab murtust murdja ja murdjast armastaja, nanosekundi
jooksul, närvilaine vältel kui tunne on kasvanud koos lapsega
kelle tegemisse olid segatud peale mehe ja naise ka nähtamatud,
need nähtamatud, kes eile sinu vinguanduri ärevusse ajasid.

Nemadki nägid kauguses Püha Elmo tuld, kui see neile ninanipsuks
vilkus, kaugel eemal, just nagu piiluaugu lõpus, enne kui meremehe
vajadused kaldale jõudes oma enneaegse surma leidsid (kaunitar).

Kodus valdab see neid kes pole tundnud kuuma ihu varatalve sombus
või neid kes on seda liialt saanud tunda ja siis pole muud kui sära silma
ja ilma suurema vaevata end teele sättida.

Ja siis võibolla saavad nemadki kätte selle seal kaugel, kaugel.

Midagi muud

Mõnede arvates peaksimegi me tagasi liikuma
ja väitma seda tehes, et kõik on korras,
sest mida targemat leiaksime me uuendustest
ja nende pakutavatest lahendustest,
seda vist nimetataksegi pessimismiks.

Ja kuna luuletuses polegi tarvis kiita vaid kurta,
siis kurtkem juba kiitmise vähesusest
ja kui see solvab mõnda, ei tea keda,
siis olgu siin lähemalt selgitatud,
et solvatu on oma solvumise looja,
tunne tuleb enesest,
tunne tuleb reaktsioonist,
reaktsioon on kontrolli puudumine.

Ja kuna pole targemat pead kui enese oma,
seda eelnevat pidavat me rumalale pahaks panema,
siis lähtume me demagoogia alustaladest,
kui too oleks õppekunstis tõeline,
et kergem on jaotada süüd hulgale
kui et osadele,
hiljem on kergem õige ja vale vahel navigeerida,
sest siinkohal pean märkimisväärseks nimetada
ütlust rumal hoopistükkis hinnanguks.

Ära sõnu väheste karjet, sest vähene on hulga tarvis.

Ilust ja valust (päästetud)

Aastad mis me üheskoos veetsime, varjamata ainumastki
südamesoovi meie rafineerimata romantilisuse vaistu eest,
kandsid ehk oma Atlase õlul kõige leierdatumat inimloovustest –
armastust.

Teades neid inimesele omaseid õrnusmomente, mis liiatigi
lubavad end ilmestada kõigist vigadest hoolimata, just nimelt
siis kui oleme kõige haavatavamad, just nimelt tagantjärgi tarkusena,
ei pidanud me siiski vastu ja otsustasime oma nooruses, oma uljuses
leida vastumürki, iroonilisel kombel, kõigist mürkidest.

Ja kasu, sa ehk küsid, kasu ei saanud me mõistagi ühegi krossi,
taalri, dollari või euro eest, kõigest mõne ravimata haavandi
ja tahte kirjutada sellest kõige ebaharilikumal viisil – luules.

Aga kunst on fickle, nagu minu memm armastas öelda,
kelle jaoks oli inimese ja jumala vahe olematu, väidetavalt
võib lausa julgusega tunnistada, et erinevus olevat rikastanud
ka tema ilmasõja aegseid aimdusi, kui ta suurest vanainimese
õrnusest ja tema lummast oli sidunud end Poola päritolu
aafriklasest dirigendiga, kelle elegantsus oli võrreldav
ehk vaid Pavarotti endaga.

Luuletamine – mis igavikuline haigus kutsub inimesi, rabab neid,
neelab oma maigutavasse suhu, et siis oma kunstilise armee ridadesse
lisada meid – armulisi, sündsusetuid, kadunuid, katkiseid.

Väljapääs näib võimatu, usutav, aga siiski võimatu, olgu
tingitud veidrusest peas, mõnest närvisünapsist pidevas krambis
või häiritud keskkonnast kui olemusi peaksid lihvima hoolivus
ja perekond, selle kõige kuldsemas tähenduses.

Meie, kes me teadsime ajastu hiiglastest, ei hüüdnud valjuhäälselt
nende nimesid vaid sosistasime oma hirmus ühiskonna ees, hirmus
mis endas varjas ebakindlust, mis endas varjas täitmata unistusi,
mis endas varjas koletut ängi realiseerimata potentsiaali pärast,
tean sest tema ütles seda mulle.

Meie olime ühe generatsiooni lapsed, teise vanemad, vahepeatus
stiihiate ja meeleparanduste ohvritules, üksinduse pelgamises
ja selle sama üksinduse sunnitud armastama õppimises.

Õppides elama, olime märkamatult õppinud ka surema
ja sellest polekski lugu, kui poleks seda igavikulist leevendajat –
nostalgiat.

Oma mälestuste turmtules hoidsime me taaskord teineteist
kõigi oma vigade ja häädustega ja see oli hea, kui mitte terve elu
siis vähemalt hoieldes saime päästetuks, kui mitte teiste ja maailma
siis vähemalt enda käest.

Elamise õhtud jäävad kukesammu võrra lühemaks
ja ma polegi veel teada saanud, mis oleks siis kui...

Kasvada suureks (mis hinnaga)

Missugust iseloomu näitas põline hing, kui tema kõige
suuremad hirmud said tõelisuseks ja ainumas lootus
leidis end kõige ebatõenäolisemast paigast – võõrast.

Kui ta leidiski mingisugust mõtet oma elamise viisidest
ja käigud mille vastu poleks saanud õrnemadki südamed,
karmimad kanged, vintskemad vitsad, need teisedki, siis
sellegipoolest poleks keegi pööranud temalt pilku,
oleks vaadatud ja imestatud kuidas võib veel kadunutegi
sügavikest imbuda magusama eluisu mahla ja sirutuda
käsi mitte taskutesse vaid abivajajateni – inimene.

Kes siis veel kui mitte tema, see tema, kelle kõndi saadab
kellukeste tilin (kilin-kõlin), oleks hüljanud teiste inimeste
valed mida aastaid oli tõeseks püütud sundida, hullumeelsuse
hinnaga, sest parem olla targalt hull, parem olla keegi teine,
kui kasvõi hetkeks, et hiljem astuda välja nendest vale-nahkadest
ja pesta end looduslapse lalinaga elukevade esimeses vihmas.

Ja ta võibolla uskuski, kui siis ainult üheks viivuks, et paremad
päevad on tulekul ja tema, kes ta oli end leidnud, ei pidavat
end enam ealeski kaotama, sest mõni võib naerda rõõmust
ja mõni nukrusest, mõni kes armastab armastada ehk ka ärkamisest.

Mõni teinekord kui tuul on vaibunud ja vaimud sulgenud oma
hurtsikute orvad, kostub ainult elamise tasane sosin ja mitte miski
ei luba õnnel takistada end temani jõudmast, temaks saamast,
sest lilled võivad kasvada ka kääpa kõrval, südames, silmis.

Leidmise metodoloogiast

Uskumatuna näiv tõsiasi, et kuidagi ja kusagil on keegi kes,
hoolimata sinu püüdlustest olla leidmatu, leiab sind alati,
igakord.

Ja see keegi veel tagatipuks on keegi armastav,
sest mida saab olla tegemist inimesel selliste pühade jõududega,
jõud mis meid läbi elu saadavad, kusagil pea ja kõhu vahel,
et anda aimu sellistest arusaamatustest, peame me esmalt
mõistma seda ürgsust igapäeva inimeses, tema hoolimatused,
tema koidud ja hämarikud, kodud ja külad, usud ja uskmatused.

Tema – see igapäevane, võib öelda lausa tavaline, on oma tavalisuses
nõnda eriline ja see mis teda eriliseks teeb on mõistmatus, hetk
kusagil hingelise nõrkuse ja haavatavuse ajal ja ajel, millest tingituna
ei võigi ükski ennast austav mehepoeg jätta lummamata.

Ja see vaim mis siis läbi ja üle käib ei hooli soost, ei rahvusest,
ei vanusest, ei klassist, ei varakusest, ei eetikast ja moraalist,
ei piiblist, ei koraanist, ei rassist vaid võtab sind justkui kutsikat kuklast
ja tassib sind tagasi urgu sooja, sest võib ju teadjameeste kombel öelda,
et sealt kust me tuleme ja kuhu läheme on vahe lausa olematu.

Tõesti polegi vist paremat tegu kui lasta end armastada, tagajärjed,
olgu kui tahes jäikust ja jälkust täis, ei lase kohutada olendit,
kelle piiritu vaim tantsib oma universaalset tantsu nende muistsete jõududega,
jõud mille mõistmist ei pea targemaks ainult need, kes nimetaksid kõike kaunist
kõigest vaimunärimiseks ja pilgupüüdmiseks aga need polegi inimesed,
vaid kolmandad, kes alles surivoodil inimeseks olemist tunnustuvad,
kui sedagi.

"Burgeoisie – sest keskmine on parem kui suur või väike"
ütleks see keegi, keda pole puudutatud ja kes nõuab seda väljajättudega (ellips)
ja hoolib nartsissidest vaid talvel, kui igaühte valdab kaunis kurbus
ja kurbus on armastuse vaikne kaksik, sest ühtimiseks on alati pisut
tõuget tarvis.

Sedasi, olles pidevalt leitud, ei pääsegi väärarusaamad meid kummitama,
olgu siis inimese näo ja jäsemetena, vigaste ilmadena, tusaste tujudena,
ignorantsete mõtetena, sõltuvuste ja irdumistena, pigem kostku koputus
kui paistku lahkumise närune selg.

Seda ma ütlen.